kohustuslik teema

Ilmatu mõnusad hanged.
Mina ei jaga seda viginat, et nõme lumepuder.
Eile panime koera kelku vedama ja nii koer kui lapsed olid täiesti ekstaasis. Endal ka tore olla. Pole talve ju mitu aega näinud. Mis siis, et on märts. Ega kevad ka taevase jää!

Nii kergesti võibki see minna

Olen negatiivsetest teemadest ja tülidest hullult tüdinud.
Ei viitsi isegi netikommentaare lugeda. Ei mahu pähe, kas inimesel saab hea olla, kui ta on iga päev oma 20 "see on loll ja kõik on halvasti" kommentaari kirjastanud.
Homme oleks võimalik minna metsa ulukiloendust tegema aga ma olen üsna veendunud, et oma praeguse füüsilise vormi juures istuksin esimese pooltunni järel kännule ja sinna ma jääks. Retk pidada kuus tundi kestma ja lund aina sajab juurde....
Eile oli veel veider kogemus. Istusin ühel koosolekul, inimesed vestlevad rõõmsalt ja kõlistavad kohvitasse. Minu kõrval istub memm, vana, väga vana memm. Ühekorraga vajub tema pea kuklasse, silmad kinni ja hakkab korisema! Meie teise lauanaabriga toetame teda, hüüame, inimesed avavad aknaid, valmistuvad kiirabi kutsuma, memm ei saa rääkida ega hingata, koriseb ikka... paanika..
Ja siis hiigelpika minuti järel tuleb ta endasse tagasi, naeratab ja vabandab - ikka juhtub vahel.
Inimesed jätkavad mõnevõrra sunnitult vestlust ja kringlimugimist, ulatan memmele veetopsi, tal on soe ja sile, õrnalt värisev vanainimesekäsi. Kümme minutit hiljem lööb ta innukalt kaasa seltsingu suveplaanide arutamisel...

Nii kergesti see võibki minna.

Mul pole hetkel ühtegi sugulast, kes oleks iidvana. Minu Rõngu vanaema suri üle aasta tagasi, olles surmast igatsusega üle 10 aasta rääkinud. Pisike kuivetu vanaema, kes poolpimedana ja kõrgest vererõhust sumiseva peaga kangekaelselt üritas viimase hetkeni ennast vajalikuks teha, kududes, kartuleid koorides, kanadele teri puistates... Tema tütart ajas see närvi, sest kes tahaks täisealisena ikka kuulda ema õpetusi, kuidas midagi tegema peab...
Vanaema mees tuli sõjast suht rikutud närvisüsteemiga, oli viinaga sinasõber, sattus lühikeseks ajaks vaimuhaiglasse ja suri seal kiirelt.
Vanaema üks tütar, minu tädi suri vähki. Enne seda pidas oma 60. sünnipäeva, kõik teadsid, et see jääb viimaseks ja püüdsid nägu teha, et sellest pole midagi.
Sama tädi poeg sõitis 30aastaselt purjus peaga traktoriga kraavi. Kiire lõpp.
Ma loodan, et maal on asjad praegu paremad. Käisin seal viimati 15 aastat tagasi. Nägin, kuidas peretüli käigus üks purjus sugulane teisele vihaga kärbsemürki näkku lasi ja tõotasin endale, et enam ma sinna oma jalga ei tõsta.

Teiselt poolt sugulased on surnud rahulikku vanainimesesurma.

Selline morbiidne teema kukkus välja.
Eile puges mu poeg üleni teki alla ja väitis, et ta ei taha elada. Avalduse põhjuseks oli see, et kuri ema sundis teda nõusid pesema ja tema ei viitsinud.
Samal õhtul teatas mu pesamuna potil istudes, et talle meeldiks ka surnud olla. Nimelt siis saaks niisama olla ja ei peaks midagi tegema.
Püha issand.
Vanem õde käratas talle midagi selle peale. Temal on vähemalt hetkel suur huvi elus olla, kuna ostsin talle nädalavahetuseks Stiina peo pileti.

Mul on elu jooksul igasuguseid aegu ette tulnud aga kunagi, mitte-mitte kunagi pole olnud mõtet, et parem oleks mitte olemas olla. Tahaks vahel oma närust elu muuta, seda küll, aga mitte ära lõpetada. Mäletan kunagi ennast patja nutmas, nii üksi, kui üks laps maailmas olla saab, kuu paistis aknast sisse ja ma unistasin, et kuuhaldjas Elga ilmutab mulle ennast vähemalt unes. Oli üks muinasjutt, kuidas kuuhaldjas öösiti mööda kiirtest teed maa peale laskub ja õnnetute laste pisarad ära pühib...
Olen Toomemäel pargipingil istunud, pisarad tilkumas ja igatsenud, et Keegi istub mu kõrvale ja küsib lihtsat asja- miks sa nutad?
Kunagi oli mul oranz kokkupandav jalgratas, sellega tavatsesin ennast oimetuks sõita ja tuul kuivatas pisarad ära.
Ja Jumalale olen oma ahastuse välja valanud, ja sõbrale, ja mehelegi ükskord.
Kõik need õnnetud ajad on ükskord otsa saanud. On uued tulnud- ja jälle omal ajal läinud. Üles ja alla. Elu on selline.
Ma igatsesin omal ajal väga mõne vana ja targa inimese nõuannet. Oleks mulle ometi keegi siis öelnud,
et esimene armastus ei jää viimaseks (raudselt poleks ma seda uskunud aga mis siis), et mate hinded ei vääri kurvastamist
et kõik sõbrad ei ole reetlikud
et tuleb aeg, kui võid oma mõnitajale silma vaadata ja naerda
et tuleb aeg, kui sa saad ise teha oma elu puudutavaid otsuseid ja kui need osutuvad valedeks, on võimalik enamasti uuesti alustada. Enamasti.
et Jumal on alati sinuga.

Ma võiksin neid asju praegu ise kellelegi öelda. Olen niipalju maailmale võlgu küll.
Andke mulle mõni õnnetu teismeline!

Lumetuisk ja peavalu on selle postituse inspireerijad.
Pöördun nüüd oma negatiivsete teemade juurde tagasi.

siil

adopt your own virtual pet!

Loomad mõjuvad stressi maandavalt. Eile koju laekudes, närvid krussis, tegin pliidi alla tule ja kass ronis sülle kassi tegema. Nii hea! Tuli ja kass sõid pinged ära ja pärast oli tore perekonnaga jäätist mugida.
Siilid on ka toredad!

kollektiivne rõõm ja mure

Kuigi vahel mängin mõttega, mis tunne oleks vabakutseline olla, on kollektiivis töötamine ka ikka huvitav. See on nagu üks suur elusorganism.
Tore on jagada teiste rõõme: saab keegi vanaisaks või teeb ära autojuhieksami ja teeb välja, või võtab keegi mõne väljasõidu korraldada või küpsetab keegi niisama heast tujust kolleegidele pitsat.
Kahjuks tuleb jagada ka ebameeldivaid asju. Nägelemist koosolekul, suurte isiksuste laiutamist ja nõrgemate püüdu ennast kehtestada, kellelgi tahaks rahustavaid taimseid pille soovitada ja kellelgi jälle toniseerivaid. Huvitav, misasi võiks umbes 20le ühes ruumis viibivale inimesele hästi ja rahustavalt mõjuda? Lõhnaküünal? Piparmünditee? Anekdoodid?
Jah.
Aga täna on hoopis halvasti, sest üks kolleeg jäi eile väga haigeks.
Mõni kraaksub kurja- ega sellest enam täielikult ei parane. Mõni ohkab niisama. Mõni püüab optimistlik olla. Mõnel on ükspuha.
Aga ma arvan, et kõik elavad kolleegile siiski südames kaasa ja loodavad tema paranemist. Mina küll loodan. Tunnen temast väga puudust:(

Niipalju siis kevadest

Kevadpühad läbi.
Liiga ruttu.
Meie pere pühad olid seekord väga ilmalikud. Neljapäeva veetis mees koos lastega pluss tavapärane kimbuke nende sõpru ja nood olid ta viinud sellisesse seisundisse, et ta suutis vaid köögilaua juures istudes segaselt pomiseda "koristada...homme on vaja koristada... igalt poolt koristada".
Seega oli siis vaja koristada. Suurel reedel langesid kokku asjaolud nagu ilus ilm, terve pere kodusolek ja ootamatu töötegemiseisu. Koos sai kelder veest tühjaks tassitud, koristatud, kraavipõhjast sodi välja riisutud ja lapsed korjasid isegi aiast koerajunnid kokku.
Mina arvan, et need, kes ütlevad- suurel reedel kärbes ka ei lenda- mõtlevad lihtsalt selle reegli välja, kuna see on ainus tähendus, mida nad pühadele enda jaoks leida suudavad. Minu meelest tekitab selline ümbruskonna koristamine puhta tunde ka hinges ja see on põhiline.
Otse loomulikult värvisime ka mune ja tõime lilli tuppa, tegin kohupiimatarretist ja pesin aknaid. Pühadetunne oli olemas küll! Hea olla.
Reede õhtul püstitasin oma viimase öölugemise rekordi- kella poole neljani hommikul. "Salamõrvari õpilane" oli raamat. Lugesin suurest kannatamatusest raamatu lõppu ja nüüd jätkan keskpaigast. Ei saa fantaasiaraamatute lainelt enam minema....

Lapsed läksid täna võrdlemisi pika mokaga kooli. Mina läksin erakordselt pika mokaga tööle, kuna teadsin, et tööpäev on stressirikas (oligi ja veel rohkem, kui arvasin)ja kuni homse keskpäevani on mul rahutu olemine, sest kirjutades teemadel, mida ma ei jaga, on alati hirm, et midagi läheb valesti.
Oh, oleks, et ei läheks ikka valesti!
Lisaks on Mikul kole allergia, põsed, käed ja jalad punetavad mis hirmus. Milles, pole õrna aimugi. Zyrtek ka ei aita :(

Paks lumi siinkandis maas, kuigi päike paistab.
Lähen koju ja loen raamatut. Ehk kevadiste plusskraadide tõustes tuleb ka vähe muretum ja mõnusam elu. Saaks seelikuga käia, kontsertidest kirjutada ja õhtuti peenraid sonkida.

Mida siis nüüd teha..

Krisu tegi mul koos sõbrantsiga eelmisel nädalal ühte erakooli katseid. Sõbranna tahtis kangesti minna, koolil on hea maine ja kuna Krisu parajasti jälle kolme neljandikku oma praegusest klassist vihkas, leidsime, et mingu proovigu pealegi.
Ta ise leidis, et jube kehvalt läks ja oli absull kindel, et sisse ei saa. Ma ise ka eriti ei arvanud, et ta saaks. Ja ei põdenud ka.
Võib öelda, et meile mõlemale oli üsna ükskõik, kuidas katsete tulemused on. Lahe, kui saab, tühja kah, kui mitte.

Aga. Läks nii, nagu tavaliselt lavakasse astudes- sisse saab just see, kes niisama ajaviiteks kaasa tuli.
Krissu on nimekirjas, sõbranna mitte...
Asja teeb kriitiliseks seegi, et sõbrants on just joone all, st kui keegi otsustab loobuda, saaks ta ehk ikkagi sisse.
Oleme rõõmsad ja kurvad ühekorraga. Rõõmsad, et vohh! tark laps meil ikka ja kurvad, et sõbrannal ei vedanud. Krissu tunneb süümekaid, sest kui näiteks teda, (kes ta ju eriti sellest koolist huvitatud polnudki), ees ei oleks, ehk siis sõber oleks saanud.
Helistasin sõbranna emale, nemad polnud kooli kodukat veel lugenud, kuulasin taustal elevil laste säutsumist ja ema aina hallimaks muutuvat häält: jah, kahju, kuidas ma seda talle ütlen, kindlasti on pisaraid kui palju.

Krissu on terve õhtu olnud masenduses, eriti peale oma mailide lugemist, kus sõber kirjutab, kui elevil ta on ja kui väga tulemusi ootab...
Krissule oli selles koolis kõige olulisem just see, et ta saaks seal kalli sõbraga koos olla. "Ma annan oma koha talle," pakkus ta. "Kui ma vaid saan koha just talle anda, joone all oli ju veel mitu teist last. Ma ei talu, et mu sõber õnnetu on!"
Ohh. Karta on, et sama teeks vist isegi, kes ma ju oma soovide tahaplaanile lükkamise meister olen.

Natuke kardan, et selle kooli koormus poleks äkki Krisule jõukohane, talle on juba praegu suhted ja sõbrad kordades õppimisest olulisemad. Hästi õpib ta vaid loomulikust intelligentsist ja harjumusest. Mitte suurest kirest targaks saada:)
Mis puutub tolle kooli hariduse kvaliteeti, siis on see kindlasti praeguses koolis antavast etem, aga samas ei usu ma, et ka mitte kordades etem, head tulemused lõpueksamite edetabelites (mida kõik sõimavad) tulevad ju suures osas sellest, et sinna ongi valitud helgemad pead ja nö koorekiht. Koooooorekiht. Minu laps ja kooo-ooorekiht... Kõlab tõusiklikult.
Ja lõppude lõpuks on viie aasta pärast võimalus sama kooli gümnaasiumiastmesse katseid teha.

Mina ei tea, mida teha.

Kuhu sina igatseksid reisida?

