uuu?

Ma tulin vaatama, mis toimub. Kolisin wordpressi juba 2 kuud tagasi (vt eelmine sissekanne) aga statistika näitab, et ikka veel käiakse siin kah. Võibolla satutakse siia mu jäetud kommentaaride järgi, sest mu profiil viitab ikka bloggerile, mitte wordpressile, peaks selle kuidagi ümber muutma.

lähen üle

Nu, sõbrad, nüüd ma kolin siia. Tundub, et on õige aeg uueks alguseks.
Paroole ma kasutusele ei võta praegu; eks näis, kui on edaspisi on tarvis aktifotosid üles riputada või midagi, siis mõtlen parooli kah välja :D
Seni ikka avalikult ja tasuta :)
Aga teie tulge mu uut kodu vaatama. Pakun kooki!

kired möllavad

Krissu räägib kodus, miks ta ei jaksanud kunstiringi täna minna.
Asi alanud sellest, et neiu A kirjutas oma blogis neiu B kohta, milline mõttetu tüüp too on. B sai asjast teada ja mingis vahetunnis läks arvete klaarimiseks. Sõna sünnitas teise, kisa ja sõim tõusis taevani ning finaalis jäi klassipõrandale suur pundar tüdrukujuukseid. A läks nuttes ja kiila kuklaga koju, B võidutses ja säras uhkusest.
Krissu oli koos paari teise tüdrukuga läinud kisklejaid lahutama ja saanud kah jalaga makku, kogemata.
Klassijuhataja oli B kutsunud minutiks kõrvale ja öelnud, et aiai, ärgu küll nõnda enam toimigu. B hiilgas kevadel saavutusega, et lõi silma potisiniseks ühel üleliia suud pruukinud noormehel, klassi kõige pikemal poisil.
Mina tatikas olin, mu klassis küll tüdrukud kätega arveid ei õiendanud.
Uued ajad uued kombed. Kuid mul kangesti kibeleb öelda klassijuhatajale, et probleemiga võiks tegeleda. On ju psühholoog palgal ja kisklevatel tüdrukutel vanemad olemas.

Arenguvestlus ja wordpress

See postitus peaks olema parooli all, sest sisaldab lastejuttu aga blogspot seda teadagi teha ei lase. Mul on isegi wordpressis üks unustatud blogi olemas aga ma päris kardan kolimisi ja ümberseadmisi. Ja mulle põrmugi ei meeldi wordpressi dashboard. Ja ma ei oskagi enam kuskile mujale kirjutada, nagu lihtsalt tekstifailiks või lausa paberile. Nii et te peate emmejutte siin edasi taluma. Kuni võtan julguse kokku ja lähen wordpressi.

Kati klassijuhataja on lapsega rahul, nagu eilsest arenguvestlusest võis järeldada. Tüdruk olla keeleliselt hea, oskab tunnis oma vastuseid põhjendada, kui midagi ütleb, siis nii asjalikult ja emotsiooniga, et teised jäävad päris kuulama. Kunstitööd tulevad hästi välja.
Räägib õpetaja üllatuseks mõnikord inglise keeles, päris pikkade ja õigete lausetega. Keegi teda õpetanud ei ole, multikatest on keel külge jäänud.
Korraldajavaim tulevat talle vahel peale, rollimängudes vms tegevustes võib vabalt dirigeerida ja masse suunata. Eesti keeles kirjutas sõbra nime paberile ja kui sõber vastab, siis vehib selle “loosungiga” nagu hull fänn :D. Täna tegid juba teised lapsed ka loosungeid..
Täiskasvanute suhtes puudub vähimgi aukartus. Ei kohku ta direktori ega politseinikega vestlemast. Eile astunud ligi võõrale õpetajale, kes riputas koolikoridori seinale loodusfotosid ja teatanud, et tema õe pildid on kõige ilusamad. Neil oli arenenud sisukas vestlus, koos riputati viimased fotod seinale ja lahkudes teatas Kati, et tema õe fotod on ikka veel kõige ilusamad.
Mis longabb, on gäegiri ja arvuddamine. Õpetaja ei näinud siiski paanikaks põhjust.
Kuna Kati on oma emotsioonides ja eneseväljendustes nii siiras ja põhjalik, kipub ta kergesti solvuma. See parima sõbra teema on neil pinginaaber E-ga väga oluline. Unustab asju kergesti, näiteks arenguvestluse paber oli kadunud ja jäigi kadunuks.
Kohtasin koridori peal veel oma laste muusikaõpetajat, kes ütles, et Kati on õppinud pidama viisi ja kui esineb, siis kogu hingest. “Särav isik,” ütles õps.
Kodus nõudis särav isiksus pannkooki, segas kokku taigna, jõudis kuidagi koogid ära oodata ja jäi silmapilk diivanile magama. Olles enne veel poetanud pisara uudistes näidatud härjavõitluse üle, kus härg paar tüüpi surnuks puskis.
Kõik jäi õppimata, sest uni on minu meelest kõige tähtsam. Hommikul kakao kõrvale harjutasime etteütluseks pikka ja lühikest täishäälikut.
Koolis nägin Krissu klassi ka. Vaijummal! Kõik on nii pikaks veninud, käed ja jalad lausa lohisevad, vinnid ja rasvased rippuvad salgud, mõni jälle on selline tädi valmis, et vaata ja imesta. Nad kõik on minust pikemad, kõik, peale mu oma tütre :D

Kuulge.
Kas ma wordpressis saan oma parooli anda nii paljudele, nagu ma tahan või on mingi arvuline piirang? St kui vaid mõned postitused oleks parooli all? Ja huvitav, kui palju on neid, kes lõpetavad lugemise üldse, kui paroolid mängu tulevad, mis siis, kui vaid mõnel postitusel?
Ja miks pannakse tihtipeale kaks parooli, nt üks tööteemadele ja teine eraelule vms? Ja kas paroolidega on siis kuivem ja muretum tunne? Mulle meeldib, et wordpressis saab ainult iseendale nähtavaid postitusi ka teha. Ja parool.. noh.. ega need lastejutud pole ju midagi erilist ega keelatut. Lihtsalt teinekord tahaks mõnest asjast otse kirjutada, mitte läbi lillede. Suuremad lapsed ei taha enam oma pilte siia. On asju, millest päris igale vastutulijale ei taha rääkida, kuigi ma eeldan, et inimesed on ilusad ja head :D
Jagage palun kogemusi, sõnapressijad.

mõeldes meie igapäevasest toidust

Meie linnas on üks organisatsioon, kes kogub kauplustelt “parim enne” märgistuse ületanud toidukaupu ja toimetab need abivajajateni. Toitu viiakse neile, kes pole kodutud või muidu viimasel vaesuse piiril (sest nende jaoks on supiköögid jt) vaid neile, kes toimetulekutoetust ei saa, teenivad väga vähe, tihti on kaelas võlad ja vaevu-vaevu tulevad omadega välja.
Olen korra neid kaupluste ülejääk-annetusi näinud ka. Pooleldi mustad banaanid, paar kuivetunud ananassi, katkised kuivainepakid. Aga siiski midagi ja inimesed pidid tõesti tänulikud olema ja seda toitu vajama.
Tean mitmeid inimesi, kes on tunnistanud, et nende toiduraha on sendipealt loetud. Et nad juba ammu ei saa endale lubada liha, kala, juustu, võid, suhkrut või muud täiesti tavalist toitu. Keegi neist pole laisk ega käegalööja, nad kõik töötavad ja näevad tõsiselt vaeva, neil on pered ja lapsed.

Hämmastav ja piinlik. Kõikide nooblite restoranide, gurmeekaupluste ja hüpermarketite kõrval on Eestis nii palju inimesi, kes ei jaksa endale süüa osta.
Olen kindel, et lõhe esimese ja teise Eesti vahel on küll suur aga kindlasti on “vahepealses Eestis” palju inimesi, kes sooviksid ja saaksid aidata. Inimesed on ju lahked ja head : D
Nii kui Carmen Prits On Reporteris mõnda õnnetut näitab või muidu asjalood meediasse jõuavad, on nii raha kui muu värgi annetajaid küllalt. Häda on lihtsalt selles, et õnnetutest meediasse jõuab vaid pisike osa ja inimesed üldjuhul häbenevad oma rahanappust, häbenevad kelleltki abi küsida.

Seepärast kutsun kõiki üles hoidma silma peal toidupanga tegemistel ja neid aidata, kui vähegi võimalik. Ma pole küll veel aru saanud, kuidas nad kavatsevad leida abivajajad (seal, kus kohalikku organisatsiooni ei ole) ja mis finatside eest toidu nendeni toimetada.
Ehk oleks mõttekas kasutada sotsiaaltöötajate abi? Võibolla peaks looma mingi üle-eestilise andmebaasi, kasvõi netipõhise, kus abivajajad ise saaksid diskreetselt (aga kuidas tagada diskreetsust?) oma vajadustest teada anda? Et mina olen see ja see ja mulle oleks suureks abiks kord nädalas kilo hakkliha või paar kotti jahu?

Samas oleks vast mõtet igaühel oma lähikonnas ringi vaadata ja aidata. Näiteks palgapäeval toidukott naabrinaisele viia. Või ei tähenda see üks –kaks kingitud toidukotti kuus siiski laiemas plaanis siiski mitte midagi? Või kuidas anda see kott üle nii, et saaja ei tunneks piinlikkust ja andja ebamugavust?

Mis te arvate? Või võtame kätte ja käivitame blogo-globaalse aktsiooni :) ?
Et sina ja mina ja tema viime vähemalt kord kuus ühe ilusa paksu toidukoti kellelegi, kes seda tõesti vajab?
Tegelikult saab kõike seda ka ilma uhkete aktsioonide ja kampaaniateta teha. Olen kindel, et paljud teevadki.

seentest ja murdeeast

Vahel on natuke raske peale päikeselisi puhkepäevi mossis ja sombusel esmaspäeval endale sisendada, et päike on endiselt pilvede taga olemas ja sinu südames ka, kui on vaid jaksu pilved eest lükata…

Aiamaad ma korda teha ei jõudnud, seenele minna aga küll. Täiesti suvaliselt teelt keerasime alla ja jõudsime mingisugusesse liivakarjääri, kus traktorid olid langetanud puid ja kaevandanud liiva. Ragistasime tükk aega võsas, lõpuks lõime käega, et see küll seenemetsa moodi välja ei näe ja hakkasime ära minema. Siis ämm märkas otse tee kõrval heina sees riisikaid, mida tema nimetas kaseseenteks aga mina kodus vaatasin, et pigem karvane või hallipiimane riisikas. Neid me siis sel imelikul maastikul korjasime ja nad ei saanud absoluutselt otsa kah. Lõpuks jõudsime “korralikku” männimetsa, kus oli poole vähem seeni aga männiriisikaid siiski leidus. Lõpuks said meil kõik korvid ja kotid ja rätikud seeni täis ja ämm ütles, et no kui nüüd senneahnus ei lõpe, siis järgmine samm on püksid jalast võtta ja neisse korjama hakata…
Õnneks sai ahnus otsa, seened mitte. Nüüd on nad kupatatud ja ootavad külmas vees väljaväänamist. Mul vanaemal oli es-petsiaalne linane kott, mille peale pandi seente vajutiseks kivi, tea, kas peaks omale ka sellise õmblema.

Mind üllatas Kati. Ta ei viitsi absoluutselt pesta nõusid või panna oma riideid kappi või teha selliseid lihtsaid asju. Kuid nädalavahetusel palus ise end appi seinu pesema, oli ainsana kohe hakkamas seenele minekul (Miku oli võistlustele ja Krissu kardab ämblikke) ning osales pärast suure innuga seente puhastamises. Ise ütleb, et talle just meeldib “päris töid ja suurte asju” teha : )
Muretsema paneb seekord puberteet. Nii kurjaks on lapsed läinud mul. Krissu kipub õe-vennaga aina suhtlema peale käratades või tänitades või lihtsalt vihaselt, vinguvalt. Paha kuulata. Nagu ma aru saan, on neil koolis-klassis pubekate suhtlemine ka selline jõuline-füüsiline, üks karjumine ja togimine käib kõik aeg. Rääkimata kaktuseokastega torkimisest, käte väänamisest jne. Jalahoobid on hetkel aktuaalsed. Kodus ta üritab vaid “mängult” jalaga vehkida aga ma olen selle resoluutselt ära keelanud. Mis siis, et “me koolis teeme kogu aeg nii”. Mida on!! Noored neiud!! Kassa hukan olet!!
Ja ta magab kohutavalt palju. Pool suve magas maha. See pidi olema murdeeaga kaasnev nähtus. Kooliarst oli mõõtnud, et aastaga 20 cm on kasvanud. Ei ole võimalik. Äkki oli 10 cm, ajas segamini midagi. Kuigi tegelikult ta vaid 8 cm minust veel lühem.
Esimesed kahed on Krissul platsis. Mate ja ajalugu. Ise ta väidab, et oskab, lihtsalt õpik jäi koju või õppis valet asja või õps küsis valet asja.
Nüüd ka 11-aastane on hakanud turtsuma-mossitama. Vahel peale käratama kah.
Kole palju õppida neil, koolikotid rasked kui kivid. Arusaadav, et koolis raske, palju rahvast, lärmi ja pinget. Kodus saab siis end välja elada. Kuid! Vanemad on ka inimesed!
Nüüd mõtlen, kui armsasti õde-venda 5-6stena koos mängisid ja ehitasid. Vahel kemplesid ka aga mitte nii kirglikult, kui praegu.
Seitsmes klass pidi koolis kõige raskem olema, kaheksandas vast hakkavad juba kasvuraskustest üle saama. Oh aeg. Kannatust tuleb varuda.
Ning mul puudub täiesti pubekaemade tugigrupp. Sõbrannade samas eas lapsed on kenad, viksid ja hoolsad.

idee

Tänu Reedale leidsin super sünnipäevaidee. Kahjuks on minu sünna nädala sees ja nii laialdast aktsiooni ei saa ette võtta. Äkki saaks kuidagi ideed kohalike olude jaoks modifitseerida?
Nende jaoks, kes ei viitsi kunagi linke avada (ma ise sealjuures ka): naine, kes saab sama vanaks kui mina, veetis terve päeva koos perega, sooritades pisikesi heategusid ja zeste, igaüks ühe eluaasta kohta. Lisaks palus sama teha ka oma sõpradel, tuttavatel ja netituttavatel. Nii lahe!
Mulle küll tundus, et paljud asjad nõudsid üsna kõvasti raha kulutamist a la kinkekaartide ostmine ja jagamine, tasuta kohvi jagamine, kellegi eest arve maksmine jne aga oli ka oma üleliigsete asjade kuskile annetamist, kadunud õhupalli tagasitoomist, toidukottide autoni tassimist, tanklas kellegi auto tankimisel abistamist, postiljonile väikese kingituse jätmist, ehitajatele teepakkumist jne. Võhivõõrastele inimestele loomulikult!
Häda on ka selles, et ma olen/saan võrdlemisi vanaks, oleks 15 aasta sünna, läheks lihtsamalt :D
Kuid siiski, kuidas saaks ideed järgida?

