unetusest ja kasvatusest

Igav on blogida, kui peaaegu keegi ei kommenteeri. Ja peaaegu keegi ei blogi kah. Ega see peabki tõsine sõltlane olema, kes suvel heast peast blogib või muidu netis passib. Hah! Ma ei eita oma probleemi...
Meil siin toimus eile Augustiunetuse tänavafestival. Ilm oli ilus ja rahvast massidena. Rannapargis vist kõige rohkem, seal laulud-tantsud, kohvikud ja piknikuseltskonnad. Kunstikooli nurgakeses puhkasin jalgu ja sõin nende võileibu. Linnaosade päeval mässas hulk vanaprouasid, tundus, et neil oli tore. Võitsin loosiga ajalehepaberist korvi..
Palju huvilisi oli Koidula pargis raamatulaadal. Kui ma poleks pidanud inimestele kavalehti jagama, siis oleksin poeetide esinemist suurema tähelepanuga kuulanud. Aga mandoliiniorkester kostis kenasti kaugemale ka. Veel nägin Tõrva noorte improvisatsiooniteatrit, millega sai palju nalja. Hästi teretulnud meelelahutus ja tõeliselt vabastav enesearendamise viis. Usun, et kes seal trupis mängimisega hakkama saab, saab toime absoluutselt igasuguse suhtlemissituatsiooniga.
Vahepeal väntasin koju, korjasin kaks last kaasa ja tõin linna melust osa saama. Tegime ühe poolpimedas ujumise, käisime korraks tivolis uudistamas ja jõudsime parajasti tuleetenduse lõppu nägema. Väga efektne oli.
Kokkuvõttes põnev päev ja õhtu. Mina jäin väga rahule. Võibolla tulen järgmisel aastal oma muffininurgaga tänavale :)

Ainult üks asi painab mind. Sõitsime rattaga ranna poole ja üks rulluisutaja kukkus valusasti istukile. Pärast ütles Miku, et Kati oli oma rattaga tal ees vänderdanud ja seepärast ta tasakaalu kaotaski. Ja meie sõitsime edasi! Ma ei näinud ju! Kati pärast kodus isegi natuke nuttis, et tema pärast ja nii. Muidugi uisuneiul oli suht suur hoog pöörde peal ja mingeid kaitsmeid-värke ka polnud... aga ikkagi, me oleks pidanud seisma jääma ja vähemalt vabandama ja küsima, kas kondid terved. Nii paha :(((( Loodan, et tüdrukul kõik ok.

Halb on ka see, et lastega on viimasel ajal raske kuskil käia. Kati kipub virisema iga asja peale ja kõik nad keskenduvad sellele, mida nad ei saa, mitte sellele, mida nad just on saanud. Failed parents!

Halb on veel see - okei, ainult üks asi veel- et ühed meie sõbrad peavad Krissut ohtlikuks elemendiks. Krissu aina ergutab nende head last hulkuma, linnas hängima, omapead ujuma minema, liiga sügaval ujuma.... Krissu on mõned korrad tõsiselt pahandada saanud ja ta on täiesti solvunud, õnnetu ja nagu ta ise ütleb end tundvat- haletsusväärne. Püüan teda lohutada: iga vanem kasvatab oma lapsi oma põhimõtete järgi, enda meelest parimal viisil.
Ja ükski vanem ei taha kuulda sõnakestki kriitikat ei lapse ega omaenda kasvatusmeetodite kohta, sest emaks-isaks olemine on ju see, mida igaüks arvab oskavat ja parima andvat. Kriitika oma lapse kohta on suur häbi! Ma ise ka panen kõrvad lukku sellise kriitika ees ja urisen emalõvina oma kutsikate-kuigi ulakate-kaitseks.
Ehh..
Käisin külas Kadril, kelle juures valitseb alati rahu ja päikesepaiste, nende lapsed on paid ja isegi kass küsib süüa paari õrna sääresilitamisega, mitte jõuliselt kräunudes, nagu meite Vedru.
Kadri punased sõstrad sulavad nagu mesi...

Kadri juures ja eile üritusel tundsin peaaegu, et nagu oleks puhkus, et ei veedagi kodus aega midagi koristades või valmistades. Noh, aga täna on vaja mahakukkunud puuviljad ära korjata, et saaks muru niita, elamine jäi eile koristamata ja lapsed peaks ka kuidagi kaasama. Mul läheb juba paljast sellele mõtlemisest tuju ära. Puhka siis niimoodi.

Edit õhtul: muru niidetud, fruktid koristatud, toad kah koristatud, ujumas käidud, kõik tegid tublisti tööd. Polegi nii lootusetu see meie loodripolk!
"kule mis te idioodid niidate kogu aeg," karjus naabri kolme-nelja-aastane poisike meile aia vahelt. "te olete ühed lollpead. minge... p!"
mnjah.