Tuttav läks reisile. Kolmeks nädalaks Indiasse, metsikult, ilma büroodeta, käsipagasi, pudelitäie antiseptiku ja fliistekiga.
Tuttava silmis oli juba mitu nädalat isesugune äraolev helk. Tema selline reisisihi valik oli pehmelt öeldes üllatav, India on ju üks maailma aimamatumaid riike.
Sa võid reisida nädala, ilma et kohtaksid teist valget inimest. Olmetingimused on eurooplasele tihti kujuteldamatud, kohalikud kombed raskesti mõistetavad. Tuttav ise on üks suurimaid kontrollifriike, keda ma tean: kõik peab olema läbi arutatud, täpselt planeeritud, sendipealt ette arvestatud, üle mõõdetud. Ja nüüd selline hüpe tundmatusesse...
Aga miks ka mitte? Keskiga käes, kõik on justkui olemas, kõike on proovitud, vaja uusi väljakutseid. Meeste värk.
Meie ühiskonnale on nii omane kõike kontrollida ning mitte lasta ennast juhustel, vaistul ja heal õnnel juhtida. Selles suhtes tundub India tõeline proovikivi.
Arvan, et kristlastel on see kergem, kuna on harjutud ennast Jumala kätesse usaldama.

Iga reis on samal ajal ka tee iseenda juurde. Ega selleks pole vajagi kaugele minna.
Minu unelmate marsruutide top viis on: Island, Norra, Peruu, Mehhiko, Austraalia või Uus Meremaa. Vähe inimesi, palju ruumi, palju loodust. Samas olen istunud Munalaiu linnuvaatlusjaamas, mille jaanuaritorm mõne kuu pärast hävitas, ja tundnud, et olen maailma ääre peal. Linnuvõrkude vahel lapike kulunud heinaga maad, rahutult rapsivad haned ning teravsinine päikeses peegelduv meri, mis ulatub taevasse ja maailma lõpust veel edasi...

Koerad on nii erinevad

Huvitav, kas ma suudaksin blogipuhkusele jääda, nagu praegu popp on?
Et kogun iseennast ja tarku mõtteid..
Kirjutamata küll ei saa olla. Kui mitte blogisk, siis paber-pliiats. Ju ma olen nii avalik naisterahvas, et ei suuda sissepoole elada. Ma pole ka väga heledalt vastu hambaid blogimise tõttu saanud, et tunneks vajadust eemale tõmbuda või parool peale panna. Parool annaks ilmselt kirjutamisvabadust natuke rohkem... samas on tore, kui vahel külalisi käib, aga ainult häid ja viisakaid külalisi :)

Ja ma ei saa aru neist, kes teevad ühe sissekande kuus, väites, et pole millestki kirjutada. Kuidas ei ole? Isegi nädalate viisi kodus lakke sülitades tekivad ju mõtted? Just film ju linastus- mistand pealkiri oligi- mehest, kes suutis vaid ühe silma pilgutamise kaudu suhelda. Raamatu kirjutas!
Ilmselt olen lihtsalt paadunud grafomaan, kes iseenda sisutühjust ohtra sõnadevoolu taha peita püüab.

Täna tahtsin kribada mõne rea absoluutselt ebaolulisel teemal - Lotte sõberkoertest. Meie igapäevasel jalutusringil on kindlad tere ütlemise kohad.
Kohe üle tee elab krantsinässakas, kes Lottet nähes hullunult oma aias klähvides amokki jookseb. Sama teeb ka kõrvaltänava shoti terjer. No tema on ilmse vaimse puudega. Kui ta oma peremeest jalutades mõnda last või koera kohtab, tardub ta algul väikseseks ohutuks kujukeseks ja ohvri möödumishetkel teeb äkilise sööstu koos mõrvarliku lõrina ja hammastelaksutamisega. Jõle loom.
Lasteaiatänava nurgal aias peavad alati möödujatel valvsalt silma peal kaks nunnut rebasenäolist krantsikest, ema ja poeg. Poeg tormab entusiastlikult Lottet tervitama, keksib, klähvib ja nuusib, vanaldane ja tüdinud moega ema teeb paar kurjemat haugatust pojale meelde tuletades, et majavalvamine pole naljaasi.
Tihti käime vaatamas Lotte õde Roosit ja tema kasuema Steffit. Lotte ja Roosi karglevad vaimustunult teine teisel pool aeda, püüdes teineteise juurde aia alt teed kraapida või üle ronida. Steffi, vana soliidne bernhardinna vaatab meid üle, teeb moepärast paar auhhi, liputab saba ja loivab kuuti tagasi.
Veel on paar Lottega umbes üheealist koeranoorukit, must labrador ja kirju krants. Nendega kohtudes vajutan tagajalad tugevasti vastu maad ja hoian kahe käega rihma, sest selline pöörane trall, mis mõlemal pool aeda heki ragisedes lahti läheb, ähvardab käe liigesest välja tõmmata või lausa pikali lennutada. Vaimustuvad noored üksteisest minutit viis, näevad, et üks ei saa välja ega teine sisse ning jahtuvad taas maha..
Kõige vastikumad on hundikoerad. Need viskuvad iga mööduva neljajalgse suunas sellise raevu ja vihkamisega, et isegi Lotte hoiab saba norus ja lippab ruttu eemale.
Üle kõige meeldivad Lottele väikesed koerad. Neile saab käppa peale panna:) Üleeile kohtasime lausa kahte nässakat tänaval patseerimas. Lotte vingerdas vaimustusest ja aina üritas nendega mürada, nood poisid olid aga hoopis teise asja peal väljas. Üks keeras kohe selja, teine üritas päris pikalt teadagi mida ning loobus alles siis, kui Lotte oma sabaga talle kogemata üle tahi virutas.
Sellised sõberkoerad siis.
Ma ei saa öelda, et armastan koeri. Koerad on nii erinevad. On selliseid, kes oma olekuga esimesest silmapilgust endasse armuma panevad ja selliseid, kes vaid põlgust äratavad. Ja selliseid, kes on ilmvõimatu käitumisega aga nii võluvad, et saavad kõik patud andeks.
Koerad on nii erinevad. Täpselt nagu inimesedki.

sodi

Sodikommentaarid on hakanud mulle siginema. Ei tea, kas tasuks mingi kaitse peale panna? Milline?

Hiljem
Paningi word verificationi peale. Vabandust ebamugavuste pärast aga ma ei taha ega viitsi iga päev spämmi rookida.

Kurvasilmne Petja

Pärnus vahepeal ikka toimub ka mõni asi. Näiteks üks suurepärane nähtus on muusikafestival lastele Muusikamoos. Selle raames käisin lastega vaatamas kontserti "Petja ja hunt" (vaata pilti). Muusikat tegi Pärnu linnaorkester ja samal ajal näidati multikat, mis muuseas võitis nädalake tagasi multifilmide kategoorias Oscari!
Oh kui vägev oli! Tõeliselt hästi tehtud multikas, detailideni välja nikerdatud dekoratsioonid, nukud ja suurepärane liikumine. Polnud mingi ninnunännu, suht sünge isegi, samas oli huumorit ka. Nukkude silmad olid hämmastavad realistlikud, lausa hüpnootilised. Petja silmad olid hundi omadega ühesugused..
Muusika tekitas erilisi emotsioone. Minu praktiliselt olematute klassikalise muusika teadmiste juures on see üks väheseid palasid, mida tean ja tunnen. Kunagi- siis kui Vikerraadio oli see üks ja õige- olid sellised pikad muusikasaated, mäletan end raadio ees käsipõsakil istumas ja üritamas meelde jätta, mis pill mis tegelast kujutas. Lõpus olid veel mingid muusikalised küsimused, mille vastuseid postkaardiga toimetusse pidi saaatma.
Lapsed ka vaatasid, silmad ümmargused peas. Poleks uskunudki, et Cartoonist ja MTVst rikutud jõnglastele selline film ja muusika huvi võiks pakkuda aga neile meeldis väga. Niiet vaadake, kui leiate kuskilt.

Veel käisime Krisuga ühe erakooli katsetel. Vaevalt ta sisse saab ja ega me ei põe, kui ta ei saa. Proovida ikka huvitav.
Ja einestasime issi ja tüdrukutega Bravos. Seegi soovitamisväärt koht Pärnus.

Homme vaheaeg. Hea kohe, ei pea lapsi õhtul rivistama ja sokke-vihikuid kontrollima.

Peale dilemmat

Koristasin 3 pool tundi.
Tegin süüa ja kirsikooki- maitea, mingi 1 tund.
Pesumasin pesi.
Käisin linnas, realiseerisin Seppälä kinkekaardi hästi istuva aga koledat värvi pluusi peale, ostsin veel lisaks juuksevahtu ja kreemi, mille peal on Claudia Schifferi pilt. Kreemi sisaldab salapärast Boswelox! Seal sees on boswell-ekstrakt!!! ja mangaan, et võidelda tõhusalt miimikakortsude tekke vastu!! Kusjuures see on esimene päevakreem, mis silub miimikakortse tänu Boswelox-kompleksile!
Mune ka Katiga viltisin. Ma viltimiskursustele jälle ei mahtunud, sestap pusisin ise. Lõpuks sain nipi kätte.

Kook söödud, toad juba ühest otsast taas segamini aetud, munad kuivama riputatud, boswelox näkku määritud.
Ikka hing kripeldab.
Ei piisa sellest, et ma ise endale kinnitan, kui tubli ma olen. Tegelikult ajab üsna turri, et mina olen ainuke isik, kes peale tööd ja nädalavahetusel kohustuste nimekirjas näpuga järge ajab.
Tegelikult kogu kiun sellest, et armastuse patarei on tühi. Päris tükk aega juba.
Armas Elsa, selleks ei pea üksikema olema, et üksindust tunda.

Aga mis parata.
Homme ärkan, ja boswelox on mind 10 aastat nooremaks teinud!

Dilemma..

.. on järgmine.
Laupäevaommik. Soe. Akna teed lahti ja linnud lärmavad. Miku ütles, et ta tõusis juba kell 7.30 üles, sest linnud vilistasid nii kõvasti tema akna taga.
Vaatad oma meeltesegaduse hoos ostetud villapakke ja mõtled, kui imeline oleks silmapilk nendega asjatama hakata.
Vaatad, et sahtel ei lähe enam kinni, sest kõik pärlipakid on laiali pudenenud.
Vaatad, et eile marmorvärviga kirjatud munad on ikka lõpp haledad ja otse karjuvad lisakaunistamise järgi. Neil oleks vaja pesa või mingit muud asja, kuhu nad panna.

Aga pesa või see muu asi peaks asuma aknalaual, aken aga, paganas, on kassi käppade poolt nii räpaseks mudastatud, et piinlik oleks sinna mingit iluasja paigutada.
Päris sobiv oleks munade tarvis sammalt muretseda. See kasvas vanasti metsas. Sinna peaks minema bussi või rattaga. See võtaks julmalt aega. See võtaks pakun et pool päeva.
Metsas kasvavad esimesed ülased, ma pakun veel. Ja pajukiisusid saaks.
Kui minna rattaga, tuleks need kuurist välja ajada, kumme pumbata, õlitada.
Osadel lastel pole vist enam rattakiivreidki alles?

Ja siis ma pean kindlasti korra linnas ära käima.
Perele maitsva ning tervisliku lõunasöögi valmistama.
Kirssidega kohupiimakoogi retsepti proovima.
Pesumasinat toitma.
Triikimata pesu kuhi ähvardab triikimislaua kohe ümber ajada.
Tolmurullid rullivad nurkades ja moodustavad loomakarvade tutikestega ühisrinnet minu vaba laupäeva vastu.

Niiet?
Lõbu või kohustused?
Kui ma alustan lõbust, ei saa seda täiel rinnal nautida, sest kohustused luuravad kogu aeg ja näitavad näpuga.
Kui ma alustan kohustustest, olen ma pooleks päevaks nii väsinud, et lõbude asemel meelitavad mind voodi ja raamat.

Raske on see kaalude tähtkuju esindaja elu, ma ütlen...

taatidest

Mul on uus lemmik: Vanad torisejad!
Et kuidas ei ole saatel õiget sisu!?
Ma olen nõus neid taate niisama istumas ja suitsu tegemas ka vaatama pool tundi. Nad on lihtsalt nii mõnusad!
No mitte kõik. See paksem, kes täna keeldus ainustki detaili enda kallal muutmast, on tõesti toriseja. Aga minu siiras respekt sellele, kes pea siniseks värvis ja kommenteeris- see on minu väike itsitamine noorte üle, kes teisiti silma paista ei oska - või midagi sellist. Või kunstiõpsile, kes kuldsed tossud jalga pani. Ja arhitektile, kes eelmises saates julm änksat (nagu Miku teatavasti ütleb) ipp-opsadi tantsu tegi. Ja 82-aastasele teivashüppe-taadile. TEIVASHÜPPE!
Täitsa mõtlema paneb. Mõned stagneeruvad juba 20aastaselt: ainult see on ok, mida mina õigeks pean ja ma ei kavatse midagi kunagi teisiti teha. Need on puhta lollakad, kes teisiti mõtlevad.
Mõnede vanainimeste elujanu ja -julgus teevad kadedaks. Annaks Jumal, et kui peaksin kunagi eidekeseks saama, ei kaotaks ma uudishimu maailma suhtes. Ja elurõõmu ja huumorimeelt. No tervist kah muidugi. Teivast ei hüppaks aga käbedalt tahaks tatsata küll. Lastelastega võidu sahmida.

