Isekas ja tige

..olen, kuigi ei tahaks olla.
Kõik algab väikestest asjadest.
Hommikul ei jaksa tõusta, et lapsi kenasti kooli saata "võileib kotti, suudlus palgele" stiilis. Selle asemel lihtsalt vedelen voodis viimase võimaliku uneminutini. Ja lapsed lähevad kooli ilma sallita või hommikuse kakaota. Täna hommikul keeldusin isegi poisile sokke otsimast, üks 8-aastane inimene peaks olema ehk juba võimeline oma riietusesemete eest hoolt kandma?
Ja olles uniselt valmis lõpuks uksest välja astuma, ilmnes, et eile ostetud imeilusal tumeroosal kelgul pole istumiseks patja. Pesamuna tõi toast siis nutsu keeratud voodilina... ei oleks, ei oleks olnud vaja selle peale karjuma hakata. Ma ei tea, miks ma kisasin.. häbi on.
Ja jälle ei jõudnud ma hommikul koera jalutada.
Ja jälle ei jõudnud ma köögist korra üle käia, et kassi-koerakarvade hangekesed kokku pühkida.
Õhtul koju jõudes teen söögi ära ja lihtsalt tukun telku ees tund aega.
Oot, Kata ütles selle kohta, et parem maga ausalt 15 min kui tukasta teleka ees.

Täna hommikul tööle tulles libisesin ja oleks peaaegu uppi kukkunud. Nägu läks kohe nalja täis.
ELEVUS
Elevus on see, millest praegu puudu jääb, ja see laseb asemele sigineda uimase väsimuse ja negatiivsed emotsioonid.
Tuli meelde, kuidas kunagi peale kooli sai ronitud iga lumehange otsa ja lastud liugu igal jäätunud lombil. Suusatunnid olid küll piin, sest selleks pidi kogu krempliga linna teise otsa sõitma. See-eest nädalavahetuse omaks lõbuks suusatamine oli puhas rõõm.
kuidas küll saaks seda uuesti kogeda- parajalt mõnusa külmakraadiga sukelduda värskelt aetud rajale Variku metsa, päike kõditamas nina läbi kuuselatvade ja lumekuhjakesed krae vahele potsatamas
***
Reaalis kipub lumi juba sulama ja ma pole lastega veel kelgumäelegi jõudnud :(
***
Eile küsib Krissu:
"Saaksin ma sünnipäevaks läpaka?"
"Tohoh!"
"Meil üle poole, ausalt, ÜLE POOLE klassist said jõuludeks läpakad!"
"No aga meil on läpakas."
"A see pole minu oma, ma saaks selle oma tuppa viia ja mängukoopas rahus olla ja pilte alla tõmmata."
"Ma ei arva, et oleks hea mõte lubada lastel pidevalt oma toas ninapidi arvutis istuda, pealegi on läpakas ikka päris kallis, me issiga ei jaksa seda osta praegu ja see poleks ka mõistlik, kuna meil on ju kaks arvutit juba kodus."
"No aga kuidas teiste vanemad jaksavad osta siis? X näiteks, neid vennaga ju kasvatab ainult ema?"
"Aga neil on isa välismaal tööl, ju ta siis tahtis lastele sellise kalli kingituse teha. Mis teha, mina ei teeni nii palju, luuser olen."
"Ära hakka, sa ei ole luuser... ma ju tahan läpakat.."
"Alles sa tahtsid sünnipäevaks kitarri?"
"Ja sina ütlesid, et siis peab kitarritunde võtma hakkama, aga ma ei viitsi veel mingisse muusikakooli minna, mul on isegi trenn."
"Kas sa lootsid, et kitarr mängib ise ennast ja õppida pole vaja?"
"Ma ei tea:( Mida ma siis sünnipäevaks võiksin tahta? Ma tahan veel rotti aga kuidas saab nii teha, et meie kass teda ära ei söö? Mind ei ole ju päeval kodus.."
(hakkab nutma)
***
Ma ei mäleta, kuidas lugu lõppes, mingit lahendust me igatahes ei leidnud.
Tont, peab siis tõesti 10-11aastastel oma sülearvuti olema?
Nõiamoor on vastu!