Mind tabas soov tervitada päikesetõusu. Mere ääres, linnuvaatlustorni otsas. Päike tõuseb kirjade järgi 5.40 ja arvestasin, et saan selleks ajaks maast lahti küll. Saingi kuid raskustega, arvestades eelmisel õhtul peetud väikest mõnusat koosviibimist meie aias. Kaasa tulid ka mees ja poisid, kes lootsid püüda kalu...
Nemad said kolme peale paar suuremat kala, mina sain 5-6 pilti sest päike tegi tünga- pildus küll roosat ja kollast aga põhishow käis pilvede taga.
FFF, torisesin mina, kus on nüüd päike ja koidik, kui mina suvatsen vara tõusta ja torni otsa ronida???
Kus sa terve suve olid, kui iga päev imeilusad hommikud olid? naeris mees.
Olin kus ma olin, ma tahan päikesetõusu nüüd ja kohe!
Sain vähemalt mõnusalt vara tehtud oma turutiiru, kell 7. 15 on kaupa turul veel küll vähevõitu aga see on nii värske ja tore.
A päikesetõus, see on nagu Jumalaga: ei pruugi audientsi saada, kui sa hoolega planeerid ja jalgu trampides seda nõuad. Oleks vaid pruukinud märgata, et suvi läbi on päike lõõmanud..
Sain tünga
Saturday, August 21, 2010
Posted by ritsik at 1:46 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
6nneks saab ju alati uuesti üritada :)
tänud m6nusa 6htu eest - see kook, see l6ke, see vana s6ber. järjestus pole taotluslik ;)
aga ikka väga nämma kook ja liha olid.
kata
no, hea meelega saab õhtut ka korrata, kui selliseid sooje õhtuid veel antakse:)
Post a Comment