Mulle meeldivad taadid kasvõi sellepärast, et nad jäävad aina haruldasemaks. Telekas näeb taate vaid siis, kui AKs pensionitõusust juttu on. Tänaval pole neid ka just palju. Kipuvad otsa lõppema, eesti mehe lühike eluiga on ju teada.

Või sellepärast, et nad tuletavad mulle meelde minu enda vanaisa. Alati rahulikku ja naeratavat vanameest, kes liikus aeglaselt oma Esimeses maailmasõjas läbilastud jala pärast, lumivalged juuksed korralikult soetud ja vesiselged, poolpimedad, helesinised silmad kusagile kaugele vaatamas.
Vanaisa oli härra, kunagine vallavanem, kes armastas pigem oma halli kõvakübara ja arveraamatuga asju ajama minna kui heinamaale loogu kokku võtma kiirustada.
Kui ta kulakuks tehti, talu ja maad ära võeti ning linna neljakesi ühetoalisesse üüripugerikku elama saadeti, ei vandunud ta alla. Ema sõnul õppis ta selgeks rätsepatöö ja õmbles meestepesu. Töötas lõpuks kastivabrikus, tegi kõige alamat tööd luues taarakaste kokku.
Vanaisa sai 50aastaselt isaks ja hakkas 70aastaselt maja ehitama.
Vanaisa elas 92aastaseks, mul on kahju, et olin tema surres alles liiga väike, et maailmaasjade kohta küsida. Küll nüüd küsiks..

Ma ei tea, kust see aeg võtta aga iseenda ja lapselaste tarvis tahaksin natuke perekonnalugu üles tähendada. Meil on fotoalbumist pilte T-i vanaisast, keda lapsed pole kunagi näinud st Krissu oli 3kuune, kui ta meil külas käis. Aga nad teavad, et ta oli olemas ja elas saaremaal, ning nad olid kurvad, kui ta suri..

Siiamaani on kuidagi rõõmus ja turvaline mõelda oma valgejuukselise kunsthammastega vanaisa peale, ta vaatab mind kusagilt kaugelt dimensioonist, vanaema kootud hall nööpidega kampsun seljas ja naeratab ikka julgustavalt..
Oskar Samuel oli minu vanaisa eesnimi.

Tänud töö eest

Ma ei tea, milliste väljenditega sobiks kristlasel vanduda. Ühes vestlusringis pakuti välja kõlalt roppustega sarnaseid sõnu nagu- .. ma ei mäletagi enam, ilmselt mütsi või jura.
Aga vanduma ajab.
Ma nägin vaeva, käisin ühte huvikooli vaatlemas, vaimustusin väga neist fanaatilistest inimestest, kirjutasin pika-pika positiivse loo, sain isegi ülemuselt kiita (kuhu ma selle risti peaksin nüüd tõmbama?). Olin ise ka rahul.
Ja nüüd helistab asutuse dire, ja riidleb, et tema kahte parandust ei olnud sees. Üks oli sõna "kodinad", mida tema pidas halvustavaks ja solvavaks, mina aga ei raatsinud tekstist välja jätta, nii muhe sõna ju!
Teine oli dire versus õpetaja, dire õtles, et riietusruumid ON valmis, ja parandas nii ka tekstis, õps ütles, et nad POLE, ja ma NÄGIN ju ometi, et poisid tõmbasid oma tunkesid sealsamas toolide peal selga?
Et jah muidu kena lugu, - ütles dire, aga näe, reporter ei pidanud kokkulepetest kinni ja kirjutas kõik valesti.
Raisk, ma kirjutasin üle pika aja südamega seda lugu!
Kui tal kasvõi mõni laps selle artikli peale ringidesse juurde tuleb, on asi õige ju! Nad saavad faking kaks külge faking tasuta faking reklaami ja ikka ei ole hästi!

Ja veel helistab mingi X motoklubiline ja ajab mingit jura motoklubide konkurentsist, et kuidas konkurendid said angaari ruumid ja tema näed, ei saanud... Ja et miks selline jõle pilt lehes, kus poisid ilma kiivriteta autoloksu lükkavad, tulgu ma parem tema poiste krossisõitu vaatama.
Miks ma teen seda tööd, ah, miks?
Who cares?
Miks ma ei hakanud batsilliuurijaks :(
Raisk

***

Täna ja natuke varem olid sünnipäevad veel kahel mulle tähtsal inimesel. Aga üks on õnnetu teatud jamade pärast ja teine valutab koledasti põletikus silma. Nii nukker!
Ei pääse probleemidest vist ükski inimene ja eriti hull, kui nad tulevad kallale ühekorraga ja just sünnipäeval, kui elu peaks ilus olema.
Iga häda läheb ükskord üle aga nii raske on sellesse uskuda, kui maailm parajasti sinust üle sõidab...
K, ole vapper!

Ega ma isegi just sära. Peris uvitav on kõigest jõust köhides ja aevastades tööl olla.
Esmaspäeva veetsin kodus horisontaalasendis, ei läinud põrmugi paremaks. Teisipäeval lohistasin end tööle, lubatud asjad vaja ära teha. Oi päris lõbusaks läks meie toas päeva peale! Üks kolleeg oli just toibunud 39kraadisest palavikust, teine tõi oma paistes kõrist kuuldavale ebamaiseid helisid, kolmas oli niisama näost valge, neljas kurtis, et tema pea on kummist tehtud...
Ehh, no ei saa inimesed koju jääda end ravima, vähemalt mitte meie töökohas. Mul on sinepiplaastritest ja köharohtudest suht villand aga tööl olla on siiski tujuküllasem, kui kodus pesemata nõude virnasid ja mudaseid aknaid vahtida.
Vajan kevadet, esimest sooja kevadvihma, tahan aknad puhtaks pesta ja mõtted ka, korda teha sahtlid ja paika panna plaanid.

8 märts

Ma nüüd pikalt mõtlen ja ega ei tulegi ette oma laste sünnipäevi, kus mul pealtvaataja ja kaasamängija roll ainult on olnud. Alati ma kokkan ja koristan ja teen mänge ja viktoriine. Täna ei teinud midagi!
Pidasime Krisu sünnat Punases Tornis, kuna ma Leilit ja Jüri sealt tunnen ammu ning usaldan neid. Ega Pärnus pole ju enam kohti ka, kus sünnipäevatada saaks, need mõned üksikud, mis on, kõik ju sada korda läbi käidud.
Niisiis valmistasin kaasa torti ja lavashirulle pluss puuviljad ning järgmised 3 tundi oli absoluutselt muretu olla. Alguses tegime torni keldris klaasisulatamist - minu lapsed on seda mitu korda nikerdanud aga teistele oli see uus nähtus. Siis mängis Jüri nendega kaks tundi ja maru lõbus oli. Enamus mänge olid vanad-head nagu pikk nina, silmapilgutamine, õunad-pirnid, lõngakera jt aga mõnda ma ei teadnudki.
Jüri on lastega supervahva!
Krissu unustas paariks päevaks oma depreka sassis koolisõbrannasuhetest, hea oli õnnelikku last näha üle tüki aja. Eile käisid ka minu vanemad külas.

Kui Krisu 11 aastat tagasi sündis, oli siresinine taevas ja hele päike paistis Toomemäe kliiniku akendest sisse. Oo, naistepäevatüdruk, kindlasti on see midagi erilist, kiitsid õed-ämmaemandad.
Eriline on muidugi iga laps. Meie esimene vasikas on eriline selle poolest et..
ta on pisikesest peale hämmastavalt elutark ja tundlik
intelligentne kuid põdeja tüüp
ta on ilmatu pisike ja sale, 135 cm pikk praegu ainult
armastab lugeda aga ka puude otsas ronida
armastab suurte ja tarkade inimeste seltskonda

Jah, igal lapsel on oma annid. Kui panna kokku Krissu terane vaim ja kuraas, Miku hea süda ja Kati rõõmus meel ning iseseisvus, saaks ideaalse lapse...
Loodan, et nad igaüks leiavad elus just sellise tee, et nad oma häid külgi maksimaalselt saavad kasutada.
Ma ei unista, et meie lapsed saavad kuulsaks ja rikkaks, et nad oleksid läbilöögivõimelised ja neid näidataks telekas. Mulle piisab sellest, kui nad on rahus iseenda ja Jumalaga, leiavad tegevusala, mida oskavad ja naudivad ning tooksid inimestele rõõmu oma kohaloluga. Lisaksid maailma headuse ja armastuse fondi oma pisikesed osakud.

Selline naistepäev siis. Kodu on täis tulpe ja nartsisse, minu lemmikuid. Köhin nagu hobune ning peaksin praegu hoopis koju kaasavõetud tööd tegema.. lükkan kõik jälle edasi. Sorry, mina ei ole praegu väga sõber iseendaga ega rahul oma tegevustega, ärge minust eeskuju võtke.

täiskuureede

Täna siis olla noore kuu loomine ja kõiksugu hullud on aktiviseerunud.
Eilne päev ei kõlvanud kassi saba alla ka. Lisaks hommikustele jamadele saadeti lapse trennist minema. No ma unustasin, et 15. veebruar oli poolaasta õppemaksu tasumise tähtaeg. Trenku helistas eelmine neljapäev ja ma maksin see teisipäev ära. Aga. Direktor ise laekus eile (siis uus neljapäev) trenni ja ütles mu lapsele kõikide teiste ees- kui sul vanematel on raha maksmata, siis teine kord enam trenni ära tule. Laps hakkas nutma ja tuli tulema. Tund aega nuuksus mul siin töö juures ja trenku ka helistas ja oli hämmingus.
Ma ei tea, pank ka annab mitu nädalat maksmiseks aega ja helistab enne ja mis kõik, lasteasutuse juhi jaoks on see minu meelest üsna inetu käitumine või mis?
Tahtsime mehega tollele direle ütlema minna, et kui teine kord mingid probleemid on, siis suhtleks äkki otse meiega, mitte ei traumeeriks last- aga neil oli naistepäev.
Uuel nädalal lähemem ütleme uuesti. Või reageerin ma üle?

lisaks olid mul pool päeva jalad sellest neetud lörtsist märjad, täna köhin ja haige on olla. Ma pole oma reisil saadud külmetusest veel õieti terveks saanudki. Nigunii on kõik ümberringi haiged. A ma ei tohi praegu põdeda, lapse sünnipäev vaja pidada.

tuisukuu

Imelik päev. Tuiskab. Täiskuu olevat ukse ees.
öösel ei saanud üldse magada. Kord lõgistas tuul aknaplekke, siis laamendas kass akna taga sisselaskmist nõudes, siis pissis laps alla, siis teatas poiss, et tema ikka ei saa üldse magada, siis tuli lõputult nõmedaid unenägusid ja kell 6. 10 hommikul ärkasin koera kõrvaplagina peale, kujuta ette!
No meie koeral on suured kõrvad eks, ja kui ta neid raputab, siis nagu kari parte tõuseks lendu. Millegipärast raputas ta neid iga minuti tagant meeleheitlikult kuni mul poole tunni pärast kannatus katkes ja ma ta õue kupatasin. Sealt naastes ei plagistanud ta oma kõrvu enam kordagi, ma juba mõtlesin, et kõrvapõletik või midagi.

Lasteaia väravas libisesin värskel lumel ja matsatasin pikuti vastu maad. Ai! Lotte, kes lumemöllust niigi ülemeelikus meeleolus oli, sattus ekstaasi avastusest, et perenaine on ootamatult temaga samale tasemele laskunud ja üritas mu tuju tõsta algatades vaimustava mängu, mis seisnes mulle kõige nelja jalaga otsa hüppamises. Hea, et parajasti ei lähenenud ühtegi jõnglast ja ma võisin karglevat koera ohjata püüdes ja samal ajal end püsti ubides südamest ropendada...

Tujuküllaseid hetki pakkus töölt naasnud mees, kes uuris süütu näoga, miks meil külmkapp tühi on ja lapse treener, kes helistas andmaks teada tänasest lastevanemate koosolekust- see toimub just sellel ajal, kui kihutan töölt lasteaeda, siis koju ahju kütma ja näljast perekonda turgutama.

Ja see on alles hommik!

saaks aga jalutada ja unistada..

Leidsin Sofiemaailma blogist ühe anonüümse kommentaari, mis mulle kangesti meeldis. Ma loodan, et selle autor ei pahanda, sest head sõnumit levitada on minu meelest hea.
Niisiis:

Aeg-ajalt on igal hingel vaja välisest maailmast tagasi tõmbuda, et leida rahu, mis ületaks kogu mõistmist. Iga hing vajab tasakaalu, mida on võimalik leida ainult rahus ja vaikuses. Kui sisemine tasakaal on rajatud, siis võid minna ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida, ilma et väline kaos ja segadus sind mingilgi viisil mõjutaks. Kas sa naudid peatunud olekut või tunned end selles ebamugavalt? Kas enese otsimine vaikuses paneb sind vingerdama ning müra ja tegutsemise järele igatsema? Kas sa tahad olla kogu aeg hõivatud mitmesuguste tegevustega ning leiad, et oma meele ja keha peatamine on võimatu? Maailmas on miljoneid hingi, kes ei talu vaikust, nende ümber peab olema pidev lärm ja tegevus. Nad on sisemiselt ja väliselt rahutud. Ma kinnitan sulle: rahu ja vaikuse hetked on mässavas maailmas väga hinnalised. Otsi neid, leia need, püsi neis.
Tsitaadi lõpp.