Väliskülaline

Krissu käis kevadel rahvusvahelise ökoloogiaprojekti raames Türgis ja elas nädala omavanuse türgi tüdruku Pinari kodus. Kõik oli väga tore olnud, pereema- pereisa lahked, teda viidi välja sööma ja osteti poes kõik kingiks, mille poole ta vaid silmi oli korraks tõstnud. Paraku ei rääkinud pere peaaegu üldse inglise keelt, nii et vanematega ja tüdruku väikevennaga sai ta vaid naeratuste ja patsutuste keeles suhelda. Pilar natuke, üsna natuke oli rääkinud aga kui Krissu küsis, kas ta võiks telekat vaadata, pakuti talle hoopis süüa ja muid selliseid naljakaid situatsioone.
Lisaks oli ta poolsurnuks ehmatanud, kui “keset ööd” tänavalt mingi undamine hakkas kostma, no mošee poole hüüdmine siis :D Vetsu asemel oli olnud auk põrandas ja hommikul anti süüa jogurtit oliividega…
Kuid nüüd on saabumas tähtis hetk: europrojekt jõuab Pärnusse! Oktoobri alguses saabuvad siia hispaanlased, türklased ja rumeenlased, et tutvuda Eesti loodusega ja muidu silmaringi avardada.
Meie ikka hellitasime lootust, et tuleb pisike türklane, me sõlmime palavad ja tugevad rahvusvahelised sõprussidemed ja veedame edaspidi kõik sügisesed koolivaheajad suvitades türgi vahetuspere juures :D
Selgus aga, et tuleb natuke teine seltskond, kui Türgis: iga laps saab neljas riigis toimuvatel kokkusaamistel käia vaid korra välismaal. Ja meile tuleb hoopis rumeenia tüdruk nimega Maria.
Issand olgu kiidetud Maria eest! Meie pere elu on muudetud!
Mees lõpetab vannitoa remonti, mis on kestnud viimased 5 aastat. Lisaks vaatas ta eile õhtul uurivalt kodus ringi, ja kuulutas, et meie elamine vajab suurpuhastust. Tarvis olla eemaldada ämblikuvõrgud ja pühkida tolmu ahju otsast. Väliskülaline palub meie juurde jõudes ju esmajoones redelit, et ahjupealne üle vaadata :D
Kati on meid tüüdanud juba maikuust saadik, et mitu päeva on külaliseni jäänud.
Krissu on väga murelik. Tema vaatas eelmisel laupäeval meie elamist ja ohkis, mida külaline küll meist mõtleb, kui keegi jätab sokid vedelema või kui keegi teleka ees peeretab …
Mina olen ka murelik, kuid vähem, kui türklase puhul. Nemad ju ei söö sealiha ega kala ega kartulit ja ma hirmuga mõtlesin, et kas keedan seitse päeva jutti kanatoitu või pean tegema veist ja lammast, mida meil keegi ei söö ja mida ma ei oska tehagi.
Rumeenias on vist vähem piiratud menüü, tuttav ütles, et neile oli seal pakutud süüa tomatit, paprikat ja miskit maisiasja.
Me midagi Rumeeniast ei tea, peale selle, et seal oli diktaator Ceaucescu ja et see on vist suht halval majanduslikul järjel riik. Tuleb guugeldama hakata!
Ja koristama :D

kangekaelne vedrueesel

Mõtlesin mis ma mõtlesin aga vedrueeslist midagi välja ei mõelnud :(
Aga ma ju ei otseselt ei lubanud ka täht-tähelt sõnast kinni võtta.
Kuid
eeslist kirjutada tahaksin küll. Ja kangekaelsusest.
Inimeste maailmas diskrimineeritakse eesleid sajaga! Loll nagu eesel. Kangekaelne nagu eesel. Kole nagu eesli tagumik.
Eesel on väga lahe loom!
Olen kohtunud kahe eesliga.
Esimene elas/elab Raja Petsi juures. Pets on vana meremees, kes kolinud maale koos oma kirju loomaia ja armsa noore naisega. Nende talus on kirevad, veidrate suletuttide ja puhvis sabadega kanad, haned, pardid, kalkunid, faasanid, paabulinnud, Aafrika pärlkanad, papagoid, amadiinid, pärltuvid, kääbusvutid. Loomadest kilpkonnad, hõberebased, küülikud, liugurkuskused, eesel ja tuhkur, pesukarud ja ümisejaid. Kaameleid tahtis Pets veel võtta :D

Ühel ilusal päeval käisime Petsil külas. Karjamaal mugis heina kamp kitsi. Meid tervitama kõmpisid kaks bernhardiini, kes oma jämeda pea sulle armulikult silitamiseks ulatasid. Peremees, hallikirju habe uhkelt õieli, poseeris meile oma kauneima kukega käel, mõlemad kohevil, enese võludest teadlikud.
Aga eeslist.
Eesliproua Lonni piidles külalisi oma ümarike kurbade silmadega ega teinud meist suurt väljagi, Perenaine ütles, et mingil juhul ei tohi hommikul liiga vara nina uksest välja pista, sest Lonni tõstab arvab, et perenaisel on saabunud aeg teda lõbustada ja hommikuporgand ulatada. Lonni tõstab toaukse paotudes siis varahommikul sellist kohutavat eeslikisa, et naabrid mõtlevad, et vaeselt loomalt nülitakse seitsmendat nahka.

Eesel Osvald elab koos hobustega Pihlaka talus. Temagi tunnistas meid ääretult malbel moel. Eesel ei ole häbematu nagu kits, kes end nahhaalselt oma kondise pea sulle säärtesse tonksab või näljase koonu kotti surub. Ei, eesel vaatab sind mõtlikult ja kaalub, tasud sa üldse tähelepanu või ei.
Perenaine rääkis, et Osvald on kangekaelne tõesti. Eeslit ju ikka tarvitatakse sõitmiseks või koormavedamiseks aga nende tüüp on nõus sõidutama vaid üht inimest nende personalist. Kui keegi teine üritab teda käivitada, ei liigu Osvald sentimeetritki paigast ja vedrutab niimoodi end longu, et ratsutaja libiseb plärtsti maha.
Sellised lahedad loomad on eeslid. Ilusad. Ümarad, kergelt muigava näoga, suured valged ringid ümber silmade nagu laineriga tõmmatud. Lollid ei ole, lihtsalt iseloomuga tüübid.

Tagumiku roll õnne valemis

Lugesin selle tüdruku päevikut, kus ta hakkab kirjutama oma õnnelikust elust saledana.
Sesamy arutles, miks me laseme end teise arvamusel nii palju mõjutada ja kommentaarides oli juttu, et kõik me laseme, igaühel on oma nõrk koht, mille pihta sihitud kriitika paneb mässama, tekitab soovi midagi tõestada, midagi eneses või maailmas või kriitikus muuta (näiteks näägutaja või solvaja ninakuju).
Ma ei viitsi siinkohal diskuteerida teiste arvamusest mõjutatud saamisest üleüldse, aga
lihtsalt tuli meelde, kui kirglikult ma oma keha vihkasin, täie põhjalikkusega - ma ei söönud, ma tegin trenni, kuid ei läinud oluliselt peenemaks vaid meenutasin hoolimata kõigist pingutustest kehakujult paati nimega "Plasku-Punnpepu" Durrelli raamatust Minu pere ja muud loomad...
Too eelpoolmainit blogitüdruk ilmutas sarnases situatsioonis tahtejõudu, sai kõhnaks ja siis õnnelikuks. Ma leidsin enne armastuse ja - siis, et mistarvis näljutada, kui paljudele meestele lausa meeldivad puusad. Noh, mulle endale hakkasid siis kah lõpuks meeldima :D

Ma ei tea, kas oleksin selle tõdemuseni jõudnud ka ilma armastuseta. Noorel tüdrukul läheb enesekindluse ja oma tegeliku väärtuse avastamiseni ikka päris kaua aega ja seni võib ta buliimitseda või 900 kaloriga päevas piirduda või muid hulle tükke teha. Välimus ja teistele kasvõi väliselt meeldimine on teatud eas ju ülioluline.
Mis siis, kui mõni tõsine iluviga juures? Võibolla siis peab oma sisemise minaga rahu ja sõpruse leidmiseks rohkem vaeva nägema aga samas, jääks ära see mõttetu -mul on kõverad jalad ja halb näonahk- põdemine?
Meil oli kursusel üks poiss, kel kael hästi kõver. Ülearu sõbralik maailma vastu ta just polnud aga see-eest oli ta ülitark. Kursuse 50 inimesest kõige targem, tõsine teadlane. Nüüd tagantjärele mõtlen, kas ta lihtsalt oligi geenius või ise õppimisega nii palju vaeva näinud, et oma välist viga kompenseerida.
Ma mitte kaua tagasi panin siia selle kätetu ja jalutu noormehe, Nicki video. Vat see on tase. Mittepõdemise, leppimise ja oma puuduste enda kasuks pööramise ülim tase.

Tänases trennis sambatades ja salsatades tundus küll, et mu umbes Rooma riigi laiune kehaosa võtab enda alla terve saali peeglipinna kuid, häh, tantsurõõmu see küll ei vähendanud. Ükski trenn pole minus varem nii teravat õnnetunnet tekitanud!
Mitte et poleks vaja 8 kilo alla võtta, ei, on ikka vaja aga see ei tee mind kurvaks. Kehakaal on õnne valemis kõigest üks muutuja.

burks ja soovikas

Meil tehti Mäkdoonalds linna. Täna inimesed said sööma minna ja kõik. Netikommides ühed rõõmustavad ja teised jälle lõrisevad, kui õudne see söök on.
Ma olen sellest põlvkonnast, kes kartuli ja liha ja piima peal üles kasvanud. Mitte ei harju ära selle kotletisaia ja viinerisaia kontseptsiooniga, ei maitse ja kõik.
Hea muidugi on, et ei maitse, ega ta tervislik kindlasti pole.
Mõned korrad aastas ma lastega seal käin siiski, sest neile on see kuidagi lahe. Mulle meeldib Hesburgeri rukkiburger ainult. Ja õunamoosisai käib ka.
Kuid need "päris" burksid. Need ei mahu ju lõugade vahele! Mina ei oska neid süüa, kõik kukub maha ja tilgub ka veel.
Samas burkside kaitseks seda, et öösel pole ju midagi muud süüa. Tahaks teada, kas keegi pakub ööpäevaringselt vorstivõileibu, kama või kartulisalatit? Bensukatest vist võileiba isegi saab.

Kuid
tahtsin hoopis muust.
Blogi nii igav viimasel ajal. Tahaks midagi teistmoodi. Teeme koos teistmoodi?
Teie jätke mulle kommentaaridesse SÕNA, mina teen sellest sõnast (teemast) inspireerituna postituse. Soovikontsert :D
Andke siis ägedaid ja intrigeerivaid sõnu mulle, mitte "ämber" või "kompost".

loovus vol 3

Tegelikult sai mu loovusepostitus alguse ju koolisüsteemi peale mõtlemisest, et kuivõrd on seal tuima tuupimist ja hinnetejahti ning kuivõrd kohta teistele annetele, empaatiast ja artistlikkusest näiteks filosofeerimiseandeni.
Muidugi on tore, kui kool tunnustab ja oskab leida väljundit laste annetele aga põhitöö selles tuleks vast ikka vanematel ära teha. Või - mis töö, lastega koos midagi lahedat teha, näiteks klaasi sulatada, on ju puhas rõõm :D
Või- oleneb, matemaatikaande arendamisel jääksin ma küll hätta, sest mate pole just mu parim sõber. Sama lugu filosofeerimisega.

