Meie jõmpsikud jõuluvana kingikastis.
Kahjuks keeldub arvuti ülesloaadimast minu ja toimetuse arvutigraafiku ühisloodud jõulukaarti, kus reas meie kõik, kassist rääkimata.
Head aastalõppu!
Friday, December 29, 2006
jahh, ma nägin lumevalgust..
...ükskord, kui ma polnud laps
ilmapervest ilmaperve
läbi päeva üle öö
Niisuke ilus laul on Johansonide plaadil, mis mulle sõbervana jõuluks tõi. Ma ei viitsi pead murda, kuidas linki saaks panna, nende kodukal seda laulu pole kah...
Meil aga ple ei lund ega valgust. Vähemalt mitte välist.
Jõulu peale tagasi vaadates oli meeldiv. Soe tuba, mõnus söök, jõuluvana tegi tasemel soorituse, esitasime ühislaule isa-poeg ja ema-tütar vanale. Ilusad kingitused, rõõmsad lapsed. Mis sa hing ikka oskad tahta.
Kunagi ükskord, kui lapsed on juba nii suured, et jõuluvana kõige tähtsam pole, tahan ma jõuluks metsa minna. Loodan, et olen oma lapsed endasarnasteks kasvatanud - no vähemalt head osad minust on väärikalt edasi kandunud - ja nad tahavad kaasa tulla. Äkki isegi mees tuleks. Ja koer, kes meil siis kindlasti oleks.
Aga selline jõul peaks olema, et paksud hanged igal pool. Kas vaikne ja tähine või vastupidi, padulund sajaks. Ei ole midagi rohkem vaja, kui vaikust, metsa, lund ja taevast. Siis saaks lume sisse küünlaid panna, termosest teed juua ja
lihtsalt
olla.
Minu lapsepõlve kodu lähedal on Variku mets ja kuigi ta vaeseke on viimastel aastatel taandunud linnaserva ees, hõre ja reostatud, tunnen ikkagi ta järele igatsust. Muul ajal ma metsas ei käinud, küll aga talvel suusatamas. Mul on peas palju ilusaid mälufaile kirjaga "Talvel metsas suusatamas".
Selge päikest kiirgav päev, lumi sätendamas kuuskedel ja kriuksuvad suusarajad kaugusse sinetavat teed näitamas. Või sulapoolne ilm, puude otsast krae vahele kukkuvad lumemütakad, kiirelt hämarduvas õhtus kodu poole vehkimine. Isa määris suusad ära ja ema ootas pärast sooja teega.
Kunagi käisime isegi perega suusatamas, kui isa veel paks ei olnud ja emal süda tervem.
nii väga kui ma nende lumeta talvede puhul ka südant kõvaks ei tee ja kinnita, et põhiline on sisemine valgus, tuleb ikkagi vaikne hirm peale: äkki on meie kliima ikka nii p..s, et neid imelisi talvesid ei tulegi enam?
Uusaastasoove kirja panna tundub siinkohal kohatu. Pisikesed egoistlikud soovikesed võtta veidi kaalus alla, mitte tööl aru ja head emotsiooni kaotada, perekonna psühhokliimasse investeerida...
Tahaks lihtsalt, et kõik oleksid terved ja rõõmsad. Kallitel inimestel läheks hästi. Endal kah:)
Ja et maailm oleks tuleval aastal rohkem korras. Lumi sajaks siis kui õige aeg on. Armastus ei lõpeks otsa. Ja Jumal vaataks kõige peale oma õnnistava pilguga...
Friday, December 22, 2006
Aga need on jõulumeisterdused, mida tegin Kunstnike Majas tasuta seminaril. Punased asjad ripuvad kodus kuldse paela otsas, inglikese kinkisin kolmeaastasele tüdrukukesele, kes on paranenud (loodetavasti alatiseks) halvaloomulisest vähist. Olgu inglid alati sinu ümber, Emily!
Ja nüüd ma lähen tõesti kodu poole, sest kõik karjuvad HÄÄID JÕULEEE ja põgenevad toimetusest nagu uppuvalt laevalt. Mind hoiab siin kinni vaid see, et mul on tänase päeva tilluke kümmeminut iseendale, nii kui koju jõuan, hakkab õhtusöögi tegemine, kingituste pakkimine jne...ja see kestab vähemalt esmaspäevani.
