Läbikukkunud koerajumal

Lotte..
Ta tegi seda jälle.
Poiss lasi ta hommikul viieks minutiks pissile õue ja neljandal minutil oli ta kadunud. T pani jope selga, võttis jalutusrihma, paar krõbinat ja läks järele. Pereliige ju ikkagi. Seal ta oligi: kaks tänavat edasi elava õe juurde aeda pugenud ja kargles taaskohtumise ekstaasis ringi.
Selgituseks: Lotte õde Roosi elab meie lähedal ja tema peremehed on meie sõbrad, nemad võtsid Roosi varjupaigast enne ja nädal hiljem tõime meie Lotte.
T kutsus, meelitas krõbinaga- ei midagi.
"Minus kihvatas," rääkis T. "Mina hüüan, kutsun, ta ei tee väljagi. Roosi tuli hoopis jooksuga minu juurde, liputas saba. Siis on jah meie koer ja sõber, kui kõht tühi on, aga kui midagi huvitavamat silmapiiril paistab, siis adjöö."
Käskis Krissul võtta krõbinakoti ja talle järele viia. Mis mõtet on koera üritada pidada, kui tema ei taha meie koer olla?
Krissu muidugi nuttis mis jõrin ja tõi koera, porise ja alandliku koju.
Päev otsa koer koduarestis.
Minul meel must ja hing haige.
See on nii solvav! See teeb haiget! Me pakkusime hulkurile kodu, ta karv läigib, tal on suur aed jooksmiseks ja paremad palad meie laualt, mängime temaga, jalutame (noh ok, viimasel ajal palju pole jalutanud), lapsed kallistavad teda, ta on armastuse ja hoolitsusega ümbritsetud. Kõik, mis temalt nõutakse, on ilus olemine ja meie juures püsimine. Aga ei.. plangu taga on tõeline elu! Teised koerad, toredad porilombid ja mõnusalt lehkavad prügihunnikud...

Kas mitte Jumal pole tundnud inimeste suhtes sama?
Sa nikerdad valmis ilusa liigi, annad kodu ilusasse kohta ja eeldused elada igavesti rahus ja külluses aga ei... nad lähevad tülli, tapavad üksteist, punuvad intriige, valetavad ja ei tee sinust enam väljagi. Kuigi ainus, mis neil paluti teha, oli Isa Juures Olla.
Nagu ma ise ei oleks samamoodi pununud vales suunas, saba uljalt lehvimas, põnevasse ja muretusse maailma, mis siis, et miski visa hääleke väidab- ei, seal pole seda, mida sa otsid!
Ja siis, porise ja õnnetuna tulnud Jumala juurde tagasi, tunnistades- ei olnud jah, anna andeks...

Õhtuks oli mu pahameel mõnevõrra lahtunud. Läksin koos Lottega õue, kõndisin tal igal pool sabas. Jalutasime koos aianurka. Lotte vaatab mulle otsa, liputab korra hajameelselt saba ja -
vedrutab nõtkelt otse mu nina all üle aia.
Kaob silmist.
Jalutan siis Roosi aia juurde, teadmata, kas nutta või naerda. Teen natuke mõlemat.
Roosi juures teda pole. Kõnnin koju tagasi. Tulen väravast sisse- Lotte istub trepi peal!
"Ma olen vaimselt nii väsinud, et tahaks nädal aega kuskil puhkekodus veeta," ütlen mehele. "Võta Lotte ka kaasa," vastab tema..

Mul on vanematekodus olnud kokku kolm koera. Eks olid kõigil oma veidrused aga kõik nad kolm kokku ka ei ole mulle sellist peavalu valmistanud, kui see üks neljajalgne, ja seda ainult kuue kuuga.

Me tahame, et oleksime koerale Jumalaks. Et isegi siis, kui värav on lahti, või kui aedagi poleks, hooliks ja austaks ta meid niivõrd, et püsiks meie juures. Nähtamatu armastuse sidemega, mitte koleda keti otsas või plangu taga. Mis siis, et värviline maailm kutsub. Armastus on see, mis loeb.
Sama käib ka inimese ja Jumala kohta. Ma loodan, et Jumal pole pidanud minu pärast vihaselt vanduma (kuidas ja milliste sõnadega võiks Jumal kurja vanduda?) või kurvastama, kui ma olen jälle silmapiirilt kadunud.
Mitte hirmust ei taha ma ära kaduda.
Armastus on see, mis loeb.

Tunnistan end koera Jumalana läbikukkunuks.
Raske on Jumal olla.