Täna hommikul kohtasin inimest, kellega üsna lühikest aega tuttavad oleme. Tuli juhuslikult jutuks, et minu eriala on diplomi järgi hoopis mikrobioloogia. Oo, imestas tuttav, kui põnev, vaata kui mitmekülgne inimene sa oled!
Tundsin end meeldivalt uhkelt... Olen jah bioloog ja proud about it! Mõtlen suvistele botaanika, selgrootute ja selgroogsete praktikatele siiamaani rõõmu ja heldimusega tagasi.
Bioloogid on teistmoodi rahvas. Nad suudavad elada nädal otsa metsas sooja vee, juuksekoolutaja ja televiisorita. Nad suudavad istuda öö läbi üleval, et magusalt lõhnavas suveöös koguda iga kahe tunni järel valguspüünistest kokku ööliblikad.
Nad suudavad lahata konni ja hiiri, mitte rõõmuga aga ka mitte nurga taha oksendama joostes. Nad tunnevad rõõmu kell pool kuus hommikul alanud neljatunnisest metsas kõmpimisest, sest just sel kellaajal kuuleb kõige rohkem linde.
Mul on siiamaani mitukümmend ladinakeelset taimenime peas...

Kunagi kirjutasin ühte motivatsioonikirja, et "tegelesin 5 aastat looduse ja tema seaduste tundmaõppimisega, et teada saada, kuidas maailm toimib. Siis tekkis huvi aru saada, kuidas toimib inimeste maailm, suhted ja muu selline."
Inimeste maailm on väga põnev aga vahel ka väsitav ja kuidas öelda- kurvastav. Ka looduses on inimlikust seisukohast nukker näha, kuidas vares lõhub linavästriku pesa või hunt murrab jänese aga nad on sellisteks loodud. Tahaks uskuda, et inimeses on moraalne kontroll piisavalt arenenud, siiski nii tihti näeb lihtsalt lõbu pärast "pesalõhkumist" ja nõrgemate lõhkitirimist...
Lugesin eile Aili Paju raamatut "Need hetked on minu", sestap looduseteema mõttes.
Ammu pole maale saanud. PÄRIS maale, mitte linna lähedale metsa prügihunnikute vahele. Suvel käisin Krissuga sõbranna juures mustikal- vuih ämblikuvõrgud ja aih sääsed- kärbsed. Nii lihtne on maa- ja metsaelust võõrdunuda.
Mul pole oma isaga alati head suhted olnud aga olen tõeliselt tänulik, et ta õpetas mind looduses lahtiste silmadega ringi käima, maapoiss, nagu ta oli.

Samas olen vilets aednik ja meister toalillede väljasuretamises. Vilets koeraomanik kah...
Saaks aga niisama kõndida, pea laiali otsas, unistada ja mõelda ja ideaalis ka kirjutada.

Reaalis ootab ees veel 5 tagumikutundi arvuti ees. Ohh. Vähem möla, pikem samm.

...

Mitu väga kiiret ja sebimist täis päeva on seljataga. Täna, nüüd ja praegu jõudis väsimus kohale. Emotsionaalne väsimus. Südames pistab.
Tahaks täitsa vait ja üksi olla. Looduskaunis ja soovitavalt soojas kohas. Aga voodi ajab ka asja ära suurepäraselt.
Käisin lapsega arenguvestlusel. Muidu kõik kena ainult laps on õnnetu. Suhted...
Sügisel mindi tülli sõbraga 1 ja koliti ühte pinki sõbraga 2. Nüüd sõber 2 on muutunud ülbeks ja õelaks ja laps on üksi ning kurb. Sõber nr 1 oli ka kurb, kui minu laps ta nö maha jättis. See ongi elu, tahaks lapsele seletada. Sa teed valikuid ja alati ei lähe õigesti. Vahel oled rõõmus ja oma jõu tipul, siis tulevad tagasilöögid, kurbus, üksindus ja väsimus.
Kunagi oli telest mingi sari "My so called life". Seda peaks lapsele näitama.

Kui ia raamat!

Mul on täna raamat töö juures kaasas. Üle pika aja jõudsin eile raamatukokku, loomulikult olid kui peast pühitud kõik raamatublogist välja kirjutatud soovitused ja tuustisin riiulites püüdes leida SEDA, mis mind just sellel ajahetkel ootab ja toidab.
Ma leidsin. Oo, ma leidsin! Üle pika aja lugesin kella 1ni öösel ja lõpetasin sügava kahjutundega, sest silme ees kippus juba uduseks minema. Hommikul lugesin lauas kohvi kõrval ja bussipeatuses 2 minutit ja pärast koosolekut viis minutit; ma vihkan oma tänast tööpäeva ja neid kahte tundi, mida ma kodus õhtusöögitoimetuste ja koerajalutamise pean kulutama enne kui ma raamatu lõpuni saan lugeda.
Ma ei raatsi isegi raamatu lõppu piiluda, sest tahan mõnuleda.
Võibolla paelub see raamat mind sellepärast, et see jutustab koolist ja õpetamisest, noortest ning see on teema, millega iga inimene ennast seostab. Kõigil on oma mälestused veidrikest õpetajatest, igavatest tundidest ja tundidest, kus sündis MISKI, mis õige vähe 16aastase esimestest armuvaludest ja eneseotsingutest segi pööratud maailma muutis.
Tegelikult on raamat minajutustus. Noore iiri immigrandi eneseleidmise tee, raske lapsepõlv, katoliiklus ja ülim vaesus esimeses raamatus, noorus teises ja nüüd selles kolmandas kolmkümmend aastat töötamist New Yorgi keskkoolides. Töölisklassi lapsed ja kõrgklassi lapsed, õpetaja kehtestamise piinad ja just needsamad KÕLL! hetked, kus klass järsku elab, hingab ja mõtleb õpetajaga ühes rütmis, silmad säravad ja mõte liigub.
Mind paelub kirjaniku enda vaimustus kirjandusest ja lõputu leidlikus panna õpilasi mõtlema, vaatama, ärgitada otsima lugusid kellegi õhtusöögikirjeldusest või luua mõttes filmi metroos nähtud konfliktist. Loova kirjutamise kursus on see, mida ta viimases koolis annab.
Oh, kuidas ma igatsen sellist kursust! Midagi, mis paneks vaimu taas liikuma. Midagi, mis aitaks märgata 8 kontoritunni ja 2-3 kodutoimetuste sisse ja vahele jäävat maailma. Äkki isegi mind ennast. KÕLL! hetki kohvikus lõunasöögi ajal ja õhtul lastele tekki peale kohendades.
5 tundi tööpäeva lõpuni. Ma ostan pitsat, et ma saaksin õhtusöögi tegemise asemel lugeda.
Ahjaa, Frank McCourt "Koolmeister" on selle asja nimi.
Risto, loe seda!

Kes valetab?

Mul on üks imelik omadus: ma usun, et enamus inimesi on ilusad ja head.
Mind on siiani hoitud eriti halbade inimeste eest.

Tegin täna oma igapäevast tööd ja tuhnisin netis ringi, otsisin infot oma intervjueeritava kohta. Muuhulgas leidsin artikli, kus too isik ütleb väga ränki sõnu ühe inimese kohta, süüdistades teda äärmiselt räiges ja ebaeetilises teos.
Noh, ja see väidetavalt ülialatu inimene on minu hea tuttav...
Tegemist oli mitmeid aastaid tagasi toimunud suht suure skandaaliga, mina siis toda inimest ei tundnud ega teadnud ka sellest pahandusest midagi. See tuttav on minu meelest ütlemata omakasupüüdmatu ja heasüdamlik isik!

Terve õhtu käin ringi ja mõtisklen.
Variant A - minu tuttav on läbinisti hea inimene ja kõik süüdistused tema aadressil on alatu laim.
Variant B - minu tuttav on tegelikult kahe ...ga inimene ja oma südames ahne ja halb.
Variant C - minu tuttav on naiivne inimene, kes toimis enda meelest õigesti ja parimate soovidega aga tegi valesid valikuid, rikkus enese teadmata seadust.
Variant D - minu tuttav oli kunagi paha inimene ja jahtis kasu aga nüüd on ta oma vigadest õppust võtnud ja püüab oma patte lunastada.


Aga mis siis, kui süüdistaja, väga tuntud ja lugupeetud härra - eksis?
Kujutage ette, mida inimene võib tunda, kui selline tähtis härra mitme meediakanali vahendusel väidab, et sa oled lurjus ja petis? Isegi siis, kui sa saad kohtus õiguse ja leitakse sind süütu olevat- nime see päriselt puhtaks ei pese enam kunagi!
Ma ei taha asjast ka otse tuttavaga rääkima minna, nii head sõbrad me pole ja pealegi... selle inimese närvisüsteem ei ole enam stabiilne. Ma kujutan ette, et meenutamine võiks talle päris halvasti mõjuda.

Mina pole selle loo sees olnud, keegi ei tea täpselt, kes valetas, kes vassis, kellel olid mingid motiivid. Ja pole mingi saladus, et ka väga lugupeetud isikute hulgas on alatuid ja kahepalgelisi inimesi.

Mitu aastat tagasi rabas meie tutvusringkonda ühe taas heal järjel ja austatud kodaniku kohtuasi. Mäletan teda kui säravat, intelligentset ja heatahtlikku inimest... Kust siis äkki tekkisid tohutud probleemid? Tema ja kurjategija??? Minge nüüd!! lihtsalt ei saa olla!! Küllap ta tegi lihtsalt heauskselt halbu otsuseid ja mässis ennast kogemata jamadesse? Võibolla, aga praegu igatahes on tal vanglakaristus terendamas.

Ilmselt olen kohutavalt halb inimestetundja. Ja keeldun halba uskumast, vähemalt mitte enne, kui süü on must-valgel kirjas ja tõendatud. Samas - räägitakse ju maailmas pidevalt musta valgeks ja kui kõrgel tasemel veel!

europarlamenti kah

Päris lahe kogemus parlamendis istuda koos 23 euroriigi koolilaste ja õpetajatega. Noored said gruppides asju arutada, hääletada ja mängult otsuseid vastu võtta. Mina olin ühes grupis õpetajatega, meile pakuti kolmekäiguline peen lõuna ja lasti euromängu mängida: pidi moodustama neljast rahvusest võistkonnad, kõigile anti 15 küsimusest koosnevad testid, iga küsimus oli eri keeles. Oh seda elevust, kui ruumis näit lätlasi taga otsiti.
Iirlased millegipärast domineerisid jõuliselt. Küsisid vahetpidamata intrigeerivaid küsimusi ja trügisid juhtima kõiki töögruppe. Nende õpetajad nurisesid turvameeste käitumise ja toidu üle. Euromängu finaali ei jõudnud ükski iirlane, küll aga üks meie kooli tüdruk ja õpetajate mängu võiduvõistkonda kuulus kah meie kooli õps!
Eestlased tutvustasid oma kooli positiivses mõttes ülbelt. Kui pooled delegatsioonid lugesid üles õppeaineid, mida nende koolis õpetatakse ja kiitsid, kui suurepärane on euroliidus olla ja kui tänulikud nad on võimaluse eest Euroscolas osaleda, siis "meie omad" rääkisid, et eestlased on maailma parimad naisekandmises ja kiikumises ning nende koolis on õppinud sõudmise maailmameister.
Louise Weissi parlamendihoone arhitektuur oli muljetavaldav. Lihtne aga samas imposantne.
Muud polegi öelda. Tore, et sai ära nähtud.

Vabariigi sünnipäev väljamaal

Kui ma kusagil võõras kohas käin, siis on üks osa koos grupiga mööda objekte jooksmine, giid vuristab hunniku infot ette, inimesed tunglevad, pildistavad...
See on mõneti huvitav, aga mina vajan aega ka niisama olemiseks. Linna hinge tunnetamiseks.
Laupäeva päikeselisel varahommikul ei raatsinud ma hotellis telekat vahtida vaid kibelesin õue, kuigi kõik poed ja värgid olid alles kinni. Otsustasin vaadata Strasbourgi katedraali, mis kuuldavasti ilmatu uhke ja ilus olla. Tiirutasin mööda veel inimtühjasid tänavaid, nina kaardis kinni. Jõudsin mingile väljakule ja kirikukell hakkas lööma. Pöörasin nurga taha ja korraga kerkis katedraal oma täies võimsuses minu ette. Jäin sõnatuks. Nii suur, nii ilus, nii .. nii..
Tegin mõned abitud katsed pildistada ja lihtsalt seisin ja vaatasin, süda vaimustusest kurgus. Ja kogu aeg kõlas kellahelin, väga omapärase, sugestiivse allkõlaga.
Pärast käisin sees ka aga see ei olnud nii vapustav. Vitraažid olid vägevad.