Aga nautigem seda aega, sest enne tervet aastat seda ei tule!
siin ta nüüd jälle tuleb....
Ja vat niimoodi see jõul siis sel aastal tulebki. Suurepäraseid mõttevälgatusi on mul viimastel päevadel tekkinud, mida kõike blokki panna aga ei saanud aega neid
üles tähendada...
Sellel pildil olen mina Siljaga ja erinevalt temast olen ma nagu joonlaua alla neelanud ja hoian kramplikult raamatukuhjast kinni. Raamatud- sest kultuuritoimetus, noh...
Aga teine pilt oli veel koledam.
Ühesõnaga ilusaid pühi kõigile, kes lugema juhtuvad, ärge tehke koledast ilmast väljagi ja otsige jõuluvalgust iseendast. Jumalaga võiksite ka vestelda. Ei pea kirikusse minema, saatke kasvõi mõttes e-mail Talle.
kodukolle
Wednesday, December 13, 2006
see küll eelmise aasta pilt, kus meie valge kass Vedru ennast kuskil punaseks oli tooninud aga aktuaalne ikka: põhiasi köögis on pliit, tuli põleb, kass nurrub ja soe on.
pime päev
Mu puhkus on läbi ja saabunud karm argipäev. ..
Tänasel pimedal hommikul jõudsin ennast juba sada korda seaks vihastatda täiesti mõttetute asjade peale nagu ühe lapse järjekordne köha, teisel piss voodis, kolmandal kuupilet kadunud, lisaks auk sukkpükstes, pesemata tassid jne. Ühesõnaga- tundus, et tuleb sitt päev. Aga poole hommiku pealt tegin töös pausi ja surfasin perefoorumis, leidsin need naljalingid ja naersin nagu hull. Kolleeg tuli, vaatas, kuidas ma arvuti taga kõõksun, silmad märjad ja küsis murelikult, mis viga. Suutsin talle vaid näpuga arvutisse osutada ja jooksin kempsu rahunema. Tagasi tulles naeris tema kah, nii et tuba kajas.
"Too peenralt tilli ja kutsu isa tuppa" oli see põhinali...
Näedsiis, kui lihtne on tuju parandada.
Aga puhkus oli megamõnus. Keegi ei jäänud haigeks, sain käia juuksuris ja osta kinke, veeta suurepärane pärastlõuna kahe harvakohatava armsa sõbraga, oo jaa, ja maalida esimest korda elus klaasi, teha kursustel vildist südameid ja valgest riidest ingleid...
Koristada köögi kõik sopikesed, pühkida rasvasest tolmust puhtaks kõige ülemised riiulid (seda tehaksegi ju kord-kaks aastas, sestap pidulik sündmus:) ),
keeta lastele hommikuks kakaod ja küpsetada õhtul pannkooke- sest ei väsinudki õhtuks ära.
Tjahh, hea oli, otsa sai. Enne suve seda õnnist aega enam nautida ei saa, kui just töölt kinga ei anta. Õnneks lähenevad talvised pidustused, kah veidi vabu päevi.
Põhiline tähelepanek: kui tuju rõõmus ja värvilised tuled igal pool ripuvad, ei häiri üldse, et väljas mingi mudaaeg võimutseb ja hommik läheb otse õhtuks üle.
Ära muretse!
Friday, December 01, 2006
Kati jäi viirusse, oksendas ja kõht lahti. No ikka juhtub. Ja eile mul maru vilets olla, sees pöörab, nõrkus, meeleheide...
A mind on õnnistatud budistliku ilmavaatega ülelaua-naabriga. "Ära muretse," ütles ta, kui nägin vaeva esietenduse kirjutamisega. "Ära üldse muretse." ütles ta, kui arvasin, et äkki pean lapsega homme koju jääma. "Ära muretse," ütles ta, kui kurtsin, et kõhus keerab.
Mind ajas lausa naerma! Miks ma ei peaks muretsema, kui mul on paha olla ja igast probleemid ujuvad välja?
Aga kodus pärast, kui mul oli veel paham olla, ütles üks hääleke mulle ikka - ära muretse. Ja see aitas. Hea hakkas. Täna on juba tervis ok ja tuju rõõmus :)
Minusugusele paniköörile ongi hädasti vaja, et keegi tuletaks meelde
ÄRA MURETSE!
Homsest lähen nädalasele talvepuhkusele!!!!
Subscribe to:
Posts (Atom)