Ideaalis võiksid kool ja kodu muidugi kena koostööd teha.
Näide: Krissu nuias endale sünnipäevaks fotokat ja ta saigi kingitud raha eest väikese digika. Nüüd klõpsutab hoolsalt. Eelmisel kevadel viis ta mõned oma pildid koolis korraldatud fotovõistlusele ja sai auhinna.
Sel suvel kalal käies avastasid mees ja lapsed Sauga jõe ääres ühes mahajäetud laohoones suure metsiku kassikoloonia. Seal on peopesasuuruseid tittesid, hoolsaid emasid, kes kalameeste tagant ahvenaid näppavad ja ülbeid kassihärrasid. Oma paarkümmend tükki, kõikvõimalikus värvigammas.
Krissu on neid pildistamas käinud mitu raksu ja mõni kaader on täitsa okei juba.
Ootame järgmist fotovõistlust :)








viimasel pildil autor koos meie kodukassiga.

PS. Mis ja kas selle kassiuputusega peale hakata, on omaette küsimus. Empaatia on lastel arenenud, sest Krissu tassib naabritüdrukutega kassidele süüa. Aga see pole lahendus.
Talv tuleb, kala saab otsa, haigused levivad. Pojad tuleb kinni püüda ja kodud otsida, suured peaks ka kinni püüdma, kastreerima-steriliseerima, ravima ja siis võiks nad seal isegi edasi olla, kui uusi kodusid ei leita. Aga selleks, et varjuka inimesed saaks neid kinni püüda, ei tohi neid toita... lõksud on ju toiduga.

Loovusest edasi

Ma pean tunnistama, et olen üks kahepalgeline silmakirjatsejamoor.
Jajah, hinded ei tähenda midagi, las aga arenevad lapse teistsugused anded, peaasi, et oleks ta loov ja muidu rõõmus.
Hmh, miks ma siis vajusin nii mossi, kui pesamuna teatas täna oma etteütluses saadud kolmest?
Sest ma olen nii harjunud, et mu lapsed õpivad hästi. Sest ma küll enda meelest oivikukultusest ei hooli aga kui uhke ma olin, kui poisil olid kevadel tunnistusel kõik viied. Sest ma sisimas arvan, et kui laps ei oska arvutada ega õigesti kirjutada, siis... vist tema vanemad ei ole temaga piisavalt tegelenud.
Et need neetud hinded ikkagi on siis tähtsad, tahan ma seda endale tunnistada v ei.

Loovus on ka tähtis.
Täna käisin Urmas Sisaski juubelikontserdil. Ma midagi sellist küll polnud varem kuulnud. Sisask on oma olemise ja tegemistega ja kosmose ja vetevanade ja metshaldjate muusika kirjapanemisega tavainimese jaoks suht .. piiripealne isik. Oi kui naljakas ta oli kontserdi lõpus laval sebides.
Sama kummaline, kui ta ise, oli ka tema muusika. Näiteks satelliitkontsert Triangulatsioon või mis ta nimi oligi. Sümfoonia nagu olema peab, ilus ja voolav. Siis ilmub elektriviiul ja korraga tuleb mingi polkakepsutus. Edasi läheb jazziks ja jazzrokiks, siis pöörab Grünbergiks, siis sümfooniaks tagasi ja siis mustlasmuusikaks. Aga nii huvitav! Geniaalne!
Ei tea, mis hindeid Sisask koolis sai? Tavaline koolipoiss ta kindlasti ei olnud.

Jäin mõtlema ja suutsin leida vaid kaunite kunstidega seotud loovuse arendamise meetodeid.
Olin lastega 7 aastat kodus, hulluksminemise vältimiseks tegin nendega igasuguseid asju. Harjumusest teen üht-teist siiamaani.
On joonistatud ja voolitud, kive maalitud ja liivapilte tehtud, taimi korjatud, määratud ja kuivatatud, nukuteatrit tehtud, nukumaja dekoreeritud, küpsiseid tehtud, pabernukke lõigutud, akendele maalitud, mune kaunistatud, volditud.
Püüan neid vedada näitustele, mis vähegi noorele vaatajale midagi pakuvad. Käime lastele mõeldud kontsertidel ja etendustel, kui neid on. Siinkohal aupaklik viibe Miku eksklassijuhatajale, kes vedas neid mööda kultuurikantse visalt ja pidevalt, isegi balletti vaatama, mis neile väga meeldis.
Igasugused töötoad kollaažist klaasisulatamise ja kivilihvimiseni kuuluvad meie kindlate lemmikute hulka.
Raamatupuudust meie kodus ei ole, ette lugenud olen umbes miljon tundi.
Maailma asjade üle arutame ja uudiseid telekast vaatame.
Kuid mul tõesti ei ole aimugi, kuidas arendada näiteks matemaatilist loovust, loogilist mõtlemist, empaatiat, suhtlusoskust ja veel paljusid, paljusid asju.
Konfliktilahendamine on täiesti omandamata oskus, tundus mulle täna vaadates koolist väsinud lapsi, kes õhtusöögilauas ennastunustavalt kemplesid.

Ja lõppude lõpuks ei tea sa ikkagi, mis lapsele külge hakkab ja tema anded lahti päästab. Geenid ka veel.
Krissu õppis lugema esimese klassi alguses suure vaevaga, praegu loeb ta nagu hull, lisaks joonistab ja on väga varasest east saadik hästi arutlev ja terane. Samas selgus eile, et ta pidas kontrolltöös Prantsusmaad ja Itaaliat linnadeks ja arvas, et Inglismaa asub USA külje all :S
Mihkel on musikaalne, joonistab hästi ja tunneb huvi maailma asjade vastu. Kuid loeb vastu tahtmist, kuigi sai lugemise soravalt selgeks viieaastaselt.
Kati ei tunne mingit huvi teaduse ega maailma asjade vastu - kui need pole emotsionaalsed sündmused- aga ta tantsib, laulab, võtab ette keerukaid ja fantaasiarikkaid mänge ning on võimeline detailselt taasesitama pool aastat tagasi etteloetud muinasjutte.
Ma siiralt loodan, et Isal on nende kõigi jaoks mõeldud oma koht maailmas.

Söögijuttu

Blogide üks suurimaid võlusid on inspiratsiooni saamine ja jagamine. Siinkohal tänusõnad Triinule (ma ei tea, kas võin linkida aga te ju teate Triinu niigi, eks?) kes kirjutab oma kokkamisest sellise entusiasmi, rõõmu ja elevusega, et isegi minusugune oh-jälle-peab-midagi-süüa-tegema ignorant laseb end vahel teelt eksitada ja paneb paja tulele. Triinul on vahva see, et tal on kirjas kogu lugu: miks tekkis tahtmine just seda sööki teha, kust sai algosad, kas oli lihtne teha, mis tundega ta vaaritas ja lõpuks, mis nägu tegi publik ja kas limpsiti sõrmi.
Muidugi ei saa kauni kirjutamisstiili eest kiitmata jätta ka Manni, aga kuna mul pole mereande ega kummalisi juurvilju, siis tema asju ei anna alati järgi teha.

Ühesõnaga ma tegin seda kõrvitsamarmelaadi õunte, sidruni ja ingveriga, mis tuli tõesti natuke aprikoosimoosi (kae kui ilus sõna) moodi, kuldse värviga ja üsna magus. Mul polnud kaalu, panin kõiki aineid umbes, sestap on natuke vedel. Kujutan ette, pudru peal või kissellina käib hästi ja talvel, kui pliidil röstsaiu hakkame tegema, siis ka on asjaks.
Viisin tööle degusteerida ja päris palju kiideti ning purk söödi tühjaks. Vast siis kõige hullem välja ei kukkunud.
Küll lendasin orki kõrvitsasaiaga, mul jäi ju pool kõrvitsat üle. Sai kerkis mühisedes aga jäi seest nätske. Nagu mu viimased ebaõnnestunud leivadki pool aastat tagasi. Saia värv ja maitse tulid küll väga head aga jah, vedelavõitu.

Täna oli mul rõõm külastada seenenäitust Voltveti mõisas ning osaleda seeneroogade degusteerimisel.
Kõige huvitavam seen oli teise seene viljakehal kasvav Eestis esmakordselt leitud parasiitpuravik! Muidu oli neil 150 liiki määratud, aukartust äratav. Ega võib paljusid seeni süüa, isegi tikupea suurustest seentest saaks teelusikatäie midagit keeta…
Närvidele käib, et Pärnumaal ei ole sirmikuid, vähemalt pole ma kunagi näinud, ei metsas ei turuletil. Ega korralikke tõmmuriisikaid, mida Tartumaal kah kunagi vaat et vikatiga niitnud olen. Ma ema-isaga käisin tihti Kurista metsas seenel, nende mõnusate küngaste vahel sai ikka palju tunde mööda saadetud.

Kuid pidin seenetoitudest.
Vana hea seenesalat oli ikka kõige etem. Ühes variandis olid seentele salatis seltsiks õun ja paprika, ka väga huvitav, teises oli justkui vinigreti sees seeni. Keegi oli teinud kupatatud liimikuid, et neid populariseerida. Ei tea, välja nägid jubedad ja maitsesid kah eikuidagi.
Seenepirukad meeldisid. Risotol polnud viga. Huvitav oli kartulivorm hallitusjuustu ja seentega ja ten pointsa saab minult kukeseeneomlett. Kukeseen ei kaota erinevalt teistest oma head seenemaitset pannil ära.
Metsas pidid puravikud olema asendunud pilvikutega ja need omakorda riisikatega.
Meie pere on lõpetanud nohuga ja alustanud köhaga.

loovusest

Lugesin Viive-Riina Ruusi lugu “Loova inimese poole”, mis tundub, et on ilmunud Hariduses 1-2/2009.
Pika artikli sisu on raske blogipostitusse suruda aga point on selles, et paljud õpetajad-õpilased tunnevad koolis tüdimust, kuna koolis on vähe loovust, nn flowd.
Praeguste koolilaste õpiedu kannustavad aina rohkem välised stiimulid: ühiskonna surve, vanemate ja õpetajate sund – mitte loov ja uuriv õppimise rõõm.
Praeguses koolis on loovus nagu luksus, mis võib ju olla, aga peaasi, et õppekavad läbitud ja ainehinded korras. Vaid see õppur on midagi väärt, kel head hinded. Ruus nimetab seda koguni hiilivaks dehumaniseerimiseks, sest inimest ei saa taandada hinnetereaks koolitunnistusel. Oma loovate jõudude tajumine annab aga õpilase ja ka õpetaja elule palju sügavama tähenduse, kui igapäevane hinnnetejaht.
Ruus tsiteerib psühholoog Csikszentmihaly`t. Loovuse avanemiseks on vaja eeltingimusi: kokkupuudet kultuurivaldkonnaga ( nt laps ei oska viiulimängust midagi arvata, kui ta seda pilli iial näinudki pole), mõttekaaslaseid-teejuhte (vähemalt üks sõber, kes ka sama ala armastab ja kellega saab mõtteid vahetada)(ja selleks on isegi hea Treffneri tüüpi kool, kuhu ideaalis võiksid matemaatikahullud koonduda) ning andekust, mida pole alati lihtne avastada, kuna näiteks matemaatilised anded ei saa ilmneda enne matemaatika aluste omandamist.
Tänapäeval räägitakse üksikute geeniuste kõrval aina rohkem loovatest kollektiividest, kus on oma koht nii võimekal ideegeneraatoril, kui tugevatel praktikutel ja kasvõi näiteks humoorikal pingete maandajal.
Millised anded meie kooli huvitavad? Matehullud? Loomulikult. Kuldsuud? Ikka. Kaugushüppajad? Jah! Nende pealt saab ju kool olümpiaadivõite ja medaleid.
Aga mida teatakse õpilaste tantsu- või luuleandest, filosofeerimise või organiseerimise andest, koostöövõimest, huumorimeelest, empaatiavõimest, altruismist? Neis annetes ju riigieksameid pole?
****************
Oh, ja hommikukohvi kõrvale loen sellist jutukest, kus verivärske tudeng pillab pärleid nagu "erinevus meie ja meie vanemate vahel ongi selles, et meil on rohkem tööriistu, et saada edukaks" või "Kolmapäevane eesti keele loeng ei ole tüütu kohustus, vaid moodus, kuidas paari aasta pärast rohkem raha teenida. Ülikool on viljakas lehm, kellega õige lüpsmise korral kogu Euroopa piimaturg üle võetakse. Muidugi on vaja teha õige valik, iga tõug ei kõlba."
No mul ei ole sõnu. Noormehest oleks 30 aastat tagasi tubli komnoor saanud: tema juba teab, mis on elus tähtis ja kuhupoole sammuda.
Aga mina oleksin küll ääretult õnnetu, kui minu lapsed mõtleksid koole lõpetades ja oma valikuid tehes vaid sellele, kuidas tulevikus rohkem raha teenida.
Loovuse arendamisest tahaksin teha eraldi postituse, pärastpoole.

lahke mina

Blogides kõik muudki jahvatavad, kuidas seened on metsad täiesti lubamatult ummistanud aga kirjutajad ise a) ei armasta eriti seeni süüa ja/või b) neil puudub keldris seenepurkide jaoks ruum
Mina! Mina võin lahkesti aidata seente vastu võitlemisel! Ritsiku keldris leidub seenepurkidele alati ruumi ja Ritsik armastab seeni üliväga.
Ps Kolleeg rääkis, kuidas tuleb suhkrusiirupis säilitada pihlakamarju, et need olla jaanuaris-veebruaris tõbisena suurepärased haugata.

tants ja moos

Mul olid nädalavahetuseks plaanid alates seeneleminekust ja lõpetades akende pesuga. Kahjuks tabas kogu meite perekonda kurgu-tatitõbi, nagu ilmselt poolt Eestimaad ja nüüd on nädalavahetus maha uimerdatud, mis ei ole hea.
Kuid siiski vedasin oma vedelad ihuliikmed tasuta zumba proovitrenni. Enne seda tegin pilatest.
Hmh. Pilates oli raske ja igav minu olematutele lihastele ja zumba, see tundus sobilik pigem treenitud noortele müraimmuunsetele inimestele. Treenerid keerasid muusika kõrvulukustavaks ja karglesid tund aega kõigest väest, ise nurisedes, miks kõik tantsijad ei sära naeratusest. Ma ei jaksanud :(
Mulle ei meeldi, et nad ei tutvustanud asju tantsude kaupa ja ei õpetanud samme selgeks, kohe läks trampimine ja puusavõbistamine lahti, millestki alguses aru ei saanud ja kui juba hakkas nagu mõni kepsutus või võdin välja tulema, oli juba uus tants.
Mulle bailatino sobis rohkem, sellisem naiselikum ja tantsulisem, selle treener oli õpetamisel väga hoolas, kohe parandas ja pani muusika kinni, kui midagi välja ei tulnud.
Nüüd olen täitsa kahevahel. Bailatino trenn ja treener meeldisid mulle kõvasti rohkem aga tolles kohas on saal pisike, ruumi ja ventilatsiooni pole, pesemisvõimalused pea olematud. Samas zumba on spordihallis, kus kõik tingimused on viimase peal...
Ja mulle meeldib, et bailatino paneb avastama oma puusasid :D Pöörakem figuuri iseärasused oma kasuks, eks ja hõljutagem varsti kõik peput nagu J Lo!