Jalutasin jõekaldale, istusin pingile kummaliselt nudiks pöetud puude alla ja lasin varahommikusel linnal endast läbi voolata.
Inimesed pissitasid oma koeri, kes üksteisega tutvust sobitasid, mõni üritas porikarva jões ujuda ja parte taga ajada.
Okkalises igihaljas põõsas nokkis oranzi nokaga lind siniseid marju, vaatas mind oma musta silmaga ja lendas vidistades minema.
Kaks luike ujusid otse käeulatusse, piidlesid, kas mingit söögivärki vette visatakse.
Noored emad põnnidega said kokku, tervitasid rõõmsalt, suudlesid ja suundusid turule.
Avaturul tungles turukorvidega rahvas, müüjatel olid käed tööd täis aga keegi ei unustanud naeratada ja bonjour hõigata. Lettidel lõhnasid värsked saiad ja vahvlid, suitsetatud singid-vorstid, kalad, aedvili, omatehtud moosid-kompotid-pasteedid. Kui loll ma olin, et sealt midagi kaasa ei ostnud! Hiljem kohatud toidupoodidest võis leida vaid konserve, poola õunu ja siinsete keldripoodide makarone-pugisuppe.
Kuidas ma tahaks seda juustu praegu proovida! Aga tol hommikul ma lihtsalt kõndisin lettide vahel ringi, nuusutasin, vaatasin ja naeratasin omaette.
Hiljem paistis päike veel soojemalt, tänavatel löödi laiali aina uued bagettide, bretzelite, vahvlite ja saiakeste müügiletid. Sekka lillemüügikohti, kus uimastavalt lõhnasid esimesed priimulad, nartsissid ja teised kevadekuulutajad. Tänavakohvikud olid täis nina päikese poole sirutavaid ja möödujaid uudistavaid inimesi, kõigil oli palju aega ja hea olla.
Kui kell oli niikaugel, et avati muuseumid, olin läbinud juba kvartalite kaupa poekesi ja päris väsinud. Itaalia ja Prantsusmaa 14.- 15. sajandi maalikunst ei ole just parim valik tühja kõhu ja valutavate jalgadega nautimiseks. Juba poole tunni pärast tundsin, et minestan kohe ära, kui ma veel mõnda kollase näoga musta ürpi mässitud vanameest või paksu paljast naist pean vaatama.
Õhtupoole peale hotellis jalapuhkamist suundusin moodsa kunsti muuseumi ja see oli juba parem. Palju valgust ja avarust, huvitavaid ideid ja üllatusi. Kuulsaim eksponaat oli ehk Rodini "Mõtleja".
No ja päeva lõpetuseks tegin veel visiidi kaupsi. Jälle rumal mõte. Kodus ma laupäeva õhtul iial kaupsi ei lähe, ei viitsi küünarnukkidega endale teed rajada. Miks ma arvasin, et Prantsusmaal peaks teisiti olema? Tervel linnal paistsid olema riided äkki otsa saanud, sest iga teine tänaval vastutulija oli firmariiete kottidega koormatud. Jätkuvalt tihedalt rahvast tänavatel. Paljudel lapsed käe otsas, riietatud nagu nukud, enamasti viisakad aga paljud ka väsinud ja kisavad. Paljudel peened tõukoerad süles või rihma otsas. Veel pühap hommikulgi olid tänavad paksult koerajunnereid täis.
Jah.
Selline linn...

Mis vahepeal kodus on sündinud

Kõik oli hästi.
Lapsed köhisid ja popitasid natuke koolist aga issi ravis nad terveks, käidi kambakesi paraadi proovi ja paraadi ennast vaatamas, väljas pitsat söömas.
Paraku unustati ära ja magati sisse Mihkli pühapäevane lipuheiskamise juurde käiv laulmine, aga see vist oli ka ainus asi, mis nihu läks.
Lotte õde Roosi kaapis end võrkaia alt läbi, tungis läbi akna kanakuuti ja lõbutses seal tükk aega. Tulemuseks verine vaatepilt, mõni kana jäi isegi ellu. Perekond püüab nüüd Roosile leida uut kodu, kus pole kanu, hanesid ega muid koduloomi. Kas keegi tahab endale ilusat, jõulist, reibast, keskmiselt kuulekat ja jahihimulist koera?
Tööl on kolleegid ennast nädalavahetusega oimetuks rabelenud. Lisaks on enamus rohkem või vähem haiged ja hommikune koosolek on nagu kopsukliiniku vastuvõtt, kõik köhivad, luristavad ninasid ja toovad oma paistes kõridest kuuldavale ebamaiseid hääli. Ähäh, jääge jah kõik viirustega koju puhkama ja teed jooma. Paraku on meid nii vähe, et siis jääks vist leht ka ilmumata. Kunagi olid koolist külmapühad, võiks ju olla riiklikud gripipäevad, kus kõik on kodus ja krõbistavad küüslauku...
Varsti on märts. Imelik lausa. Ei tulnud seda lubatud lund kuskilt.

Kevadest porisesse Eestisse tagasi

Olen õnnelikult kodus tagasi.
Kõik läks nii hästi, kui üldse minna sai, endalegi üllatuseks sain hakkama kõigi nende lennujaamaväravate, ümberistumiste ja linnas orienteerumistega. Koolilaste grupp näiteks tuli hilisema lennukiga, selle lend lükkus edasi 2 tundi ja nad oleksid äärepealt Frankfurt-Strassbourg´i bussist maha jäänud. Mina põdesin hullult, et mul on tagasi tulles ümberistumisel 2 lennuki vahe vaid 40 min, aga meil puhus kõva taganttuul (tegelt ka) ja me jõudsime isegi natuke varem. Ei ainsatki probleemi!
Tänu Jumalale ja kõikidele sõpradele, kes mu peale mõtlesid!
Ilm oli hea, laupäeval otse imeline- 10-15 kraadi sooja, päike, kuldnokad... ja mina oma vatijopega jäin seepeale haigeks. Hakkasin pühapäeval vahetpidamata aevastama ja köhima ja teen seda praegugi.
Europarlamendis oli üsna tore, inglise keelt sai kõvasti harjutada ja prantsuse keele kõlast sai täiesti kõrini. Käisin katedraalis, vana kunsti muuseumis ja uue kunsti muuseumis ning ühe katoliku kiriku teenistusel. Jalutasin jalad paiste, laupäeval mingi 8 tundi jutti väikeste puhkepausidega. Sooritasin mõned ostud. Nelja päeva jooksul ei kohanud ma ühtegi raamatu- ega plaadipoodi (sorri, Kata!), küll aga miljon riidepoodi. Kolm neljandikku kauplustest olid riidepoed, ülejäänud kinga-, koti- ja kosmeetikapoed. Mõni üksik toidupood ka, kus mahub ümbes viis sammu sees tegema. Aru ma ei taipa, kust nad teisi asju ostavad?
Ühes riidepoes pandi mu arvele sipsti 7 euri otsa, löödi ühed lastepüksid kaks korda kassast läbi. õnneks avastasin enne, kui poest välja astusin, vabandati ja parandati viga.
Siis kaotasin ma oma rahakoti ära. See oli lahe!
Enne reisi kodus pablades ütles Jumal mulle- lase ennast üllatada! Hmh, okei, leidsin mina. No ja üllatus missugune, kui taas ühes poes avastasin, et olen trammipileti ostmisega sebides rahakoti europarlamendi juurde trammipeatusesse jätnud. Sees 30 euri ja kõige rohkem tegi mulle muret, et seal oli ka id-kaart (pass oli hotellis). Kõnnin, löödud ja vihane, kujutades elavalt ette, kuidas keegi parajasti mu identiteeti varastab. Jõuan ühe kiriku juurde, teen hajameelselt pilti ja susisen omaette tigedalt: oh Jumal, sellist üllatust ma nüüd küll poleks oodanud, miks, oh miks nii! Ebaaus!
Jõuan hotelli, küsin nõu administraatori käest, kes soovitab mul politseisse minna.
Lohisen numbrituppa ja heliseb telefon- teie rahakott on leitud! Meie eesti grupi poisid olid kohe peale mind trammipeatusesse jõudnud ja koti kenasti õpetaja kätte viinud, õnneks oli mul seal paar visiitkaarti ja nii said nad mulle helistada. Super!
Istusin 10 minuti pärast juba koos õpetajatega tänavakohvikus,luristan tomatisuppi ja ujun õnnes ning kergenduses.
Tõesti, Jumal üllatab ägedalt! Rahakottidega on mul üldse mingi värk. Kord kaotasin selle oma kodus, otsisin kaks päeva ja peale koos sõpradega palvetamist leidsin selle täiesti absurdsest kohast üles. Teine kord varastati see mul bussis, avastasin alles kodus, ehmusin koledasti, palvetasin ja ÜHE minuti pärast helises telefon- kas ma oma rahakotile järele ei tahaks tulla.
Jajah, ja kõik need skeptikud, kes arvavad, et ähh, puhas juhus - minu meelest Jumal armastabki meid väikeste juhuste teel juhtida.
Ma kirjutan millalgi edasi, nüüd üritan magada, jõudsin kell 3 öösel koju.

you go, sister!

Ma lähen nüüd natukeseks Euroopasse. Täna õhtul Tallinna, homme varavarahommikul lennujaama. Loomulikult olen end halliks närvitsenud, lisaks hankinud just reisi ajaks ebameeldiva tõve; rääkinud mehele ja lastele tunde, mida kõike ja kuidas nad minu äraolekul tegema peavad; kott on ilgelt raske kuigi seal sees on minu meelest aint paar teksasid, kaks t-särki, natuke sokke, 4 õuna ja 2 grammi kosmeetikat...
Veel on lahendamata küsimus, kuidas Strasbourgi europarlamendi hiigelhoones leida ametnike pluss 600 koolilapse ja õpetajate hulgast 14 eestlasest grupp.
Rahu ainult rahu. Iga päev reisivad maailmas tuhanded inimesed.
Esmaspäevani.

mõttetu vaidlus, kus ma jäin kaotajaks

Viltida oli tore. tegin jupi sinist vilti ujuvate kaladega, sinna peale tikkisin pärlid ja õmblesin koti peale. Veel tegin puna-valge salli, millega ka suht rahule jäin. Villatunnetus hakkab tekkima, olen käpp, jeee!! :))
Millalgi peaks eputamise mõttes pildid üles riputama aga meil läpakast pudenes netiühendus välja. Kadus ära noh ja aru ei saa, miks.
Muidu olen nats väsinud. Reisiärevus on sees, sebin veel infot koguda, lisaks tööl mitu venima jäänud tööd ja tegevusrikas nädal lasteaias: vanavanemate pidu, sõbrakarneval, lisaks tüdrukud täna hambaarstile, ühel lapsel jutukese jutustamise võistlus, teine peab nädala lõpus kuskile laulma minema, organiseerimistööd on palju.

Eile koguduses alfa-kursusel räägiti, miks peaks piiblit lugema. Pärast nn grupivestluses anti ette küsimus, kas ja mis asjad piiblis on raskusi tekitanud ja kahtlusi.
Mhh. Muidugi on. Ma lausa ei ole nõus Jumalaga mõne asja koha pealt. Sorri, boss!
Näiteks abielueelse seksi keelamine.
Punastamise koht...
Vaidluses sain muidugi pähe, sest ma pole abielus ega midagi. Neid, kes süütuna abiellusid ja kirglikult seda põhimõtet kaitsesid, oli 5 ühe vastu...
No nende kasuks räägivad argumendid nagu:
Mõtle kui nõme, kui kõikide suhetega enne abielu kaasneks ohjeldamatu kirgedele järeleandmine, niigi on palju aborte, suguhaigusi ja neist tingitud viljatust aga ka soovimatuid lapsi. Süütult abiellumine aitab hoida moraali ja kaitseb nii naist, meest kui tulevikus sündivaid lapsi. On vähem purunenud südameid.
Kahe süütu inimese abiellumine on püha. Puhtus, nii nad ütlevad. Hea kohe, kindel tunne.
Kui sa pole kellegi teisega peale oma abikaasa seksinud, siis sul ei teki nii hõlpsasti mõtet (kiusatust), et kuidas teistega ka oleks, sul ei teki kiusatust võrrelda, äkki keegi on parem, armsam, sobivam.
Keskendud suhtele ühe inimesega st paned rõhku kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Valid suurema hoolega abikaasat, sest see on kogu eluks.

Head argumendid. Ma olen täitsa nõus nendega. peaaegu.
Kahtlemata ma soovitaksin oma lastele pigem seda teed kui kontrolliks, kas neil on peole minnes kondoomipakk taskus.
Aga. Siis peaksin ma ka oma eelneva elu valeks tunnistama ja siiralt kahetsema. Ma ei suuda teha seda. Vähemalt mitte siiralt, Jumalale valetamata.
Kui ma saaksin aega tagasi keerata, okei, meelsasti leiaksin kena mehe, kes jagaks mu põhimõtteid ja abielluks temaga süütuna. Mine sa tea, ehk saaks hea olema. Aga see pole nii... Ma tõesti pole küll uhke oma mõnele suhtele enne praegust elujärku aga need tegid minust selle, kes ma praegu olen! Tänu neile ma tean, mida ma suhtes (ka seksis) oluliseks pean, tänu sellele "võrdlusmaterjalile" olen kindel, et mul on just selline mees, kes on mulle õige. Samas- mõni vajab ehk õige leidmiseks 60 partnerit?
Raske juhtum. Mina ei saa kunagi tunda seda, mida neitsina abiellunud ja nemad jälle ei mõista seda, mida mina tunnen.
Näiteks antakse Eevale 20aastaselt esimest korda kommi. Ütleme, et draakoni kommi. Aga ainult draakoni kommi. Noh, hea magus asi, eks, väga meeldib! sööngi seda ja ainult seda 40 aastat.
Annale antakse ka kommi aga mitmeid sorte. Oo, draakon on hea küll aga trühvlikommid on palju paremad! Ja kõige rohkem maitseb mulle ikka batoonike!
Kommide juurde jäädes oletaksin mina, et
a) Eeva ikka mõnikord mõtleb, et kuidas küll batoonikesed maitsevad
b) Anna ostab poest tõenäoliselt ikka ja alati batoonikesi

Ma ei taha Jumalaga vaidlema hakata, aga mul võib ju oma arvamus olla, eks?
Minu meelest on see aus, kui seda tunnistan, sest ma ei taha silmakirjalik olla.
Enamiku teiste asjade maailma asjade kohta langeb mu arvamus Piibliga siiski kokku...

