läheneb jõul

... vääramatult.
Kuna keegi nigunii mu blogi nigunii eriti ei loe, kirjutan südamerahus siia üles oma ostunimekirja.
1. lapsed.
oehh...
laps nr1. tuleb vist see witchi nukujuss ära osta. Ja öösärk. Taskulampi ja susse ka tahetakse. vaatame.
laps nr2. tema tehab netti. Mida ta ei saa. Sest ta on niigi arvutisõltlane. Äkki miski kosmoselego?
laps nr3. Tema tahab seda jõledat roosat telekas nähtud poni, kes niutsub ai laav juuu. Seda elukat ma oma koju heameelega ei laseks... Äkki on mingi muu variant, rohkem hobuse moodi, teate ju - hobune, valge või pruun, teeb hobusepabulaid ja hüüab ihhahahaa?
Ema- mingi mõnna raamat?
Isa- pole õrna aimugi, mida. tervisliku toitumise käsiraamat?
Mees- temal oleks mingit mündialbumit ilmselt vaja a need on lõpp kallid. Mees on ka kallis... Mõtleme veel.
Sõbrad.
kaks asja on mul ostetud. Veel on mul plaanis meisterdada midagi vahvat.
Lisaks küpsetan piparkooke ja kaunistan.
Võibolla heegeldan.
Ma soojendan ennast mõtte paistel, et järgmisel nädalal algab pisike puhkus ja ma saan LIHTSALT OLLA! Võibolla siis teen pisikesi mõnusaid päkapikuasju.
Vedelen hommikul kümneni voodis. Toon värske koogi ja ajalehe. Koristan ja keegi segamini ei aja. Ootan koolilapsi sooja tervisliku lõunaga. Lähen täitsa üksi linna. Juhhei!
Ma ainult palvetan, et keegi haigeks ei jääks, siis on mu plaanidel vesi peal. Kes jõuaks lugeda neid pikki sombuseid päevi ja öid kodus koos köhivate, palavikus, tatiste, oksendavate lastega, rohupudelid riiulil reas, poolmagamata, lapsed ise ka tüdinenud ja virilad....
Kuigi ega ma siiani jah plaane ei tee eriti, sest tean, et iga hetk võivad need mürinal kokku kukkuda, milleks siis ennast unistustega üles kütta.

Laup käisin pereseminaril, millest kirjutan millalgi. Jäi 1 mõte meelde: sellest päevast peale, kui laps sul sünnib, pead leppima mõttega, et su süda asub nüüdsest rinnast väljaspool.
Teeb keegi neile haiget, teeb see sulle palju rohkem haiget.
Aga kui nende väikesed südamed rõõmustavad, on sinu süda ka õnne täis.
Otsisin eile ühele oma südamele kooli turvamehe. Siiralt loodan, et see aitab.
Lohutab ka see, et kõik kolm hinge on Jumala käes seifis. Kati tegelt teoreetiliselt pole... See on parim elukindlustus, mida suudan neile anda.
Kord kui poiss oli terve päev jubedas palavikus hõõgunud ja mina juba mõttes asju pakkisin haiglasse sõiduks, ütles Jumal mulle: ära muretse, teda hoiavad tugevamad käed, kui sinu omad!
Hommikuks polnud palavikust jälgegi.

Teraapia

Kuhu iganes blogisse ma ei kiika, igal pool ainult masendus ja depressioon. Mis toimub?
Mitte et ma ise rõõmust keksiks. Keskpärane sügishall olemine tavapärase väsimuse, tervisehädade ja pereprobledega.
Lund ei ole, vaat mis. Korra tuli, narris paar päeva, tekitas lootusi ja läks jälle.
Kui lumi on maas, on kõigil tegemist enda soojendamise ja teejoomisega, suur osa energiast läheb enda kehetemperatuuri säilitamise peale, vigiseda pole aega nii palju.
mul on kuuris suusad ja kelgud. Nii tahaks neid tegevusse rakendada!
Kui mina veel noor olin, siis sügise lõpus läks külmaks ja lumi tuli maha. Kevadel sulas ära. Nii lihtne. Aga nüüd...
Mis teraapiasse puutub, siis:
*küünlad ja lambid
*küpsetamislõhnad
*soe tekk, pehme padi
*jõulukinkide ostmine (praegu on veel mõnus, paari nädala pärast juba stressav)
ja sa võid vaikselt oma sõprade salasoove välja peilida, et mitte 22. dets õhtul täielises meeleheites osta poes paar salatikaussi või iluküünalt
*hea on uurida advendikontsertide ja ürituste eelreklaame ja planeerida tasapisi ette
*Mingid jõulumeisterduste kursused leidsin
*noh, trenn ka abiks alati.. kui seal käia, mitte sellest aasta otsa unistada nagu mina