Veel tegin täna uimase peaga õunamoosi, täiesti tavalist. Ootan homset, et toon poest ingveri ja teen ühte vääga kavalat moosi kummalistest asjadest.
Vaatasin kappidesse ja rukkijahu polegi. Tuli tahtmine leiba jälle küpsetada. Lisaks sorisin käsitöökraami kappi..
Katit õpetasin arvutama. Liidab ta normaalselt aga 20 piires lahutamine ei edene mitte. Kogu lastekamp on seoses kurguvaluga toas aga nii haiged nad ka pole, et lebaks ja oleks, igavusest poole ajast mängivad ja poole ajast kisuvad omavahel. Uh, väikesed koletised.
Muidu on sügis mõnus. Selline rahulik kulgemine. Veel pole külma vihma ja pori.

koolijuttu kah

Krissu harib venda.
"Tead, see Kolumbus oli ikka nii jobu. Kujutad ette, ta mõtles kogu aeg, et on Indias kuigi oli ise Ameerikas!"
Vend, lootusrikkalt, tal on esimest aastat ajalugu ja talle see õudselt meeldib:
"Aga ta oli vist ikka sõjamees ka?"
"Ah polnud ta suurt midagi. Meile küll koolis sellest ei räägitud."
"Meile küll räägiti, et ta võitles ja..."

Kati räägib häbelikult:
ma sain täna laulmises kahe.
?????!!!??
Ma unustasin selle lehe koju, kuhu pidi mingeid noote joonistama, õpiku unustasin teise klassi, ma ei saanudki midagi teha ja õpetaja pani mulle kahe. Päevikusse ei kirjutanud aga e-kooli vist kirjutas. Aga siis me hakkasime laulma ja õpetaja pani mind eeslauljaks jälle. Siis oli veel teine number kaks aga see on hea kaks, ausõna!
????
Meie klass sai teatejooksus teise koha! Ja siis mul kadusid veel võimlemise dressipüksid ära. Nad kukkusid mul vist kotist välja aga kui ma läksin garderoobi vaatama, siis ei olnud neid kuskil.

Krissu:
Kõige hullem õps on Kana. Kirjanduses. Me pidime rääkima, mis teeb raamatu igavaks ja ma seletasin, et pikad kirjeldused ja tegelased, kes midagi ei tee ja maailma ei ürita päästa. Tema aga ütles, et ei, ei, hoopis väike tihe kiri, paks raamat ja keerulised tegelaste nimed. Ta üldse ei arvesta meie seisukohtadega.

Mihkel:
D ja M on niivõrd hullud, nad igas tunnis lärmavad ja kisavad ja jalutavad ringi. Eriti vihale ajab see mind ajaloos, kui ma tahaksin kuulata. Nii kahju, et neid ei pandud tasandusklassi.
mina seletan, et D ema näeb temaga tõesti palju vaeva ja õpetaja niisamuti aga tundub, et miski ei mõju. Kahju on emast.
M: Jah, muidugi on kahju emast, ema käib tal kolme koha peal tööl, et D saaks atv-sid, rollereid ja muid uhkeid asju aga D ainult lõhub aknaid ja kõike muud. D kardab ainult oma isa aga tema on Soomes tööl. Ükskord isa oli Soomest kodus ja õpetaja lubas talle helistada, kui D pahandust tegi ja D hakkas hirmust nutma.

E-kool
Sinu poolt otsitavat kooli ei ole meie süsteemis. Proovi mõne teise otsisõnaga.

Kallid õpetajad-lugejad! Kas te palun, õpetaks,
1. kuidas ma saaks motiveerida oma last õigeid koolivihikuid koju ja kodust kooli toimetama? Kaks on suht halb motivaator, küsisin, mis see kaks sulle ütleb ja ta arvas, see tähendab, et ta on loll...
2. miks kordub ja kordub see jama, et igas klassi on mõni hüpik ja probleemik, kes terve ülejäänud kamba õppimist segab? Meie koolis sel aastal selles vanuses laste tasandusklassi pole, seal saaks nad vähemalt tähelepanu ja individuaalset lähenemist, mida nad nii väga vajavad.
3. Kas Kolumbus siis oli sõjamees või ei olnud?

ps. minul endal on ka õppimisprobleemid. Kogu aeg oleme pannud PP-s lihapiruka sisse liha ja tainas on ümber. Nüüd tuleb tainas sissepoole, liha väljapoole ja muna ei tohi mingil tingimusel enam panna!

salsa-girl

See on nüüd küll imelik, et CV vabatahtlike portaalis leidsin vähemalt kümme pakkumist, mille peale silm särama hakkas. Meleski kultuurivabriku ülesehitamine! Matkaradade hooldus ja võõrliikide seire USAs, Euroopas, Guatemaalas või Eestis! Raamatukogus sebimine Tallinnas! Tegutsemine puuetega laste seltsilisena või maanaiste organisatsioonis Moldovas! Bioneeri portaali kirjutamine!
Aga tööpakkumiste osakonnas mitte midagi mulle sobivat. Büroojuht-assistent, juuksur, kopajuht, müügiesindaja, arendusjuht jne.
Raha ei maksta nende asjade eest, mida mulle meeldib teha : (
Asi on selles, et palgatöö kõrvalt ei jää väga palju energiat üle silm-särama-elu ilusamaks projektide jaoks.
Mõtlen, kuidas jälle peaks minema hooldushaiglasse vanainimesi lõbustama. Pidime ju suvelgi käima, noori appi võtma, aga… kõik kadusid vaikselt ära. Mul on praegu piinlik sinna minnagi ja vanemõele otsa vaadata. Tahaks asja taas käima lükata aga… mulle ei meeldi poolikud lahendused. Ei viitsi jälle kõigile helistada ja nuiata, et kuna sa saad minna ja kas tema ka saab minna. Samas ma ise kah ei jõua iga kord, kui olen lubanud. Masendav. Ei oska edasi.
See on ka imelik, kuidas raha mind ei armasta. Seoses rahaga on hiljuti olnud mitmeid ümberkorraldusi (mitte isiklikus elus) ja need häirivad mind väga. On olnud pahandusekesi, kõrvetan näpud iga kord, kui tegelen millegagi, mis on raha, eelarvete või bilansiga seotud. Isegi tanklas hakkas viimati makseterminal tõrkuma ja kõik läks absoluutselt vussi.


Hetkel ikka on üks asi, mida kangesti ootan. Esmaspäeval käisin bailatino trennis. Pooleteise tunni jooksul õpiti sambat, salsat ja merenguet. Rahvast oli palju, trennitingimused viletsad, ruumi vähe ja ma olin kõige paksem osaleja saalis aga mulle nii väga meeldis! Eelmisel nädalal proovisin ühes kohas vesiaeroobikat aga see oli kohutavalt igav. Oh kui väga tahaks jälle salsatada!

No mida ma saan teha, kui olen selline kerglane naisterahvas. Ei saa minust kostüümiga töölkäijat, eelarvete või projektide koostajat, kellast kellani pingutajat, pikamaajooksjat ega teerajajat. Ikka soft-teemad, ninnu-nännu ja salsa...
Mõttetu memm, nagu sõber mu kohta vahest naljaga ütleb, kui ma midagi unustan või kihva keeran.

looduslähedased eluviisid

Ma nädalavahetusel sorteerisin asju. Kas kellegi on karupoeg Puhhi fännidest lapsi? Meil on vist kõik selle loo tegelased pehmete mänguasjade kujul olemas ja uut kodu otsimas. Puhh ja Tiiger on umbes 30 cm pikkused, Jänes, Iiah, Kängu ja Notsu on väikesed, vaksapikkused.
Tegime õunamahla nädalavahetusel, nii 70 liitrit. Tuttavad imestasid, et miks me jandime, lasku aiandis vurinal veskist läbi käia – annad õunakotid ära ja saad mahla vastu, 2 krooni liiter. Hmh, aga meile meeldib mässata!

Esiteks laenasime tuttavatelt õunaveski ja pressi, siis ühe jalaga naabrivanamehelt suure kanistri. Lapsed korjasid puude alt õunad ja pirnid kokku, Krissu ronis puu otsa ja raputas veel lisaks. Suures plastvannis toimus suur lobistamine ja õunapesemine. Mihkel ja Kati said õunu veskisse pilduda. Mees mässas õunapudi ja lappidega, et neist mahl välja väänata. Kati ka keeras vahvasti mahlapressi.
Mina aitasin veidi õunapuhastustöödel aga põhiroll oli pliidi ees. Kuuma veega loputasin kolmeliitrised purgid ja keetsin kaaned. Lõin kolm suurt potti tulele ja mahlake keema. Suhkrut ei olnud tarvis panna, suht magusad õunad olid. Mõnesse mahla sai arooniat ja pirni veel lisaks.
On jah palju möksimist aga minu meelest on see selline tore arhailine tegevus. Lasin Krissul pilte teha, et ehk 20 aasta pärast on selline tehnoloogia sama levinud nagu rehepeksmine :). On lastelgi, mida meenutada, ikkagi perekondlik ettevõtmine.
Kokkuvõttes kell 5 oli kõik valmis ja me sõitsime kalale… Mees oli ostnud hommikul turult “haugisurma” ehk eriti ilge konksu koos kummist kollase kalaga ja tema hing ihkas haugilaipu … Sõitsime Audru poldrile, deviisiga- oodake te nüüd, haugid, surm tuleb!
Issi Kati ja Mikuga leotasid usse – kaasa oli võetud terve hunnik igast õngesid, spinninguid, lante, kahvasid jne. Mina tegin koeraga niisama põldude ja roostike vahel kiirkõndi, mõtlesin oma mõtteid. Tahtsin jõuda metsani, et seeni püüda aga kohale jõudes selgus, et metsa ümber on tohutu roostikku täis kraav…
Kalastavate pereliikmeteni tagasi jõudes selgus, et ainsaks saagiks oli Kati püütud neli tillukest ahvenat. Mees oli kuskile veepõhja juurika taha jätnud oma haugihuhu. Mitte et see oleks meid eriti morjendanud aga ...veidi nukker oli vaadata 20 meetrit eemal kalastanud meeste ca poolemeetrist haugi...
Aga ikkagi väga mõnus oli. Päike läks looja, õhk oli värske ja suur vaikus ümberringi.
Ma olen nii rõõmus Opeli üle, kes meile sellise meelelahutuse võimalikuks teeb.

Kuid nüüd painab mu meeli mõte seentest, mis kuskil samblas mind ootavad. Kus on seeni?

Täis

Hea ütlemine on: mul sai hing täis.
Küsimus, mis sa selle täis hingega peale hakkad.
Valad tühjaks esimese ettejuhtuva hinge peale?
Kaanetad kinni ja lased edasi marineerida?
Torised Jumala ees- eh, vaata nüüd, mis?
Jooksed või tantsid end hingetuks?
Hoiad hinge kinni, kuni jama möödub?
Hinge heitmine oleks loomulikult kõikse hullem variant..

üks kuupäev

Ritsikumutil kuu aja pärast sünna. Kõik irl sõbrad ja blogisõbrad, nii varemnähtud kui -nägemata on oodatud! Võib minna siis äkki metsa? Või taas klaasi sulatama? Magdaleena gildi nukke tegema? Savi voolima? Spaasse mulistama? Kluppi diskotama?
Kuupäev võiks olla 2 või 9 oktoober. Või vahet pole, võib 16 okt ka.