Mis raamat on su öökapil?

Eile oli maru imelik ilm- kõik asjad ühekorraga. Päike paistis eresinises taevas, siis tulid tumehallid ähvardavad pilved ja sadas lund aga päike paistis ikka edasi. Kõva tuul ja külm oli.
Täna kisub pilve. Aga mina olen enivei rahul, sest ma lähen neljaks tunniks nunoviltima, juhhei! Loodan, et läheb paremini kui eelmine kord, siis lõikasin ühe töö pärast ise juppideks, sest polnud selline, nagu ma tahtsin ja teise töö sõi üksi kodus igavlev koer ära...
Sain Triinult raamatumängu- võta käeulatuses olev raamat, kirjuta sealt suva koha pealt lahtitehtud lehelt esimene, viimane ja pöidla alla jäänud lause.
Mul on käeulatuses kaks suht mõttetut raamatut aga ma ei lähe riiulilt midagi peenemat ka otsima...
Esimene on lastekas, Meie lapse unejutud, koostanud Anne Parksepp.
Kõik olid kohkunud, nende viimane lootuski läks nurja.
Sõnajalg hiilgas kui imeline tulevärk, tema keskel säras kaunivärviline õis kui kalliskivi.
Sortsi käed langesid alla, selg vajus küüru ja jalad hakkasid tõusma.
Siin raamatus on eestiaegsed lastejutud, praeguses kontekstis tunduvad need jube suhkrused ja moraliseerivad, mulle üldse ei meeldi aga Kati kuulab meelsasti.
Teine.
Kohustuslikud kodutööd ei mõju alati tujutõstvalt ja väsinud olemist ei paranda ruumi hallivõitu värvilahendus.
Köögi ehitamine on kallis ettevõtmine ja raha ei raatsi keegi asjatult tuulde loopida.
Kui abikööki ei tehta, on hea, kui köögi kõrvale kuulub vana hea sahver-panipaik, sest ikka koguneb potte, panne, lauanõusid, kuivaineid ja ka supipott mitmeks päevaks tehtud supiga- kõik need ei taha sugugi kööki ära mahtuda.
Ivi-Els Schneider, Eesti kodu.
Kuna ma ei suuda õhtul voodis viimasel ajal enne magamist enne kahe lehekülje lugeda enne kui ära kukun, siis tahtsin vahelduseks lihtsalt mõnda pildiraamatut vaadata.
Ostsin selle raamatu paar aastat tagasi, kui mul suur kodukujundamise tuhin oli aga praegu vaatan- ei ole ikka ia raamat.
Tekstid on laialivalguvad, mõnes kohas jälle liiga detailsed, kord kirjutab, kui tore on pere seltsis jaaniõhtut pidada, lõhnavad kased jms ninnunännu, siis jälle kaks lehekülge basseini rajamist. Pildid on ilma inimesteta, enamuses modernsed ja minimalistlikud beez-pruunid kodud, minu jaoks steriilsevõitu.

Sihuke iriseja olen.
Aga see sahvri-panipaiga jutt tekitas hulga mälestusi. Sellest tahaks kohe pikemalt kirjutada aga praegu pole aega, nõudepesu, ahi kütte, masin pesema, pesamuna vanaema juurde ja padavai viltima.

Raamatumängu palli viskan edasi Annikile, Claarale ja Ristole.

SEE päev

Täna on siis juba 8 minutit SEE päev, kus sõpradele mõista antakse, et sorry kuigi me ajapuudusel eriti ei kohtle ega suhtle, less is more ja olge ikka olemas kui mul teid vaja on ;)
Ma neid ninnunännu värke ei armasta viimasel ajal. Pole mul seekord tehtud ei kingitusi ega kaardikesi. Mage sõps olen, ma tean.
Ma kingituste asemel püüan
minna külla sõbrale, kes palvetab minu eest alati, ükskõik kui sügaval mudas ma pole ja oma leebel moel annab mulle usu ja lootuse tagasi
minna külla sõbrale, kes oskab mulle igas praktilises probleemis nõu anda ja kui võimalik, annab ka mõne päris nõu, st asja, mis mu mure lahendab. Ma pole tema titat neli kuud näinud...
teha valmis sünnipäevakingitus sõbrale, kes tunneb mind paremini kui ma ise, on näinud kõiki mu pubeka põdemisi ja neiuea õhkamisi, teab alati, millistele minu nuppudele vajutada. Ma lubasin selle asja juba jõuluks talle valmis nikerdada..
anda üks asi sõbrale, kes on mulle nii palju elutarkust ja jõudu sisendanud, et ilma temata oleksin emana poole kehvem tegija.
lihtsalt helistada sõbrale, kes vist enam polegi lähedane sõber aga tal on kindel koht minu elus

Ja siis veel blogisõbrad, lehva-lehva!

Au reliktidele!

Miks mulle kuidagi meelde ei jää, et peale halamist tuleb jälle keksimise aeg?
Juba kirjutasin, et Proovikalt sain positiivse emotsiooni.
Kaks päeva olen külas olnud noorte tehnikamajas ja see on nii ergastav olnud!
Ma LAAVIN TÄIEGA -nagu Krisu ütleb :) fanaatikuid.
Neid onusid ja taate, kes tehnikamaja jubedates 50aastatesse pidama jäänud disainiga tubades poisinolke välja õpetavad. Täiesti fantastiline, et peale öid ja päevi arvuti taga konutavate või niisama tänavatel aega surnuks löövate kuttide on ka selliseid poisse, kes nikerdavad aasta otsa teha üht puust lennukimudelit, või putitavad poolsurnud ziguleid ja moskvitse, et nendega rallitada, või ehitavad palksauna või lihtsalt võtavad kätte ja tulevad jala Viljandist Pärnusse (au skautmeister Asso Kommerile) või mingid 10aastased pägalikud, kes treipingi taga suure mõnuga pärnapuust kabenuppe treivad?
us ku ma tu

Ps. Laps kirjutab oma blogis sellist slängi, et mine nässu, aga ta oskab pilte väiksemaks lõigata ja linke panna, mina, khm, väga ei oska...

emme on uims

Täiesti lahe elamus oli Proovikas eile! Purjus teismelisi ei kohanud, küll aga palju muusikale pühendunud noori. Suurepärane, kui inimesed on pühendunud, ükskõik mis alale.
Sick of Sorrow on siis uus bänd (Järvakandist), mille nimi tasub meelde jätta. Ma ise neid ei kuulnud aga žürii kiitis neid ülivõrdes.
Koju jõudes sai veel T-ga muljetatud, magama sain alles pool 1. Pool 2 hakkas Kati oksendama ja see võttis tükikese ööst enda alla.
Tulemus: ajasin hommikul üles vale lapse! Krisu pidi minema kooli teiseks tunniks, Miku esimeseks aga kuna Krisu oli mulle eile karmilt meelde tuletanud, et vaata et sa mind üles ajad, marssisin just tema tuppa kell 7. Kuulsin, et ta läheb teiseks tunniks ja magasin õndsalt edasi kuni 45 min pärast Krisu küsib- a Miku ei lähegi kooli või?
Njah, öösel tuleb ikka magada. Mitmed aastad tagasi samasuguses uneudus ärgates püüdsin tita-Kati asemel äärmiselt hämmastunud nelja-aastasele Mikule lutti suhu toppida:)

Ikka kurtmise lainel, kui juba siis juba, eks

Noh, eelmisest paanikalisest sissekandest on nats aega mööda läinud..
Maru hea on olla, kui paha on möödas! Aga vererõhk on ikka kõrge ja elujõust pakatavat tunnet just pole. Eriti suur madalseis on tööl. Tundub, et kõik hiilgavad ideed on mind maha jätnud, ma ei tee suurt midagi ja kui teen, tulevad vead sisse ja asjal pole sädet sees.
Ma tegelt armastan oma tööd, kui järele mõelda; olen tänulik võimaluse eest kohtuda uute inimestega, käia siinseal, kuhu muidu ei satuks, kollektiiv on suht okk ja eriti põhjust viriseda pole. Aga igapäevatöö kulutab hirmsasti, see et pidevalt nõutakse uudiseid, intervjuusid ja päevateemasid ning kui neid parasjagu pole, on halvasti. Mulle ikka meeldiks, et võiks nädal aega rahulikult mõne teema või pikema loo kallal nikerdada.
Kõige nõmedam on, kui kirjutad midagi ja sul on tegelikult sellest asjast või teemast ükskõik. TÄIESTI ükspuha.
Teist asja kirjutad südamega ja ikka tuleb välja, et nagu musta auku. Paar netikommentaari ja kõik. Järelikult on teistel ükspuha.
Aegajalt rusub mind ka ameti halb reputatsioon. Automaatselt pannakse SLOga või Kroonikaga patta ka kõik muu meedia, (no Eesti Ekspress ehk mitte) ja väidetakse- masendus, veri ja seks müüb, reporterid kõik ainult selle peal väljas ongi, kirjutab igaüks, kes tahab st "korralikke", õppinud ajakirjanikke on vähe (mina ju pole ka "õige"), kirjutatakse tellimusartikleid jne. Ma võin ju väita, et minu kohta see ei käi aga üks viga ja saad ikka nii ülemuselt kui netikommentaatoritelt piki pead.
Siis tekibki tunne- ähh, miks peaks üldse kirjutama? kellele seda vaja on? Leht on täna jutuaine ja komme tulehakatus pliidi all.
Üleeile üks tüüp ütles mulle- aitäh positiivse loo eest, see oli isegi liiga positiivne. Et nagu mida? Mina kirjutasin seda, mida mulle räägiti, tundus see hea või halb, mina emotsiooni juurde ei pannud. Ilu on vaataja silmades.

Njahh, aga ma ei oska ka midagi muud teha. Tee iga töö, mida sa teed, pühendades see Jumalale...
Lähen tööle, noortebändide konkursile. Mitte et mind vaimustaks mõte pimedal vihmasel pühapäevaõhtul kodust välja marssida, selmet maanduda raamatuga voodisse teki alla.. vähemalt näeb igast karvaseid ja sulelisi tüüpe.
Krisu ei lase mul arvutis olla, piniseb siin kõrval, et tahab oma blogisse minna. Jajah, tema nõudmisel tegin talle oma blogi, pealkiri on "Pubeka pihtimused"
(jajaa, tee mulle reklaami, kisab laps ja mu nimi on Krissu mitte Krisu)
et siis musahulluke.blogspot.com

paanika-jaanika

Kurtmise aeg!
Eile hakkas keset päeva lambist pea kumisema. Ja läks aina hullemaks, nagu elektriliinid umiseks peas. Jalutasin alla apteeki, lasin vererõhku mõõta- 139/90, mis on minukese jaoks ilmselt üleliia. Olin nõutu ja õnnetu, ostsin mingid apteekri soovitatud rahustavad tilgad ja helistasin perearsti nõuandeliinile. Oioi, seda on teievanuse jaoks palju jah, öeldi seal. Minge laske perearstil kohe kontrollida kolesterool, veresuhkur, silmapõhjade rõhk, ehk ka neuroloogil käia. Kõrgenenud vererõhk ja koljusisene suurem rõhk (mida umisemine näitab) võivad olla ka mõne väga raske haiguse tunnuseks kuni ajukasvajani välja.
Ma olen koolilapsest peale hüpohondrik, eksole. Ja kui mulle öeldakse, et see võib olla misiganes ajukasvajani välja, mõtleb normaalne inimene, et ähh, ilmselt mul niisama stress, mina aga olen kindel, et kasvaja jah, mis see muud ikka on!
Ma saan aru, et ma olen lollakas, aga ma ei saa sinna midagi teha. Ausalt ei saa. Ja ma veetsin õhtu masenduses kössitades. Täna püüan õhtul perearstile pääseda.
Maru õnnetu olen ka seep, et pidin täna Tallinnasse põnevale konverentsile minema, mille nüüd (hirmust keset pealinna näoli lompi kukkuda ja maha surra) ära tühistasin. Tööle ka hommikul ei läinud. Ma ei tea, mida ülemusele öelda- sorry, ma ei tule tööle ja ära ka ei sõitnud, mul pea kumiseb?
Nii ootasin konverentsile minemist!

Tean, et pean oma hirmudele vastu astuma. Seda on varem ka juhtunud- tuleb mingi suva tervisehäda ja ma langen kohe. Hoolega ärapeidetud paanika pääseb välja. See vist alkohoolikute sugulaste levinud primal fear- kaotada olukorra (oma keha, mõtete, tervise) üle kontroll. Sa võid planeerida, läbi mõelda, enda meelest kõik endast sõltuva ära teha ja siis raks! kukub kõik mingil iks põhjusel kokku.

