Sileaju loeb potterit

Ma olen nädalavahetusega üsna rahul. Hoolimata ikka veel valutavast kurgust, millele on lisandunud tilkuv nina.
Laupäeval viskasime jõulukuuse välja, sest jah, see juhtus- T pani paika elutoa aknalaua ja aknapaled ka, aga päris valmis pole see ikkagi, mingeid ribasid on veel kuskile vahele vaja. Boonusena paigaldati ka kardinapuu! Ma ikka veel näpistan end ega usu oma silmi!!

Siis tuli külla Kata ja me mängisime lastega terve õhtu lauamänge: Aliast, Elu on ilus ja Farlanderit. No ma selleks just Kata kutsusingi, et teha kindlaks, kas ma olen tõesti erakordselt halva õnnega mängija või on mul see osa ajust sile, mis vastutab Farlanderi nuppude paigutuse eest:(
Paraku, ilmselt kehtib see viimane variant, sest mina suutsin hõivata 3 riiki, Krissu 6, Kata 8 ja Kati 12! Viieaastane tegi jälle pähe mulle, aru ma ei või.. Leidsime Kataga, et see on matemaatikute mäng, seega meil pole seal midagi teha :(
Lisaks jäin ma viimaseks Elu on ilusas ja ilmselt ka Aliases, sest ma vahepeal küpsetasin pirukaid ja karjusin koera peale, kes nätsutas kassi meie toolide all ja viskasin iga 10 minuti tagant aknast välja kassi, kes kitkus koera ninast ja kulmudest.. mu tähelepanu oli mõnevõrra hajunud, ju nõu..

aga pühapäeval paistis päike, ma haakisin oma kolm vagunit sappa ja viisin nad pühapäevakooli. Tegid küll algul mossis nägu aga kokkuvõttes neile pärast meeldis, nagu ikka ja Kati andis mulle Noa laeva seiklustest üksikasjaliku ülevaate.
Kogudusesse minek on nagu tervisejooks: kõige raskem osa on panna jalga ketsid. Kui juba oled kohal ja kulged, siis ise ka imestad, miks enne polnud tuju minna.

Pärast läksime mere äärde jäämägesid vaatama, vahva oli ja lapsed ronisid hoolimata minu hoiatuskisast igasuguste krõbisevate pragude peal aga õnneks seekord keegi jalgu märjaks ei saanudki.

Õhtul proovisime koera peal elektrikaelarihma. Saab näha, kas efekt on püsiv.

Aa, ja väljapaistvaim saavutus on viimase Potteri klotsi kolme (või oli see nelja?) õhtuga läbilugemine. Mingi paar aastat tagasi veetsin nii mõnedki öötunnid Potteri seltsis, pmst on mul kõik osad loetud, lapsemeelne nagu ma olen. Esimene raamat oli suht titekas, edasi läks toredamaks. Mind võlus see detailideni läbimõeldud maailm, mille JKR on valmis meisterdanud, kõik need erinevad võluvidinad ja hookuspookused, aina uued huvitavalt joonistatud tegelased. Esimestes raamatutes oli huumorit ja hoogu, mulle meeldis väga! Niipea aga, kui Harryl puberteet peale hakkas, vajus kuidagi ära, alates 4 või 5 raamatust vist. Kutt oli kogu aeg vihane ja murelik ja trotslik, nalja enam ei saanud, uusi eredaid tegelasi ei lisandunud, võlutrikid hakkasid korduma ja üleüldse.
Viimase (HP ja surma vägised) raamatu esimene pool möödus ikka väga pikaldaselt, lugesin, haigutasin ja sundisin ennast, eelmiste osade asjad oli meelest läinud ja ei suutnud enam aru saada, kus mis ja miks toimub. Nagu ilma alguseta kriminull. Mulle ei meeldi kriminullid! No raamatu keskelt läks asi põnevamaks ja kandis lõpuni välja, mis oli aga ootuspärane ja hollivuudilikult ninnu-nännu.
Paljud kristlased ei salli väga Potterit ja kogu seda võlukunsti-värki, samas Sõrmuste isand on jälle heas kirjas. Minu meelest on see liialdus, muinasjutt on muinasjutt. Ning Harry ohverdas lõpus oma elu, et teisi päästa, piibellik ju, või ei? Kes vaidleks minuga, pliis?

Ja Triin! kui Oskar, kes nüüd on küll juba 7aastane, tõesti end ka sellest viimasest osast läbi näris, siis anna talle edasi minu siiras tunnustus. Respekt! Vabalt võib ilmselt Sõrmuste isanda talle pihku pista. Või Sõda ja rahu :)