Eile

Eilne päev oli pikk ja väsitav aga mõnus ka.
Kuigi päris esimest korda meil keegi kooliteed ei alustanud, oli sebimist palju. Nagu ikka- kadunud on kingapaelad ja juuksehari, lillekimbud sai kokku viimastest veidi katkutud moega astritest peenral ja teismelisega muudkui kakle, et ruuduline pluus ja vanad teksased pole pidulik riietus.
Kati oli pea sama puhevil ja elevil, nagu esimesse klassi minnes. Issi läks kaasa aitamaks õpikuid koju tarida. Kati sai ainukesna oma kraami kätte, teistel hakkab iga õps jupikaupa jagama. Huvitav miks? Ma koolis käisin, siis küll suured raamatupostamendid klassidesse juba augusti lõpus püstitati…

Kati klassijuhataja ettevõtmisel käisime eile kooliaasta algust tähistamas Pihlaka talus. Lapsed olid pea kõik kohal ja ka kimbuke vanemaid.
Ilm oli nii ilus ja loomad alati vahvad vaadata. Eriti armsad olid eesti maakarja veised, sellised pisikesed, piimaga kohvi karva. Hobustekoplis kiirustas perenaise hüüdmise peale kohale kõigepealt trobikond uudishimulikke ponisid. Siis natukese aja pärast kihutas Tori hobune täistraaviga vaatama, mis toimub. Oo ta oli uhke. Hiigelsuur nagu buss, kõrgejalgne, ülbe, kepsakas. Togis kohe madalamad tüübid minema ja eeslile tegi ka tuule alla. Niuke boss.
Veel elavad Pihlakas seapõrsad ja pooletonnine siga, tuhkur, kitsed-sikud-sokud, kanad, kalkunid ja paabulinnud, jänesed ja rebased. Suur mänguväljak. Reeda poistele kindlasti meeldiks :).
Mõnus oli emmedega pärast saiakeste virna juures suhelda. Minu meelest on väga vaja, et vanemad üksteist natukenegi tunneksid. Et kui tarvis klassijuhatajale osta kinki või planeerida teatriskäiku või tekivad tulevikus probleemid, siis osatakse ühendust võtta, laste eest seista ja ühiseid lahendusi otsida. Tavaliselt igas lasteaiarühmas ja klassis kujuneb välja selline vanemate pundike, kes igast asjast osa võtavad ja koolielu vastu huvi tunnevad. Samas on Krissu klassis selliseid vanemaid, keda ma 7 aasta jooksul kordagi näinud pole. Ei pidudel, ei koosolekutel, ei laste kontsertidel. Imelik.

Kodus panime täismeeskonna kokku ja läksime traditsioonilisele pitsatuurile. Meie lemmikkoht oli kinni, vantsisime Steffanisse. Kati oli juba üsna väsinud ja kiunus. Krissu ja Miku käisid terve tee meist tükk maad tagapool ja aina vestlesid. Suur õde jagas “väiksele vennale” teadmisi, kuidas elu viiendas klassis kujunema hakkab. Nüüd ju enam koduklassi pole, hakkab suur mööda koolimaja jooksmine. Kõik õpetajad on uued, va klassijuhataja.
Krissul on palju loodusaineid, geograafia, bioloogia ja midagi veel. Temalgi uued õpsid pea kõik. Klassivennad olla nii pikaks suvega kasvanud, et mõnda olevat pidanud tükk aega tunnistama üritades “onus” midagi tuttavlikku leida : )

Minu päev lõppes kell pool 1 öösel poja teksaste säärte lühemaks õmblemisega, mees kustus teleka ette. Kell 12 öösel tuli meelde, et oli ju ka tort külmkappi ostetud…

Täna hommikul oli mul endal kõige rohkem tegu silmade lahti vedamisega. Lapsed said suht kepsakalt minekut.
Ütlemata armas oli vaadata neid kolmekesi koos kooli poole kiirustamas….

Ps. Pihlaka talu hakkab korraldama loodus- ja ellujäämisretkesid, see viimane kestab 3 kuni 8 kuni 24 tundi. Me ühe emmega mõtlesime, et paneks pundi kokku ja läheks nii paari nädala pärast. Jõhvikaid olla see aasta palju ja siis nad saavat juba valmis. Pluss võimalikud seened. Saaks kümme inimest kokku, poleks nii kallis ka. Kas keegi tahaks tulla? Terve päev metsas trampimist, äge ju!

Ps ps head uut aastat muidugi ka, eriti Tristani, Antoni, Leena-Mai ja Egle-Riinu peredesse!

jubedused

Eilne ETV õhtune dokkar Gruusiast oli ääretult jube. Nad peaksid märkima kavasse, et nõrganärvilised sirvigu sellise filmi vaatamise asemel ajakirja Pere ja Kodu. Ma enne lugesin raamatut, Lloyd Jonesi Mister Pip, kus oli ka juttu sõjast, Uus-Guineas 1990. aastatel. Muidu suht uniselt kulgev raamat, mis mulle erilist muljet ei jätnud aga umbes 20 lehekülge oli seal ka jubedust. No ja siis see dokkar veel otsa. Kohutav.
Süda oli paha tükk aega.
Ma olen Suhhumis käinud, umbes 1982. aastal koos vanematega. Mäletan palmipuid, naeratavaid suveniirimüüjaid ja mingit ahvide loomaparki. Nüüd siis sellised kaadrid purukspommitatud majadest.
See sõdurite teema. Juhan Peegli raamatus kulgesid sellised suht “meeldivad” sõdurid, tavalised inimesed, kes ainult omasuguseid sõdureid maha tapsid. Sest vaja oli.
Aga need värdjassõdurid, kes piinavad ja vägistavad. Jeesus küll. Need on ju ka tavalised inimesed. Kui Eestis oleks selline sõda, siis ilmselt leiduks siingi selliseid tüüpe, kes mõnuga õudusi korda saadaksid. Keegi ei tea, milleks ta võimeline on, ekstreemsetes tingimustes, anonüümsena, karistamatuna. Sellised potensiaalsed värdjad ilmselt käivad praegu, rahuajal koos meiega külg-külje kõrval supermarketis ja kontserdil ja pesevad naabermajas oma autot.
Või teevad selliseid asju ikkagi pigem kutselised sõdurid, kelle elukogemus ja närvikava tavakodaniku omast erinevad?
Ma mõtlesin järgmiseks Oksaneni võtta aga nüüd ma ei suuda. Paluks lilli ja liblikaid!

Nick's Testimony

Hmhm.
Mul on nüüd parajasti piinlik oma eelmise postituse pärast.

September nagu sein

Septembrikuu seisab nagu sein mu ees püsti. Nii palju asju oleks vaja ette võtta, ära lõpetada, ära korraldada, regulaarseks muuta. Ma istun, käed rüpes, ja ohkan ainult. Kuhu see suvi nüüd äkki pandi? Mul vist oli kunagi puhkus?

Koolirutiini algus tundub täiesti hirmutav. Esiteks on vaja terve virn pükse parajaks õmmelda: poisile sääred lühemaks, Krissule kitsamaks (moodne on ju, et püksisääred on nagu nahk ümber jalgade). Jalanõud üle vaadata. Kooliasjad ostsime juba Tartus igavuse peletamiseks ära aga ikka vaja pilk peale heita, mis ja kas. Ma pole kindel, et kevadised dressid pole säilivusaega ületanud.
Kohe laekub koju tonn kooliraamatuid-vihikuid, mida paberdada. Õnneks suuremad teevad seda ise, meile mehega lihtsalt meeldib abiks olla. Selline nostalgiline toiming. Tapeet ümber ja markeriga kirjad peale. Issi leiutab hästi erilisi šrifte, näiteks ajalooõpiku peale ruunimärke meenutavad kirjad, eesti keele peale graffiti moodi pookstaavid jne. Lastele väga meeldib.
Ei kujuta ette, kuidas nad hakkavad kell 7 ärkama. Praegu magavad suurima mõnuga 9-10neni. Ja mina 8ni.

Krissu katkub juukseid, et kuhu see suvi on kadunud aga tegelikult, ma usun, ta ootab juba kooli. Temal on olnud suure igavuse suvi. Alati on olnud mingid suvetegemised nagu rulatamine, bänditegu vms, sel aastal ei midagi. Nende kolmiku parim sõbranna on vähe kohal olnud, vist seepärast. Või käib see murdeeaga kaasas, et hakkab järsku iseenesest igav. Raamatuid aina on lugenud, telekas passinud ja maganud. Kohe palju maganud. Kasvamine vist väsitab.
Mihklil pole igavusega probleemi, alati on kimp poiskesi, kes mängivad palli või mängivad arvutimänge. Lisaks korvpallitrenn, mis pool augustit ja pool juulit on olnud.
Kati on olnud ka suvel suht tubane. Ta pole väga külaskäija ega küllakutsuja. Aga ta ei kurda. Kooli küll ootab väga.

Kuhu ma jäingi… Noh, siis huviringid algavad. Tuleb passitada aegu, kes kuhu ja kuidas. Kellele kuupilet, kes pissitab koera, mida süüakse enne trenni jne. Kuidas eelarvesse trenni- ja ringirahad mahutada.
Siis peaks külmkappi varuma asju, mida koolist tulles saaks süüa.
Siis peab lapsed õhtul varem magama suruma. Eriti Krissu meil on hakanud õhtuti teleka ees passima. Ja kuna tal on tekkinud sõber Inglismaalt, on tal vahel suur soov minna pool 12 õhtul arvutisse, et facebookis Izaakiga juttu vesta (no ajavahe on 2 tundi neil).
Lisaks on mägi parandamist ootavaid riideid ja kuhi triikimata pesu.
Trenni peaks minema.
Raamatuid tahaks lugeda. Ma õnnetuseks ostsin ajakirja Lugu ja nüüd on mul umbes kilomeetrine nimekiri raamatutest, mis kindlasti ette peaks võtma.
Nukke oleks vaja juurde teha. Tallinna nukupood olla mu traatjalad maha müünud, 340 krooni olen teeninud :D ja Tartusse ma juba saatsin juurde. See tagavara on mul otsas, mille hansapäevadeks tegin.
Nii, siis veel keldri täitmine. Eile keetsin õunamahla aga tuleb veel teha. Seenele tahaks minna.
Hissand, ja oma peenramaad pole ma mitu nädalat puutunud. Seal karjuvad oad ärakorjamise järele. Maasikatel on vaja kasvud võtta ja õigesse kohta panna. Porgand vist võib veel maas olla. Piparmünt tahab mahaniitmist. Eelmine sats piparmünti jupitamist ja kottitoppimist.
Ning. Tööl on vaja pritsida värskeid ideid ning vormistada need hoolikalt, õigesti ja huvitavalt.

Tea, kas veel midagi...
Noh, ja sedasi ma siin istungi, käed rüpes ja ohkan. Et tegutsemahakkamist edasi lükata.

Kui lapsed valmistavad pettumust

Nii huvitav, kuidas ühed teemad viivad järgmisteni.
Minu heietamisest laste mehelepanemisest ja suhetest kasvas välja lastele oma väärtuste õpetamise-soovitamise-pealesurumise teema.
Mida teha, kui järeltulija ei hooli sugugi sinu ja su pere ja sõprade väärtushinnangutest ning otsustab teha midagi hoopis teistsugust, kohutavat, midagi, mida sa ise e-lu-il-mas-ki ei teeks? Proovile pannakse kogu su tolerants ja võibolla isegi emaarmastuse ja kannatlikkuse mõõt.
Võibolla… kui lapsed täiskasvanuna ikka absoluutselt minu jaoks väga olulisi tõekspidamisi ei jaga, siis pole ma järelikult suutnud ise nende põhimõtete järgi elada, nii, et laps oleks näinud ja uskuma jäänud, et see on hea põhimõte.
Kujutan ette, et väga radikaalsetes peredes kasvanud lapsed teevad iseseisvudes tihti trotsist kõik täpselt vastupidi. Ülirange usulise kasvatuse saanud noorte pea seljas, ilma peale jooksmisest oleme ilmselt kõik kuulnud. Või joodikute lapsed, kes alkoholilõhnagi oma läheduses ei talu.
Milleks äärmused- isegi kõige tavalisemates lastekasvatamise ja suhete küsimustes ütlevad paljud lapsed, et nemad küll iiiialgi nii ei tee, nagu nende vanemad.
Olen endale tõotanud, et minu lapsed iial ei pea sellepärast nutma, et .. noh. on üks asi.
Kahju, et ma ei ole suutnud kinni pidada meie kodus toiminud headest põhimõtetest. Mu ema küll minu peale häält ei tõstnud. Mu ema küll laisk pole olnud. Meie peenrad nii rohtunud ei olnud. Mu isa küll oma sugulastega oskas kenamini toimida.

Ma oleks ikka päris hingest kinni, kui mu lapsed liituksid satanistidega või jooksid end põhja. Aga- mis siis enam teha annaks? Failed!
Meelde tuleb Kati Murutar, kes viis oma tütred Amsterdami või kuskile sellisesse linna punaste laternate rajooni ja luges sõnad peale, et vaadake nüüd oma tulevikku, mis tuleb siis, kui te õppida ei viitsi ja endaga tööd teha.
Aga võib ka nii olla, et sina teed enda meelest kõik õigesti, elad õigesti ja õpetad last õigesti aga tema läheb ikka, teistmoodi, ära proovima, rehasid otsima. Iial ei või 100% teada. Võibolla löövad mingid halvad geenid välja. Võibolla muudab mingi kohutav sündmus nende elu.
On üks raamat, Lionel Shriveri “Me peame rääkima Kevinist”. Jutt on kirjutatud noore mõrvari ema vaatevinklist. Peaks lugema. Et miks asjad võivad ikkagi minna väga, väga halvasti, kuigi alustatud parimate kavatsustega.

no mis see on nüüd siis??