Me ei saa sõita maale, sest X kukkus jooma.
Ma ei saa sõpradega välja minna, sest Y on üksi pudeliga kodus ja ma ei tea, mida ta ette võib võtta.
Ma ei saa haiglas oma valvekorra ajal peaaegu terve öö magada, sest üks haige suri, ja ma pean teda surnukuuri lükkama.
Ma ei saa minna külla, reisile, kontserdile, sest laps jäi haigeks.
Ma ei saa minna konverentsile, sest mu faking peas toimub mingi faking asi ja mul paha olla.

Olen enda meelest tubli ja tasakaalus, saan oma eluga hakkama ja siis ujuvad jälle välja neetud unenäod, kus ma lähen mööda silda, mis keset jõge sügavasse vette ära kaob. Või samuti korduv unenägu, kus kõnnin mööda haiglakoridori ja kõrval palatites lamavad surevad inimesed ning ma tean, et mina ei saa midagi parata ja üks voodi seal ootab ka mind...

See on minu tühine egoism. Minaminamina, ma ei saa hetkel oma kohustusi täita, ma ei saa hakkama, mul on mugav haigeks jääda, andke mulle palun sinine leht ja laske mul palun kodus teki all nutta.
Aga ma pean end jalule ajama, sest mul on lapsed ja on vaja veel vähemalt mingi 15 aastat veel maailmas olemas olla. Mitte et see minust endast sõltuks...
Aitab enesehaletsusest. Igaüks peab oma hirmudega ise hakkama saama.
In God We Trust.

kooki ja kurki

et miks ma jälle tööajal blogin...
Sest ma kodus ei taha arvuti poole ka vaadata!
Käisime ühes nooblis restoranis sõbrapäevamenüüd pildistamas. Rukolasalat, vägigalett (miski salat vormi sees), shokolaadikook ja trühvlid. Vähe me ei vesistanud suud fotograafiga, aga maitsta saime ainult magustoitu. Jupike kooki kahepeale, garneeringuks supilusikatäis jäätist korvikese sees ja üks maasikas füüsalilõikudega. Oli hea küll...
Väsisin päris ära. Mind ahistavad lumivalged laudlinad ja lakkamatult naeratavad teenindajad. Mitte et ma kodus küünarnukkidega laual supi sisse roniksin aga ikkagi. Kõht jäi tühjaks ja tuli Kadri kapsalõhnalises interjööris seenekastet peale süüa.
Eile külas meeldis mulle palju rohkem- armsa noorpaari lihtne kodu, mida täitis muusika ja armunud olemise fluidum. Tiramisu ja värske kurk dipikastmega.
Shokolaadikoogi kavatsen siiski läbi proovida, kui õhtul retsepti saan.

Nõid puu sees keedab printsessi

Kati eile lasteaiast tulles:
*Me käisime Tuuliga nõiapuu juures ja läbipaistev valge nõia käsi tuli puu seest välja ja tahtis meid kinni võtta, meie hammustasime seda ja ta pidi lahti laskma.
* kui see oli läbipaistev käsi, kuidas sa siis nägid, et ta valge oli?
*Ta vahepeal läks valgeks. Aga siis nõid röövis ühe printsessi ära ja peitis puu sisse, tahab temast suppi keeta. Meie Tuuliga läheme homme ja päästame ta sealt puu seest ära. Kui nõid on ta supi jaoks juba ära keetnud, siis valame printsessile võluvett peale ja ta ärkab ellu.
*Aa, nagu neis vene muinasjuttudes, kus tsaaripojale kasvas peale surmavee valamist pea tagasi otsa ja peale eluvee valamist ärkas ta ellu?
*Ei, lihtsalt võluvesi. Nõid ei ole teda veel tükkideks teinud ju.

Selline verine mäng siis. See tsaaripoja jutt läks talle hinge, sest mitu õhtut mängisime seda. Mina olin surematu Kashtshei hobune, Kati istus mu seljas, mina komistasin ja ütlesin, pagan, tsaaripoeg röövis jälle Maarja Meretütre ära. Kati -Kastsei seepeale küsis- kas me jõuame talle järele? Vabalt jõuame, vastasin mina, enne võime vilja maha külvata, viljast jahu teha, jahust kooki teha ja selle ära süüa, ikka saame nad kätte. Kaks korda saimegi kätte, Kati nuhtles virtuaalse mõõgaga tsaaripoega (Mikut) ja toimetas Maarja koju. Kolmas kord ütlesin mina- oh tont, nüüd ei teagi, kas saame kätte, tsaaripoeg on võluhobuse hankinud. Saime kätte küll aga võta näpust, tsaaripoeg tegi Kastseile üks-null ja Kati varises patjadele siruli. Kuna meil oli tsaaripojaga peata Kastseist tiba hale, tegime muinasjutu lõpu ümber- pritsisime talle peale eluvett, vana surematu võttis kargu alla ja lubas edaspidi heaks hakata. Häppi end!

Täna lähen lastega päris-Maarjale külla. Ma pole nii ammu kellelgi külas käinud... Meil pole ka keegi sada aega "ametlikult" külas käinud. Lastel käivad küll vahetpidamata sõbrad külas, mulle vahel K tuleb pika lunimise peale või laste sõprade ema või ämm. Aga harva, tõesti harva.
Tööpäeva õhtul pole lihtsalt aega ega jõudu, nädalavahetusel on igast üritused, koristamised, koerajalutamised, pühapäevakool... ja nii juhtubki, et mõnda sõpra pole pool aastat näost näkku näinud.
Päris üksik tunne tuleb peale, kui mõtlema hakata.

Süüdlaslik..

Inimene võib teha vigu.
Päev otsa arvuti taga kudenud inimene võib seda rohkem vigu teha.
Kõik asjad ei tule väga hästi välja.
Mõni asi ei tule üldse välja.
Üldjuhul ei ole sellest midagi hullu. Mõnikord võivad inimesed tigedaks või kurvaks muutuda. Mõneks ajaks. Mõnikord päris pikaks ajaks.
Mõnikord ei ole viga otseselt enda tehtud aga oleks olnud minu võimuses seda muuta.
Hea, et ma arstiks ei õppinud, ma muretseksin oma tegude tagajärgede pärast ennast mõne aastaga hulluks.
Iga kord ei tule häid mõtteid.
Mõnikord ei tule pikka aega häid mõtteid.
Mõnikord võib vilets teostus nii mõnegi hea idee ära nullida.

Ühesõnaga, katsume nüüd ohkamise lõpetada ja edasi marssida. Ja kui enam ei taha või ei jaksa marssida, tuleb ametit vahetada....
Aga ikkagi teeb nukraks, kui sa näed palju vaeva ja üht-teist läheb ikkagi nässu:(

Oli tormine öö. 12 röövlit istusid ümber lõkke ja üks ütles...

See pilt peab postituse lõpus olema ja omaarust ma sinna ta ka panin..
Hull torm on õues. Vihm, tuul ja muidu ebaõdus.

Mind natikene ajab närvi, et mul teisepoolega biurütmid võnguvad erinevalt. Kell 21 panen mina magama järeltulevat põlvkonda. Siis laskun alla korrusele ja avastan tavaliselt teleka eest magava mehe. Togimine, nügimine ja raputamine annavad lühiajalise teadvuse selginemise efekti. Eksole. siis ma vaatan üksi telekat või loen raamatut või olen arvutis ja kukun kell 24 magama. Kell 02.00 virgub mees ja kolib minu kõrvale voodisse. Minu togimine, nügimine või raputamine kutsuvad esile lühiajalise teadvuse selginemise või ropu sõimu serbohorvaadi keeles. Nii väidab mees.
Tuleb ette, et kass äratab mind kell 2 öösel. Siis viskan ta aknast välja (esimese korruse aknast, kuigi vahel on kõva kiusatus teha seda teise korruse omast) ja enam ei saa magada. Padi on kõva ja tekk on paha ja mees laiutab ja norskab.
Intellektuaalsetest vestlustest, massaazist ja teadagi veel millest ei tule niukeste biorütmide juures miskit välja....
Kass vahib mulle otsa ja näub etteheitvalt juba pool tundi. Lähen teda jälle akna kaudu õue läkitama aga õues on ropp ilm ja pooleteise minuti pärast istub ta niikuinii tagasi akna taga, sitsib tagakäppadel ja kopsib-kraabib oma mudaste käppadega klaasi.
Väljas läheb torm hullemaks. Vaja ikka mees oma voodisse saada, see parim tormikaitse:)

koolitants

Ühes Youtube video kommentaaris oli keegi vaimustunud fänn kirjutanud: Thank you God for creating Sade! Thank you for her wonderful voice and beauty!
Jah, Sade on meeldiv laulja ja üldse on hea vahel mõttes Jumalat tänada mõne inimese eest. Kuigi kogu seda värki maailmas, mille eest tänada, ei jõua muidugi üles lugeda.

Mina olen siiamaani eufoorias eilsest Koolitantsu Pärnumaa päevast.
Thank you God for creating such enthusiastic young people, who made Koolitants!!!

Väikesed on muidugi vahvad. Neil lähevad sammud sassi aga nad on nii uhked, et saavad laval olla, ja tublid, et on suutnud üldse nii kaua trenni teha ja asjad selgeks õppida. Tore on vaadata, kuidas iga rühm on oma õpetaja nägu.
Keskaste on natuke igavam. Sammud on selged ja rütmitunnetus ka, aga ennast välja elada laval veel üldjuhul ei osata. Veel on laval kriipskõhnu ja paksukesi, kõik tahavad, kõik püüavad, kõik pingutavad. Selles vanuses jääb juba mõnele tantsijale silm peale- siit hakkab midagi tulema!
Gümnaasiumiaste on kõige põnevam. Staažikaimad rühmad on koos käinud juba aastaid ja nende liikumine on nii ühtlane nagu sõduritel rivis. Selles vanuses on tantsima jäänud ainult tõsised fännid, neil on välja kujunenud oma stiil ja ideed, ühine hingamine ja rõõm, rõõm, rõõm liikumisest. Paksukesed on ennast peenikesteks tantsinud või uue huviala leidnud, pikad aeglased tüdrukud on õppinud ennast käbedamini liigutama. Tants on andnud kõvasti enesekindlust- laval ei saa olla häbelikult, maha vaadates, ebakindlal sammul. Nad on ilusad, treenitud ja julged!

Mulle hullupööra meeldib vaadata, kui keegi teeb midagi kirega, südamest. Või noh, tegelt kirega pikamaajooksu vist ei meeldiks vaadata. Aga tantsu- lõputult!
Laval sai näha kummiparandust ja mustlastantsu, türgi estraadi saatel idamaist tantsu ja üleni musta riietatud nutunaisi regilaulu saatel. Kasutati maske, vihmavarjusid, mänguautosid ja nukke, silte ja eesti trikoloori... mida iganes.

Eelmisel kevadel sai Krissu on rühmaga finaali ja me käisime Tallinnas lõppkontserdil. Selle afterpartyl tantsiti end muidugi oimetuks, nii suured kui väikesed. Kõige lahedam oli vaadata sheikimisvõistlust: kahel platvormil kaks tantsijat, siis järgmised kaks jne kuni parimad omavahel mõõtu võtsid. Kellele publik suuremad detsibellid välja karjus, see võitis. Need parimad olid ikka sellised tantsijad, et kuku pikali... Rahvas karjus ja plaksutas nagu arust ära!
Ja milline fiiling!
Oli just aprillijura järgne laupäev, kõigil vanematel närvid läbi. Mõtlesime veel, kas ikka sõidame. A sõitsime ikka! Meiegi rühmas mitu vene ema, sama murelikud ja sama pühendunud, kõik olime üks tiim. Afterpartyle ilmus äkki kamp vene noormehi. Mul hakkas imelik. Sonid silmil, käed küünarnukini taskus, täiega sünged näod ees. Parajasti näitasid põrandal end breikarid, niisama, oma lõbuks, rahvas vaatas neid ümberringi. Jõmmid ka vaatasid. Kuni ühekorraga võtsid kätte, ja hakkasid kah breikima! Ja pinge maandus hetkega...

Make dance, not war!
Ootan nüüd pikisilmi märtsi, kui piirkondlik tantsupäev tuleb.
Ja Krissu sai poolfinaali, juhhuu!!!

hommik

Iga päev algab isemoodi.
Tänane hommik algas rämeda kõhuvalu, kempsujooksmise ja tüliga. Ei ole hea oma päeva edasi kerida meenutades poja peale pisarateni vihastamist ja meelepahas karjutud sõnu.
X-i jaoks algas hommik vahetpidamatu helistamisega. Üks tüdruk ei tulnud esimest korda hommikuks koju ja ei võta ka telefoni. Muretsevale emasüdamele pole vist eriti kasu sõprade kinnitusest, et noortel ikka juhtub.
Eilne päev lõppes minul ja T-il koerapesemisega. Lotte jäeti õue ja tema läks õe poole... niipalju siis elektririhma katsetuste mõjust.
Aga päike võttis kätte ja tuli välja. Paneb kohe imestama pärast mitmepäevast jubedat vihmavalingut.