Mul on Google readeris 33 blogi ja mul ei ole ikka peaaegu midagi lugeda! Mis blogimine see on, kui kord kuus kirjutatakse?!
Ma tean küll, kus kõik on. Facebookis. Aga ma ei taha sinna minna! Mai viitsi neid mõttetuid põlde aretada või võrgustikke kujundada ja ammukadund inimesi otsida - ju siis on põhjus, kui nad on kadunud ja ju ma siis neid nii ei igatse, kui muul moel pole üles otsinud. Või vastupidi.
Või elavad kõik intensiivset päriselu, mitte ei kirjuta. Mhh...
Get a life, ritsik!

tütred mehele

Ma räägin nüüd tütardest, aga kogu see jutt kehtib loomulikult ka poiste kohta.
Kõige tähtsam asi tütarde edukaks mehelepanemiseks on kasvatada neist toredad neiud.
Nende enesehinnag ei tohiks olla liiga madal, et nad tormaksid janustena igaühe kannule, kes neile pisut enam tähelepanu pöörab või meelitusi jagab. Nende enesehinnang ei tohiks olla liialt kõrge, et nad upsakate printsessidena ennast maailma nabadeks ei peaks.
Nende suhe isaga peaks olema kindel ja korras, et nad ei otsiks üleidealiseeritud kaitsvat isakuju igas mehes. Nende suhe emaga peaks olema kindel ja korras, et nad oskaksid naiserolli paigutada ka emaksolemise.
Neil peaksid olema head suhted oma õdede ja vendadega, et neil oleks toetav meeskond igas ettevõtmises, kasvõi saunaehituses või rahalaenamises, kui vanemad on lusika nurka visanud.
Nad peaksid oskama lugu pidada õdedest-vendadest ja sõpradest, et osata leida kompromisse, jagada nii paljut kui piskut, vajadusel osata end kehtestada ja vajadusel oma mina tagaplaanile asetada.
Nad peaksid suutma võtta vastutust oma tegude eest ja olema võimelised rahaga hakkama saama, sõltumata selle hulgast.
Nad peaksid usaldama Jumalat ja kuulama oma südant.

Noh, ja kui see kõik on olemas, siis pole ju muud muret, kui lasta laps ilma peale ja sõbralikult järele lehvitada :D

Ma ei kujuta ette, kas lapsed meilt isaga arvamust küsiksid oma tulevaste väljavalitute kohta. Ma küll oma vanemate nõuannetega ei arvestanud :D Vaja omad rehad läbi tallata, enne kui silmad lahti lähevad.
Hmh, kui neid minu arvamus huvitaks, siis ütleksin tütardele, et vaadake mehe suhteid oma emaga, laste ja loomadega. Kui need on üleolevad või külmad, on midagi valesti. Vaadake, kas mees peab sõna. Ärge vaadake, kas mees on rikas, vaid kuidas ta tuleb rahaga toime. Kas ta oskab midagi oma kätega teha. Kas ta oskab olla hell ja haavatav või on haavatavus ja nõrkus tema põhiolemus (siis on ka jama). Uurige, kas ta on leplik või pretensioonikas.

Oh aeg. Mu tütred on praegu sellised harakad, et alles pikk maa tublideks pruutideks kasvada. Aga üks asi on kindel: tulevased väimehed peavad väääga rahulikud tasakaalukad isikud olema, et meie tujukate, loominguliste ja rahutute piigadega hakkama saada :D
Krissule meeldivad poisid, kes on nunnud ja kellega on millestki rääkida. Katile meeldivad poisid, kes talle midagi on kinkinud, temaga tantsinud või võidelnud. Mihklile meeldivad targad tüdrukud, kes ei niisama lahmerda ega eputa.
Vastandid tõmbuvad. Tüdrukud on minusse ja nende issi ongi vastandina minule rahulik isik. Muidu oleks puhta hullumaja kodus. Poeg on jälle isassse ja võib karta, et miniaks tuuakse meile siis paras keksjalg koju :)

Ja kas teil on juba väimehed-minid valmis vaadatud?

üksi või viletsalt kaksi või üksi kahe eest

Viimasel ajal olen kohanud päris kirevat galeriid paarisuhteid. Mõnda paari vaatad otse heldinult, kerge kadedusevarjundiga, mõni suhe paneb pead vangutama. Mõni arvab, et olgugi suhe vaevaline, parem ikka, kui üksi, teine jälle leiab, et pigem uhkelt üksi, kui läbi häda koos....

Kõrvaltvaatajana tundub, et piir, kustmaalt kooselu miinused plussid üles kaaluvad, on nii erinev. Mõni läheb lahku, kuna teinepool ei rahulda tema vaimseid vajadusi, ei viitsi tulla kinno-teatrisse ega kingi lilli. Mõni laseb ennast peksta ja ikka ei suuda lahku minna!
Aga ka lihtsalt lõputu emotsionaalne sõda on väga väsitav. Või see, et inimese peale ei saa iial kindel olla. Samas kui inimesed on palju aastaid sedasi kakelnud, ega nad suurt viitsi enam teisiti. Kui palju kordi olen oma vanemate kemplemist kuulates vihaselt käratanud, et minge siis ometi juba kord lahku, kui teisega kooselamine nii raske on. A kus nad enam lähevad, 40 ühist aastat seljataga.
Ehh, halvad suhted tuleks juba alguses lõpetada aga kes alguses julgeks tunnistada, et tegelikult pole asjad hästi. Ikka ju armastus peal, tuhin ja õhin ja...
Vahel harva läheb vast suhe ajapikku paremaks ka, HARVA, tõesti harva. Või- päris halb suhe saab ainult veel halvemaks minna?

Kõik see jutt suhte kui lille kastmisest... ma ei tea, ma küll oma lilledega suurt ei tegele. Mul aias on sellised lilled, mis ise kasvavad, ei ma neid väeta ega midagi. Toalilli mul pole ja roose aias ka mitte, ei hakka üritamagi! Olen flokside, astilbede ja tulpide fänn: tugevad ja kahjurivabad ja ilusad. Vaid suure tuule korral toestan ja kui meelde tuleb, rohin. Mis sa siin kastad ja putitad, kui algusest peale selge on, et see taim sinu aias kasvada ei suuda?


Teisest küljest...
Eestis ei ole kerge naisel üksi elada. Eriti kui on lapsed ja kohustused ning puuduvad vanemate toetus ja alimendid. Isegi siis, kui naisel on töö, on tükk tegemist, et oma arvete ja hädavajalike ostudega bilansis püsida.
Tegelikult ei kujuta ette, kuidas töötu üksikema hakkama saab, pank ju ei arva, et oh pole midagi, ära siis pool aastat laenu maksa, saad tööle, siis vaatame edasi. Esimesel septembril ei saa töövihikuid või vahetusjalanõusid ostmata jätta. Lisaks jäädakse vahel haigeks, mis lööb eelarvesse augu nii ravimite ostu kui saamata jäänud sissetuleku tõttu, on ootamatud kulutused, vahel tahaks lapsed eksursioonile ning ega päevad läbi makaronide söömine ka hästi mõju.
Seepärast võtan ma mütsi maha üksikute naiste ees, kes päevast päeva oma väikest iseseisvusvõitlust elavad. Neid on palju ja ikka veel ei ole olemas sellist riiklikku abisüsteemi, mis tõeliselt toimiks.

Majanduslik pool on üks mure, teisalt tundub mulle kõrvaltvaatajana raske ka emotsionaalne üksiolek. No lapsed ja vanemad ja sõbrad muidugi seda paljuski korvavad aga on asju, mis on ainult mehe ja naise vahel. Lihtsalt lähedus, jagatud muljed õhtusest filmist, kaisusolek. See, et keegi küsib hommikuti, kas kohvi tahad ja õhtuti jaksab kuulata päevamuljeid või ülevaadet laste tempudest. Parandab ukseluku ja tassib raskeid asju.
Samuti respekt kõigi naiste ees, kes on lastele nii ema kui isa eest. Või kes elavad päris üksi ja harjunud alati ainult iseendale lootma.

Aa, tuli meelde, ma tegelikult räägin oma flokside ja teistega, ütlen neile, kui ilusad nad on ja kuidas nad mulle meeldivad :)
Kogu see toimivate ja mittetoimivate suhete teema paneb mõtlema selle üle, kuidas panna oma tütred heasti mehele. Sellest ma kirjutan homme...

ma küsin, et...

Head lugejad!
Kui te juhtute lugema ajalehti, siis mida teile meeldib sealt lugeda? Kas te olete mõelnud, et miks ometi ei kirjutata mingist asjast- et siis millest?
Või mida te kohe kunagi lehest ei loe?
Kas te loete netist või paberist? Mis leht teil käib ja miks just see?
Väga ootav ja ette tänulik
Ritsik

Sain tünga

Mind tabas soov tervitada päikesetõusu. Mere ääres, linnuvaatlustorni otsas. Päike tõuseb kirjade järgi 5.40 ja arvestasin, et saan selleks ajaks maast lahti küll. Saingi kuid raskustega, arvestades eelmisel õhtul peetud väikest mõnusat koosviibimist meie aias. Kaasa tulid ka mees ja poisid, kes lootsid püüda kalu...
Nemad said kolme peale paar suuremat kala, mina sain 5-6 pilti sest päike tegi tünga- pildus küll roosat ja kollast aga põhishow käis pilvede taga.
FFF, torisesin mina, kus on nüüd päike ja koidik, kui mina suvatsen vara tõusta ja torni otsa ronida???
Kus sa terve suve olid, kui iga päev imeilusad hommikud olid? naeris mees.
Olin kus ma olin, ma tahan päikesetõusu nüüd ja kohe!

Sain vähemalt mõnusalt vara tehtud oma turutiiru, kell 7. 15 on kaupa turul veel küll vähevõitu aga see on nii värske ja tore.

A päikesetõus, see on nagu Jumalaga: ei pruugi audientsi saada, kui sa hoolega planeerid ja jalgu trampides seda nõuad. Oleks vaid pruukinud märgata, et suvi läbi on päike lõõmanud..

viletsus

John Steinbecki "Vihakobarad" on selles mõttes Peegliga ühel lainel, et kujutab samuti inimhulkade kannatusi neist mitteolenevatel põhjustel.
1930. aastatel, nagu ma aru sain, läks Ameerikas lahti suur masstootmine. Oklahomas oli palju väikefarmereid, kelle vanaisad indiaanlastelt kunagi maa ära võtsid ja nemad usinasti harisid viletsa kliima ja vaese elu kiuste oma maisipõlde. Siis aga jäid pideva saagiikalduse tõttu pankadele võlgu, pangad ja suurmaaomanikud said nende maad endale ja polnud enam kasulik vähe tootvaid rentnikke pidada. Tulid suured traktorid, kündsid kõik põllud üles mingite muude põllukultuuride jaoks ning farmeritele öeldi, et kaduge siis kus kurat.
Kuna levisid kuuldused, et Californias on vaja palju puuvilja- ja puuvillakorjajaid, asusid tuhanded koduta jäänud farmerid oma peredega sinnapoole teele. Logude autode, rasedate naiste ja vanuritega, peaaegu ilma rahata, läbi Nevada kõrbe...
Eks nõrgemad surid juba teel ära. Kohalejõudnud aga avastasid, et nendesuguseid on seal ees juba tuhandeid ja sellest tingituna on töötunnihind peaaegu olematu, elada pole kusagil peale hädapäraste laagrite. Nutt ja häda, nälg ja vaesus.
Raamat kirjeldab ühe perekonna rändamist Californiasse. Järelsõna ütleb, et neid kodutuid rändureid oli umbes 300 000...
Kauge ajalugu eks, ja võõras maa. Aga samas nii tuttav! Kuidas meiegi talunikud on kogu aeg võlgu ja on asju, mida pole mõtet toota, sest turuhind on nii madal. Meil mitte ammu ju tulid piimatootjad Toompeale tasuta piima rahvale jagama. Raamatus kirjeldab, kuidas apelsinid ja virsikud mädanesid näljaste laste silme all ära, sest korjata ja müüa polnud neid kasulik.
Kohalike viha emigrantide vastu tuli ka tuttav ette, kusjuures seal oli ju sama maa ja rahvas, kes omavahel kemples.
Steinbecki maa, inimese ja töö kujutamine on natuke Tammsaare sarnane. Maa on tal püha ja inimene selle küljes kõvasti kinni. Mulle meeldis üks peategelasi, perekonna ema, võimas naine, kes kunagi ei kaota lootust, ilmasammas.
Jälle väga haarav raamat aga kohutavalt masendav, peab hoiatama.

sõjast

Mees tõi koju uue trüki Juhan Peegli raamatust "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Lugesin ja üllatusin: nii hea raamat!
Arvasin, et see on kunagiste vene sõjafilmide stiilis isamaaline üllitis, täis nõukogude võitlejate kangelaslikkuse ja rahvaste sõpruse kiituselaulu. Üldse mitte. Väga lihtne ja aus lugu, mida tunneb, mõtleb ja läbi elab noor sõdur kuskil Venemaa kolkas suurtüki järel trampides. Otse vastupidi: mõnes kohas oli juttu represseerimistest Eestis, kohati vene külade troostitusest ja sõja mõttetusest üleüldse. Kui Peegel kirjutab inimesest, siis kirjutab ausalt: kui inimene on uhke, ülbe või lihtsalt saamatu, siis võib ta olla nii major kui jooksupoiss, auaste ei loe midagi. Võibolla ainsa ajastu märgina tekkis mul küsimus, miks need ellujääjad tal raamatus peaaegu kõik kolhoosiesimeesteks ja direktoriteks said.
Kohati on väga kurb, kõik see surm, hirm ja kodutusetunne. Kohati on isegi naljakas, vahvaid ütlemisi jätkub.