Tänase päeva laul on Peter Gabrieli ja Kate Bushi Don`t give up
you`r not the only one
don`t give up
you can make it

päev päev päev

ja nüüd on õhtu.
X-i laps magab kodus peatäit välja, minu laps pole enam mu peale vihane. Ma polnud täna õhtul eriti hea lapsevanem, sest lõpetasin kodus läpakas üht pikka tööd ja ei saanud süveneda laste kädinasse mu ümber.
Üks laps tahtis mu kaisus õhata oma klassivenna järele ja ohata järjekordse tüli üle parima sõbrannaga
Teine laps tahtis seljamassaazi
Kolmas laps tahtis voodis mu ümber hüpata ja unejuttu kuulata..
no juttu ma nats lugesin isegi.

silmad väsinud, tahaks nüüd unes midagi eriti lahedat näha.
ööööö...

reit ja guugel-muugel

Ma olen praegu täielise emotsionaalse laksu all!
Plika on süüdi.
Mitu päeva nuiab- tahan reiti, tahan reiti. No issi meil mängukas ei luba enam käia, et mitte uusi koledaid viiruseid arvutisse tuua ja krisu ei oska peale juhmide multikate vahtimise arvutis enam midagi teha. Mina mõistmatu mutt ajan sõrad vastu- rate on mõttetu, mõttetu ja veelkord mõttetu!
Äkää, mossitab laps, a meil kõigil klassis on, saadaru, KÕIGIL peale nelja nohiku, kellest üks olen mina. Miks ma ei või?
Sest, sest, sest see on MÕTTETU!!! Tahad sa nii kangesti, et mingid suvalised tüübid hakkavad sind vahtima ja võimalik, et nilbeid kirju saatma? Teeb see sind õnnelikuks, kui keegi kirjutab sinu kohta- pandav tibi?
Misasi on pandav?
No, ......, no.... et seksikas.
Ma tahaks ikkagi reiti.
nõu komments.

Lähen mina täna õhtul siis vaatama, et mis reidis ka toimub ja kas tõesti krisu klassi a, b, c ja d on kasutajateks reganud.
Ei leidnud kedagi.
A leidsin, et saab koolide kaupa inimesi otsida. Otsisin kohe oma kooli välja ja oma lennu ka. Pold kedagi. Kõdud noh, meie pilte võib ajalehe juubilaride rubriigist ilmselt tõenäolisemalt leida kui ratest. Läksin kooli kodukale, kus polnud ka kaua käinud. Appi kui lahee!!! kilkasin nagu krisu avastades tuttavaid pilte. Oo, see õps ikka veel koolis! Nii vana! Ja too ka- ma arvasin, et ta juba meie lennu lõpetades jäi närvivapustusega pensioniootele! Tühjagi, peast hall küll aga endiselt sadulas.
Ja minu esimene klassijuhataja, verinoor pikajalgne neiu on nüüd 50aastane soliidne proua..
Need õpetajad, keda mäletasin ikka rõõmsate ja sümpaatsetena, vaatavad ikka piltidelt sama rõõmsalt vastu.

Siis guugeldasin paari klassikaaslast, üht kunagist silmarõõmu (ehh, ikka veel nii nunnu!) ja lõpuks naljaviluks ka iseennast.
Avastasin, millistesse imelikesse kohtadesse olen toetusallkirju andnud. Avastasin, kui imelikesse kohtadesse on minu töid üles riputatud. Mingile Loitsulehele, sisustusportaali, lemmikloomaportaali, halleluuja (?)portaali, mõni intervjueeritav oma kodulehele jne. Hästi palju oli Tarbija 24s, mul polnud sellest õrna aimugi, et nad võivad igalt poolt sedasi asju korjata. Äää, kahju, et selle eest raha ei saa.. huvitav, miks ei saa? äkki mu tööandja saab? või kuulub Tarbija samasse kontserni?

Naljakas, milline jälg meist netti maha jääb. Hästi ühekülgne. Samas hea ju on, et ei saa teada laste arvu vms iskiliku kohta. Säilib illusioon turvalisusest. Teisest küljest jälle arvan, et kui sa ikka tahad kedagi Eestist üles otsida, siis leiab kah.

to be (ill) or not to be

Jään haigeks- ei jää haigeks?
Mitu päeva selline udu sees olemine, nohu ei ole, köha ei ole, kurk on nats valus aga nii vilets on olla:( Pea ja kõht valutavad.
Kolleegid ütlesid, et ma ei näe eriti põdur välja. Pole usutav, naeris üks. Ähäh, kui te mind õhtul kell 20 kodus patjadel lebamas näeksite, nii põdur, et maas vedelevat kommipaberit ka üles ei jaksa võtta!
Sellistel päevadel ma unistan, et võiksin olla vabakutseline, kelle kaastöid kõik kõvemad väljaanded palavalt ootavad:))))) Tuleb tuju, kirjutan, loon ja lehvitan, tuleb tuju, lebotan ja joon kisselli!!
Ma kardan, et pigem see esimene tuju mulle väga tihti peale ei tule. Vabakutselisena äraelamiseks peaks Murutar oleme, kes vihiseb 7 päeva nädalas ringi.

Sileaju loeb potterit

Ma olen nädalavahetusega üsna rahul. Hoolimata ikka veel valutavast kurgust, millele on lisandunud tilkuv nina.
Laupäeval viskasime jõulukuuse välja, sest jah, see juhtus- T pani paika elutoa aknalaua ja aknapaled ka, aga päris valmis pole see ikkagi, mingeid ribasid on veel kuskile vahele vaja. Boonusena paigaldati ka kardinapuu! Ma ikka veel näpistan end ega usu oma silmi!!

Siis tuli külla Kata ja me mängisime lastega terve õhtu lauamänge: Aliast, Elu on ilus ja Farlanderit. No ma selleks just Kata kutsusingi, et teha kindlaks, kas ma olen tõesti erakordselt halva õnnega mängija või on mul see osa ajust sile, mis vastutab Farlanderi nuppude paigutuse eest:(
Paraku, ilmselt kehtib see viimane variant, sest mina suutsin hõivata 3 riiki, Krissu 6, Kata 8 ja Kati 12! Viieaastane tegi jälle pähe mulle, aru ma ei või.. Leidsime Kataga, et see on matemaatikute mäng, seega meil pole seal midagi teha :(
Lisaks jäin ma viimaseks Elu on ilusas ja ilmselt ka Aliases, sest ma vahepeal küpsetasin pirukaid ja karjusin koera peale, kes nätsutas kassi meie toolide all ja viskasin iga 10 minuti tagant aknast välja kassi, kes kitkus koera ninast ja kulmudest.. mu tähelepanu oli mõnevõrra hajunud, ju nõu..

aga pühapäeval paistis päike, ma haakisin oma kolm vagunit sappa ja viisin nad pühapäevakooli. Tegid küll algul mossis nägu aga kokkuvõttes neile pärast meeldis, nagu ikka ja Kati andis mulle Noa laeva seiklustest üksikasjaliku ülevaate.
Kogudusesse minek on nagu tervisejooks: kõige raskem osa on panna jalga ketsid. Kui juba oled kohal ja kulged, siis ise ka imestad, miks enne polnud tuju minna.

Pärast läksime mere äärde jäämägesid vaatama, vahva oli ja lapsed ronisid hoolimata minu hoiatuskisast igasuguste krõbisevate pragude peal aga õnneks seekord keegi jalgu märjaks ei saanudki.

Õhtul proovisime koera peal elektrikaelarihma. Saab näha, kas efekt on püsiv.

Aa, ja väljapaistvaim saavutus on viimase Potteri klotsi kolme (või oli see nelja?) õhtuga läbilugemine. Mingi paar aastat tagasi veetsin nii mõnedki öötunnid Potteri seltsis, pmst on mul kõik osad loetud, lapsemeelne nagu ma olen. Esimene raamat oli suht titekas, edasi läks toredamaks. Mind võlus see detailideni läbimõeldud maailm, mille JKR on valmis meisterdanud, kõik need erinevad võluvidinad ja hookuspookused, aina uued huvitavalt joonistatud tegelased. Esimestes raamatutes oli huumorit ja hoogu, mulle meeldis väga! Niipea aga, kui Harryl puberteet peale hakkas, vajus kuidagi ära, alates 4 või 5 raamatust vist. Kutt oli kogu aeg vihane ja murelik ja trotslik, nalja enam ei saanud, uusi eredaid tegelasi ei lisandunud, võlutrikid hakkasid korduma ja üleüldse.
Viimase (HP ja surma vägised) raamatu esimene pool möödus ikka väga pikaldaselt, lugesin, haigutasin ja sundisin ennast, eelmiste osade asjad oli meelest läinud ja ei suutnud enam aru saada, kus mis ja miks toimub. Nagu ilma alguseta kriminull. Mulle ei meeldi kriminullid! No raamatu keskelt läks asi põnevamaks ja kandis lõpuni välja, mis oli aga ootuspärane ja hollivuudilikult ninnu-nännu.
Paljud kristlased ei salli väga Potterit ja kogu seda võlukunsti-värki, samas Sõrmuste isand on jälle heas kirjas. Minu meelest on see liialdus, muinasjutt on muinasjutt. Ning Harry ohverdas lõpus oma elu, et teisi päästa, piibellik ju, või ei? Kes vaidleks minuga, pliis?

Ja Triin! kui Oskar, kes nüüd on küll juba 7aastane, tõesti end ka sellest viimasest osast läbi näris, siis anna talle edasi minu siiras tunnustus. Respekt! Vabalt võib ilmselt Sõrmuste isanda talle pihku pista. Või Sõda ja rahu :)

kukk boa kõhus ja surnud koer

Oli vaja mul õhtul poes SLÕ esikaant vaadata! Oli mul vaja Reporterist seda lollakat klippi vaadata sellest õnnetust surnuksnälginud koerast ja tema ilmselt ajukahjustusega perenaisest.
Meelerahu läinud :(
Ma olen ilmselt natuke kiiksuga, sest ma juba pisikese kidura koolitüdrukuna tormasin ükskõik kui suurtele poistele kallale, kes kasse või koeri kiusasid. Ükskord lõi koerajuss selle peale mulle hambad säärde...
A ma neist naabritest ei saa ka aru. Kui sul kuu aega koer ulub ja niuksub kõrvalkorteris, siis ei võeta midagi ette, alles siis kui laibahaisu hakkab tulemà?
Koera perenaisest ei oska ma midagi arvata. Nagu ei oska ma midagi arvata lapsepeksjatest või vägistajatest. "Neil pole lihtsalt mõistust," arvas Miku. Arvan, et mõistus on olemas aga süda on puudu. Ja seda viga juba remontida ei saa.
Loomulikult on värdjaks kasvamisel mingid põhjused. Karm lapseiga... Mis iganes.

Aasta aega tagasi korraldasin koos sõbraga väikese abiaktsiooni, kogusime riideid ja lasteasju ühele perele, kus suht asotsiaalsed vanemad. Ma loomulikult teadsin, et see kõik ei tähenda tegelt midagi. Ei lahenda probleemi.
Pere kolis linna ja varsti kuulsin neist kõikidelt oma tuttavatelt sotsiaaltööga tegelevatelt isikutelt. Päris koledaid asju kuulsin. Viiest lapsest kaks vanemat püüti kodust ära saata internaati aga on kuulda, et neil ei lähe seal kuigi hästi.
Nad on juba ilmselt kahjustatud psüühikaga, öeldi mulle.
Kolmel väiksemal aga pidavat ikka veel silmad särama. Viimati otsiti neile kasuperet.

Ma tundsin kaua aega lihtsalt suurt viha nende laste ema vastu, kõige selle põhjal, mida ma kuulsin. Kuidas ta võib, mis õigusega saab üks ema oma lastele nii teha!
Rääkisin sellest ühele rootsi sotsiaaltöötajale, kes suvel siin riskilastega tegelemas käis.
Jenny on fantast mutt, ma kirjutasin temast loo kah.
Aastaid elas ta tänavatel, talle said osaks kõikvõimalikud alandused, ärakasutamised ja vägivald. 16aastaselt ta lapsendati ning järgnes mingi 10 aastat psühhiaatreid, psühholooge ja teraapiaid. Ja Jumal.
Uskumatu, aga Jenny sai oma minevikust lahti! Praegu töötab ta just selliste lastega, nagu ta ise oli. Kasvatas veel kaks aastat nelja mustanahalist poissi kasulastena.
No ja ma küsisn, kuidas ta suudab mitte tunda sügavat viha ja põlgust oma klientideks olevate laste vanemate vastu.
Need inimesed ei olegi oma elus tundnud midagi muud peale viha, põlguse ja ükskõiksuse, ütles Jenny. Nende vanemad kohtlesid neid nii, nemad kohtlevad nõnda oma lapsi ja see on surnud ring, kui lapsi sellest välja ei kista.

Mina võin siin blogiskis vahutada maailma kitsaskohtadest niipalju kui kulub, kasu ei sünni sellest essugi. Pahad inimesed heaks ei hakka ja mina ei oska/jõua/taha? midagi teha, et pahategusid ilmas vähemaks jääks.
Ja jutt väikesest eateost igas päevas ei ole tõsiselt võetav.
Ma olin jah täna abivalmis:
sõbranne helistas ja palus mul otsida üles Minizoo pealik, kuna sõbranne ema kukk olla jäänud põduraks ja kuna kellestki kodus tema mõrvajat ei ole, tahetakse ta Minizoo boadele eineks annetada! Leidsin kontakti, helistasin.. rahu kukevanamehele..

A loomapiinajatele andke molli, kui näete! Väga ebakristlik aga mina paremaid lahendusi hetkel ei näe.