#Pärtelpoeg kaevas varjendit. Alustas, seisis jalad harkis, kui tuli Saksa miin vilinal ja supsas Pärtelpoja jalge vahelt läbi maa sisse ja ei lõhkenudki. Muidu poleks ei Pärtelpoega ega mõnda teistki enam ja see lugu olekski lõpul. Aga ei, nii kõva tulek oli sellel miinil, et viis Pärtelpojal püksid ära. Sulatõsi, ainult mõni näru jäi veel värvli külge, küljeõmblused ja põlvepealsed jäid alles aga reitevahe oli õhule ja päikesele täitsa valla. "Kõik lapsed suveks maale," ütles Ruudi seda pilti nähes.

#Ongi nõnda, et peale kõikide muude väga raskete ja hirmsate asjade on sõjas veel kaks hirmsat ja rasket asja. Üks on see, kui oled unenäos kodumail. Pole sõda, pole surmasaamist. Sa sööd koduse laua man koduseid toite, ajad kodustega kodust juttu. Ja siis äratab sind mürsuplahvatus või raputab komandör sind ärkvele. Sellist ärkamist ei sooviks kellelegi aga kui palju kordi on selle suure sõja soldatid niimoodi ärganud! Ja kui paljud tuhanded pärast seesugust ärkamist kohe surma läinud.
Teiseks see kui polk läheb lahingusse. Läheb ja vaikib. /............/
Olgugi, et kõik on veel elus ja terved, ometigi on kolonn sõjasaatuse poolt kaheks jagatud: nendeks, kes jäävad elama ja nendeks, keda ootab suur vaikus. Kes kuhu kuulub? See küsimärk vajutab suu lukku, teeb närviliseks ja tõredaks, sellest lihtsalt ei suuda üle olla. Jõuaks juba kohale, läheks juba lahti, oleks kõik juba ühel pool...

Arvan, et minu põlvkonnal on lapseeast kaasas suht suur vastumeelsus sõjafilmide vastu. Samas sõjateema on maailmas igikestev ja oluline on vahel selle üle mõelda. See raamat paneb kaasa elama ilma filmilike veriste stseenideta. See pole sugugi nii kauge ajalugu, need surmaminejad olid ju meie vanaisad. Minu mees käis ka eelmisel aastal õppustel, oli miinipilduja rühmas laadija. Kui läheks lahti, siis... siis vantsiks tema koos toruga mööda metsi. Ja mul on poeg.
Väga õudne tegelikult.
Igal kuumal juuni-juulikuu suvel, kui on täiuslik idüll lillede ja lõhnadega, käib mul korra peast läbi mõte- aga kui see peaks lõppema? Viimane (loodame, et tõesti viimane) sõda Eestis algas just sama ilusal ja palaval suvel.

Ma olen selle raamatu põhjal tehtud kuuldemängu kuulnud ammu ammu. Ei mäleta midagi aga mõjuv oli.

How to avoid washing a car by Kevin the teenager - BBC

Tänud Killukesele suurepärase lingi eest!
100 protsenti vastab filmike meie paar nädalat tagasi toimunud heinariisumise loole :D , no öösel küll meil veel elu ei käi aga muu läheb küll täppi. Krissu ka naeris kuigi keeldus tunnistamast, et temagi vahel nii käitub.

unetusest ja kasvatusest

Igav on blogida, kui peaaegu keegi ei kommenteeri. Ja peaaegu keegi ei blogi kah. Ega see peabki tõsine sõltlane olema, kes suvel heast peast blogib või muidu netis passib. Hah! Ma ei eita oma probleemi...
Meil siin toimus eile Augustiunetuse tänavafestival. Ilm oli ilus ja rahvast massidena. Rannapargis vist kõige rohkem, seal laulud-tantsud, kohvikud ja piknikuseltskonnad. Kunstikooli nurgakeses puhkasin jalgu ja sõin nende võileibu. Linnaosade päeval mässas hulk vanaprouasid, tundus, et neil oli tore. Võitsin loosiga ajalehepaberist korvi..
Palju huvilisi oli Koidula pargis raamatulaadal. Kui ma poleks pidanud inimestele kavalehti jagama, siis oleksin poeetide esinemist suurema tähelepanuga kuulanud. Aga mandoliiniorkester kostis kenasti kaugemale ka. Veel nägin Tõrva noorte improvisatsiooniteatrit, millega sai palju nalja. Hästi teretulnud meelelahutus ja tõeliselt vabastav enesearendamise viis. Usun, et kes seal trupis mängimisega hakkama saab, saab toime absoluutselt igasuguse suhtlemissituatsiooniga.
Vahepeal väntasin koju, korjasin kaks last kaasa ja tõin linna melust osa saama. Tegime ühe poolpimedas ujumise, käisime korraks tivolis uudistamas ja jõudsime parajasti tuleetenduse lõppu nägema. Väga efektne oli.
Kokkuvõttes põnev päev ja õhtu. Mina jäin väga rahule. Võibolla tulen järgmisel aastal oma muffininurgaga tänavale :)

Ainult üks asi painab mind. Sõitsime rattaga ranna poole ja üks rulluisutaja kukkus valusasti istukile. Pärast ütles Miku, et Kati oli oma rattaga tal ees vänderdanud ja seepärast ta tasakaalu kaotaski. Ja meie sõitsime edasi! Ma ei näinud ju! Kati pärast kodus isegi natuke nuttis, et tema pärast ja nii. Muidugi uisuneiul oli suht suur hoog pöörde peal ja mingeid kaitsmeid-värke ka polnud... aga ikkagi, me oleks pidanud seisma jääma ja vähemalt vabandama ja küsima, kas kondid terved. Nii paha :(((( Loodan, et tüdrukul kõik ok.

Halb on ka see, et lastega on viimasel ajal raske kuskil käia. Kati kipub virisema iga asja peale ja kõik nad keskenduvad sellele, mida nad ei saa, mitte sellele, mida nad just on saanud. Failed parents!

Halb on veel see - okei, ainult üks asi veel- et ühed meie sõbrad peavad Krissut ohtlikuks elemendiks. Krissu aina ergutab nende head last hulkuma, linnas hängima, omapead ujuma minema, liiga sügaval ujuma.... Krissu on mõned korrad tõsiselt pahandada saanud ja ta on täiesti solvunud, õnnetu ja nagu ta ise ütleb end tundvat- haletsusväärne. Püüan teda lohutada: iga vanem kasvatab oma lapsi oma põhimõtete järgi, enda meelest parimal viisil.
Ja ükski vanem ei taha kuulda sõnakestki kriitikat ei lapse ega omaenda kasvatusmeetodite kohta, sest emaks-isaks olemine on ju see, mida igaüks arvab oskavat ja parima andvat. Kriitika oma lapse kohta on suur häbi! Ma ise ka panen kõrvad lukku sellise kriitika ees ja urisen emalõvina oma kutsikate-kuigi ulakate-kaitseks.
Ehh..
Käisin külas Kadril, kelle juures valitseb alati rahu ja päikesepaiste, nende lapsed on paid ja isegi kass küsib süüa paari õrna sääresilitamisega, mitte jõuliselt kräunudes, nagu meite Vedru.
Kadri punased sõstrad sulavad nagu mesi...

Kadri juures ja eile üritusel tundsin peaaegu, et nagu oleks puhkus, et ei veedagi kodus aega midagi koristades või valmistades. Noh, aga täna on vaja mahakukkunud puuviljad ära korjata, et saaks muru niita, elamine jäi eile koristamata ja lapsed peaks ka kuidagi kaasama. Mul läheb juba paljast sellele mõtlemisest tuju ära. Puhka siis niimoodi.

Edit õhtul: muru niidetud, fruktid koristatud, toad kah koristatud, ujumas käidud, kõik tegid tublisti tööd. Polegi nii lootusetu see meie loodripolk!
"kule mis te idioodid niidate kogu aeg," karjus naabri kolme-nelja-aastane poisike meile aia vahelt. "te olete ühed lollpead. minge... p!"
mnjah.

loomad-lilled

Mu tütar klõpsutab sünnipäevakingiks saadud digikaga päris usinalt. Eriti palju ülesvõtteid tegi ta Elistveres rebasest ja Palamusel lammastest. Aga viljapõllu pildid pole kahjuks suuremad asjad :(
Viimasel pildil ripub Vedru oma lemmikkohas eriti palavate ilmade ajal; taguots õues, esiots toas. Nagu näha eelviimaselt fotolt, peavad suuremad sugulasedki samas poosis siestat.

mömuaare tartumaalt

Seekord Tartu mind meelitada ei suutnud.
Vist sellepärast, et käisin valel aastaajal. Suvi ei sobi sellele linnale eriti. Mulle tuleb meelde, et ega 15 aastat tagasi ka oli suvel Tartus mõttetu, kui just mõnda kontserti või üritust ei juhtunud olema. Ikka püüdsime kuskile vee äärde sõita, Elvasse või Saadjärve äärde.
Tartus tuleb olla kevadel või sügisel, keset ruttavaid tudengeid, pehmes laternavalguses, uduvihmas, kollastes lehtedes, toominga õitsemise ajal vms.
Suvisel ajal, keset töönädalat ja tööpäeva tundus kõik nii tolmune, igav ja hall. Ja räämas! Kõikjal kaevatakse, tolm ja palavus, pesemata aknad, suletud ärid, rohtunud sisehoovid, katkutud reklaamsildid ja seda isegi üsna peenetes kohtades ja kohvikutes.
Või hakkab minus juuri ajama Pärnu väikekodanlase vaim? Et tahaks, et kõik oleks kena vaadata, klanitud ja väliselt ok? Tartu on boheemlaslik linn, kus pigem sisemine tegevus on tähtis.
Njah, mulle jäi tunne, nagu oleks sattunud tudengikorterisse, kus peremehed ära sõitnud, panni kartulitega pliidile unustanud ja sokid kah laiali...

Kurb oli ka Tammelinnas. Mu meelest Tammelinna peeti vanasti suht jõukaks linnaosaks, kus taksojuhid ja roosi- ja kurgikasvatajad endale igast uhked majad püsti lõid. Nüüd on vist roosikasvatajatel tervis läbi, sest kunagised suured majad lagunevad ja aiad rohtuvad. Mõnedes majades on uus põlvkond või uued omanikud teinud ümberkorraldusi ja kohati veidraid juurdeehitusi aga neid tundus olema vähemus. Tänavad on auklikud ja aiad lagunevad, asutuste kruntidel lokkab hein ja võsa.
Ehh..

Masohhismilainel jätkates käisin ka T5.KK-s.
Talvel, kooli kokkutulekul oli suht hämar ja inimesi nii palju, et suurt midagi ei näinudki. Nüüd nägin, et seinad on kulunud, mustad ja auklikud, laed madalad. Parkett koridorides on vist ainuke vana asi. Seda on nii palju aastate jooksul nühitud - mäletate, traatnuustikutega, siis oranzi magusmürgiselt lõhnavat pastat peale- et see on peaaegu musta värvi.
Remonti on muidugi tehtud aga kahjuks kõige odavamate ja koledamate materjalidega, mis otsast juba lagunevad. Ja kemps. Kuidas on võimalik, et isegi 20-25 aastat hiljem on esimese korruse tüdrukute kemps samasugune õudus kui siis? Ostku vähemalt uus, sodimata peegelgi!
Kahju. Päris getolik mulje jäi kohati. Loodetavasti suudavad lapsed ise ja õpetajad oma säraga sügisel maja ilusaks muuta. Äkki on vähemalt klassiruumid seest ilusad, neid ma ei näinud.
Kata, lähen panen nüüd kolm krooni meie virinapurki.

No aga Pimedusenäitus oli huvitav. Kuigi mind lõpuks hakkas see käsikaudu kobamine juba tüütama. Väsitav.
ERMis oli väga kena. Ohtralt rahvariideid. Mulle meeldis esimese korruse rehetuba, kus palkseinad püsti ja kõlaritest lasti kassi nurrumist ja tule praksumist. Küll neil olid väikesed voodid! Kogu eestlaste elamine oli ikka suht armetu sajandeid. Jõukalt hakati elama vast alles viimane sada aastat tagasi.
Elistveres loomapargis olid suured muutused toimunud. Väga uhke koht tuleb sellest. Vudilast sõitsime mööda. Kas keegi on käinud? Tundus Soome Puuhamaa sarnane aga säästuvariant.
Väga vaimustav oli Palamuse. Juba autosõit päikeselisel päeval keset voogavate viljapõldudega vooremaastikku ja lambaid täis karjamaid pakkus erilise elamuse. Palamuse koolitare olevat viimastel aastatel uuendatud, täitsa armas majake ja uudistamist jätkub. Jälle oli huvitav uurida koolilaste elamistingimusi ja võrrelda tänapäevastega. Hmm, ja mina siin irisen auklike seinte ja soditud peeglite üle...

Mujale ei jõudnudki.
Suvel on Eestis ringi sõita nii vahva. Alati polegi kõige vägevam kohalejõudmise moment vaid teelolek. Lõputud künkad, põllud, metsad ja külakesed. Abja-Paluoja, Nuia ja Tõrva on kuidagi nii nunnudeks muutunud, lillelised ja puha. Kõige armsam minu jaoks on see, kui kuskil Tartu- ja Viljandimaa piiril läheb silmapiir lahti ja sa võid vaadata väga kaugele, põldude ja aasade taha. Maastik lainetab.
Pärnumaal on see võimalik vaid mere ääres.

Pildid on Krissu fotokas aga see on koos lapsega kuskil ära. Nad teevad sõbrannedega filmi, eile terve päev nuputasid stsenaariumi kallal. Ongi hea, muidu pool suve on nad niisama maha mökutanud.
Miku läks kuskile, kus mängitakse jalkut ja ehitatakse mingi asi sõjamänguks. Küsis, kas mul on wc-paberi papirulle.
Kati sai peale eilset väga kaeblikku ja haiget päeva terveks ja rivistab rõõmsalt oma petshoppe.
Mina lähen muru niitma. see on suht põlvini juba.

hea kodu

Kui tükk aega oled kodust ära, tekib tagasi tulles kummaline fenomen: kodulinn küll aga tunne on ikka, nagu võõras linnas. Täiesti turisti pilguga vaatad üllatunult ringi.
Kodu on kole räämas ja hein uhab kasvada. Eks ma nüüd siis püüan elamist taas rutiini saada.

¤ Tartus oli tore aga mul on pisut linna üle irisemist seekord.
¤ Nägime "pimeduse-näitust" ja 3d kino, käisime Palamusel, Rõngus ja Elistveres, ERMis kah.
¤ Vooremaa loodus pakkus imelisi vaateid.
¤ Ostsin ära peaaegu kõik kooliasjad ja riided.
¤ Tegin koos emaga kurke purki.
¤ Kuna igavus ja palavus võrdselt ängistasid, piinasin vanemaid, kirjutades üles nende (seega ka minu ja meie laste) perekonnalugu ning lugesin läbi Steinbecki Vihakobarad. Mõlemad tegevused pakkusid palju mõtlemisainet ja tekitasid suurt nukrust.
¤ XX suvepäevad toimusid koledaimas kämpingus, mida iial olen kohanud, kuid rahval oli võrdlemisi lõbus.
¤ Tagasi koju jõudes oli ilm pilviseks tehtud.
¤ Opel-Lepo oli väga solvunud, et teda rohkem kui nädal polnud sõidetud ja keeldus jalgu alla võtmast. Tagumine ratas lihtsalt ei käi ringi. Mina veel seni kogu aeg rõõmustasin, et nii vana auto ja nii tubli.
¤ Ilmselt oleme hankinud mõne toimeka kõhuviiruse, sest Krissu valutas pikalt kõhtu ja Kati oksendas täna öösel.

Ma ei ole veel pikema kirjutamise lainel.

äpardunud töökasvatus

Vahel tundub, et meie lapsukestel pole suurt viga midagi, siis tuleb uus tõusulaine, pärast mida oleks mul vaja sanatooriumituusikut või vähemalt klaasi tasuta piima...
Viimasel ajal näen kurja vaeva töökasvatusega. Kui vanemad kodust ära tööl, on ju nii mugav pool päeva teleka ees lebotada, eriti palava ilmaga, või siis sõpradega ringi lipata.
Seda nad juba teavad, et kui koju tulles söögilaud on koristamata või nõud toas, siis ema kisab mis kole. Viimasel ajal tegin nii, et jätsin hommikul lauale kirja, kus kirjas- üks teeb selle, teine tolle, pluss söögiks tehke seda ja teist. Üldjuhul isegi on programm täidetud saanud.
Nüüd on puhkus ja püüan teostada oma ähvardust lapsed tööle panna ja telekavaatamine minimiseerida.
Ma teadsin, see ei saa lihtne olema.
Tööd pole rasked ja neid pole palju: koristamised, aias heinariisumised, söögitegemisel abistamised. Krissu ja Miku pesevad 2 korda nädalas köögitoimkonnas olema, see hõlmab lauakoristamist ja nõudepesu.
Aga nad ei viitsi! Olen tüdinud pidevast seletamisest, MIKS tuleb midagi teha, miks just antud isik peab selle ära tegema ja miks ta selle just praegu peaks ära tegema.
Kuigi.. khm, ma ka nagu uduselt mäletan, kuidas ema-isa õues peenraid tegid ja mina oma toas divanil tukkusin. Mitte ei saanud aru, miks nad minu peale pärast urisesid...


Juhtum 1.
Krissu venitab oma nõudepesu mis kole. Telekast oli Sõrmuste isand ja plika aina imbus teleka ette oma lemmikut haldjaprintsi vaatama. Nõusid pesi reklaamipauside ajal. Ja lõpuks jõudis öö kätte, mina jäin magama ja Krissu vaatas filmi.
Hommikul leidsin oma meelepahaks kraanikausist ikkagi veel osa pesemata nõudest. Unine Krissu (no film lõppes hilja ju) tuterdas kuidagi hommikusöögilauda ja nokkis putru.
"Kuule sul jäi eile siin kõik pooleli."
"Jäi jah, ma olin nii unine juba, sorri."
"See ei meeldi mulle üldse. Sööme hommikusöögi ära ja siis lõpetad eilsed ja tänahommikused nõud ka."
"Eeem.. jah. Pärast. Ma nägin nii ilusat und, tahan selle lõpuni vaadata."
"Ei kuule, nii ei saa. Ma ei taha poole lõunani seda nõudevirna siin näha, pealegi see oli juba su eilne töö."
"Mis vahet seal on, kas ma pesen neid kohe või tunni aja pärast. Ausalt noh, nii ilus unenägu oli, ma vaatan selle lõpuni."
"No pesed ära, vaata, siin on nii vähe nõusid ja magad siis edasi. Asi on põhimõttes: peale sööki pestakse kohe nõud ära."
"EMMEEE! Ma ei saa seda und näha, kui ma juba nõusid hakkan pesema! Mul läheb ju siis uni ära, kui ma käed kraani all märjaks teen!!"
"AAAHHH!"

Juhtum 2.
Nimekiri oli hommikul laual. Miku pidi sorteerima ja triikima pesu, Kati koristama ühe toa ja toitma kassi, Krissu riisuma kraavipervelt kokku trimmerdatud heina. Mina seevastu lubasin tuua midagi head.
Päeval mees helistab ja teatab muuseas, et lapsed jälle kogu kollektiiviga teleka ees külili. Tema ei jaksa oma suud nende sundimisega kulutada ja teeb töö pigem üksi ära, kui neid veenab.
Olen koju tulles täis võitlusvaimu. Leian plikad toast uinumast, ainult Miku on töö ära teinud.
"Emme luba ma seletan."
"Lõrr lõrr lõrr. Ma ei taha midagi kuulda."
"Emme!"
"MA EI TAHA ÜHTEGI HÄDIST VABANDUST KUULDA"
:::
Nutt ja hala. Neiud töötavad pisaratega pooleks.
Kati saab ruttu asjast üle aga Krissu mossitab õhtu läbi. Pinget kruvib asjaolu, et tõin paki jäätist aga plikadele ei anna, sest nad ei pidanud lubadust. Miku helbib jäätist Krissu nina all, kes dramaatiliselt pea kätesse peidab.
Õhtul istun Krissu voodiservale.
"Noh?"
"See ei olnud aus. Ma tegin ju töö ära, miks ma jäätist ei saanud?"
"Sest sa ei teinud seda õigeks ajaks. Sa tead väga hästi, kuna ma koju tulen."
"Emme. Päeval sadas vihma."
"Issi ütles, et vihma sadas 15 minutit."
"Aga ma ootasin, et päike heina rohkem ära kuivataks, et oleks kergem riisuda. Siis pea natuke valutas ja ma magasin."
"Sul oli aega hommikul 3-4 tundi riisuda, kui kõik oli kuiv."
"Ma oleks riisunud õigeks ajaks aga sa tulid varem töölt koju."
"Ma tulin ainult 15 minutit varem koju."
"Aga elutoas oli kell valepidi pööratud, näoga seina poole ja ma ei näinud, mis kell on."
"!!!!"
"Miks üldse mina pean alati kõige rohkem tööd tegema??? Õel ja vennal olid palju kergemad tööd."
"Sa oled ju kõige vanem. Ma saan sind kõige rohkem usaldada. Kahjuks pean vahel sinus pettuma."
"See ei ole aus. Te issiga ütlete, et me ei tee midagi, aga me teeme. Lihtsalt mitte alati kohe. Mis vahet seal on, kas teha kohe või pärast?"
"On asju, mis tuleb kohe ära teha. Kui oled suur ja lähed tööle, ei saa sa ülemusele öelda, et ma teen kolme päeva pärast või et mul natuke pea valutab ja ma magan vahepeal. Elus ei saa niimoodi."
"Emme miks ikkagi mina pean kõige rohkem töötama..."

Proloog. Tüdrukud võivad jäätist süüa järgmisel päeval. Vajutavad lusikad sisse, maitsevad ja ...
"Mulle ei maitse tegelikult mandlijäätis üldse."

Sõbrad, ma jätan teid nüüd siia oma kogemusi jagama ja lähen Tartusse ära, kus vanaisal-vanaemal on netivaba kodu.
Kindlasti teie lapsed on usinamast usinamad! Kuidas te panete nad tööle?
Järgmisel pühapäeval kohtume.

Kati 8 ja veel üks pidu

Suviste sünnipäevalaste üldine mure on, et kõik on kuskil suvitamas ja kampa kokku saada on väga raske. Mitu eelmist sünnipäeva on Katil sellepärast vaid 3-4 külalisega olnud. Seekord tuli erandlikult kokku lausa 8 sõpra.
Tulipalaval päeval mängiti õues jalgpalli ja toas nukkudega. Kuna olin tõusnud mustikalemineku tõttu pool 6 hommikul, ei olnud ma eriti võimeline mingeid seltskondlikke asju välja mõtlema, tegin vaid ajalehetantsu, ajalehesõda ja ühe sõnamängu aga neil jätkus tegutsemist ikka.
Kati sai kingiks meie poolt pocket-pollysid, sõprade poolt pirukavormi (!), kolm printsessiklaasi, hoiukassa, sõbrapäeviku, i-clay pagarikomplekti (nagu plastiliin aga väga kerge ja kõvastuv, väga-väga tore materjal) suure paki Twixi ja mitu kinkekaarti. Hea, et niigi läks. Mulle ei meeldi sugugi see nüüdisajatrend, et sünnipäevalaps saab pihku hunniku kinkekaarte või lausa ainult koidulaid, kogu kinkide avamise rõõm ja põnevus läheb ju niimoodi kaotsi.
Väikeste inimeste askeldamist on lahe vaadata. Kaheksased on iseenesest juba suured küll aga samas nii lapselikud oma olemises. Õnneks suurem osa mängib veel nukkudega.
Kirjutasid sõbrapäevikusse Katile: "mule meldip jalga ja tahan saada jalk palluriks", "Mule meeldib sina ja ei meeldi poisid", "Suurim soov on palju raha" jne :)
Lõpuks jäi peole vaid üks poiss kuue tüdruku vastu. See oli nii lahe vennike, et pani kogu selle plikade parve kogu hingest jalkat taguma. Kui seltskonnast jäi järele vaid kaks plikat pluss Kati, tegi poiss neile kiigel hoogu ja teatas, et tema enne ema järgi ei helista, kui need tüdrukud ka koju lähevad.
Ühel hetkel nägin, kuidas kaks tüdrukut poissi taga ajasid, ise musi norides :D
Ütle nüüd seda harakaparve!
Selline pidu siis seekord.

Eile oli meie koduaias koguduse perepiknik. Ilma anti jälle mõned kümned soojakraadid, nii et laud tiriti pirnipuude alla viludasse ja sinnasamma laotati ka piknikutekid.
Ma olen ikka arvanud, et suur aed on suur pluss (vaid peale tundidepikkust niitmist kipun selles põhimõttes kahtlema) aga tuli välja, et see on ikka tõeliselt suur pluss.
Kokku loendasin meil üle 50 inimese, kellest vast kolmandik olid lapsed ja ruumi jäi jooksmiseks veel kõvasti ülegi. Naabrid vaatasid, suu lahti, et mis pulm või simman nüüd siis. Emad jutustasid omavahel, isad ja noored ja lapsed tagusid jalgpalli, väiksemad lapsed olid pidevas Browni liikumises. Viiendiku külalistest moodustas Eestis puhkav pastor Inglismaalt oma naise ja KAHEKSA lapsega :)
Pidevalt tuli uusi inimesi, kellest umbes kolmandikku nägin ma elus esimest korda.
Pidevalt tõid külalised lauale uut sööki-jooki, näiteks konsumeeriti suur pitsakringel, kaks suurt arbuusi, üks ananass, paar kilo õunu ja banaane, kaheksa liitrit pirnimahlakontsentraati ja veel palju muud...
Keegi astus nõgese peale, keegi tegi püksi, keegi leidis koerakuudist Vedru surnud hiirte lao, mitmed said vihmaveetünnis läbimärjaks. Ning inglise pastor pidas isegi lühikese jutluse.
Ei, vägev oli :D Väga tore kogemus.

Keskööl oli tohutu äike, tuba oli pidevalt valge ja vihma kallas..

Hommikul mõtlesin unesegaselt, kui olulised on needsamad oskused, mida sa kolmeaastaselt pead selgeks saama, terves ülejäänud elus.
Kui sul on ees suuurem summ poolvõõraid inimesi võõras kohas, siis pead sa julgema ema käest lahti lasta, otsima üles omasugused ja nendega kenasti aega veetma.
Kui keegi sul mänguauto käest tirib, pole mõtet nutma puhkeda või teisele piki pead virutada vaid tuleb leida plaan B.
Kui sa astud nõgese peale, tuleb leida keegi lohutaja. Nutmine on lubatud.

Njah. Isegi nutmine on lubatud.