Võta vahel aega ringi vaadata
veel ei ole hilja elu eladaaaa - see on 1 imal poplaul, mida raadio ketrab aga sõnum on ea, tuleb nii välja!

tahaks veel nalja

üldiselt masendavalt halli novembrikuu taustal oli eelmisel nädalal kaks vahvat asja. Esiteks Viljandi Ugala "Koturnijate" külalisetendus. Tegelt stoori oli võrdlemisi nõrk mu meelest ja hoolimata noorte ägedate näitlejate energiast ei kandnud päris ühtlaselt välja.
Aga oli ka momente, mis pisarateni naerma ajasid. Priit Võigemasti on peale nunnu väljanägemise õnnistatud ka superhea koomikutalendiga. Tal ei pruugigi midagi erilist teha aga iga paus ja kulmukergituski mõjub kohutavalt naljakalt.
Ja teine asi oli see, kuidas meie toimetuse neli marti käisid linnavalitsuses marti jooksmas. Seljas kunagise lavastuse Peer Gynt trollikostüümid, mis olid nii võikad oma hallituseroheliste tilbenduste ja kõlkuvate suguelunditega, et ajasid hullult naerma. Ja kuidas nad veel Isamaa ja Res Publika peole sisse imbusid ja Mart Laari ja Mart Alliku tantsima vedasid... võib vaid kahju tunda, et ise ei saanud kaasa minna.
Tahaks veel nalja! Loodetavasti Borati film täidab mu ootused homme.
Soovitage veel naljakaid raamatuid ja filme!

on the top

Kui ma selle mäe otsa ronitud sain, siis ma saan kõiksugu muude asjadsega ka hakkama!

kui palju on piisav

Kui palju teatriskäimist on piisav?
Kas kõik uus- ja külalislavastused ja vahel teise linna sõit ka?
Või kord-paar hooajal? Või kord aastas?
Või linnukese pärast- iseenda isiksuse arendamise plaanis, et näe, lähen Kauka Jumalat vaatama?

Kui palju sõprust on piisav?
Kas paar inimest, kellel igal ajal võib helistada?
Kas kümme inimest, kellega õhtul välja minna?
Kas sada tuttavat, kellele tänaval tsau viibata?
Või teadmine, et keegi vahel su peale mõtleb? Kümned nimed messeris? Või reaalne sõber, kes võtab kätte ja tuleb ka kinno, kui kutsud? Keegi, kes on näinud sind nii õnne tipus kui maoli mudas - ja sind sealt välja tirida juukseidpidi?
Enamuse ajast oled niikuinii üksi iseeneses. Mis siis, et rahva seas.

Kui palju Jumalat on piisav?
Kord aastas kirikus käia? Kord kuus koguduses? Äkki isegi palvetad iga päev?
Palvetad iga päev? Palvetad siis, kui midagi pahasti on? Karjud ta peale ja poole kui tõeline häda käes on?
Kiidad, kui kõik hästi läheb?
Või elad temaga koos oma igapäevast elu tööl, kodus, kus iganes? Pidevalt kukla taga teadmine, et someone watches over you?
Teadmine, et kord küsitakse su käest iga su teo ja -õu mai gaad- mõtte üle?

A seda ma tean, kui palju lapsi on piisav. Kolm. Ausõna!

sain kahe aga selle eest on mul hea süda!

Sellel nädalal olen mingi kaks täpsustust juba kirjutanud ja korra ämbrisse astunud.
1. mitte intensiivravi kliinik vaid teenistus
2.mitte Pärnumaa fotokonkurss vaid niisama näitus, mis siis, et auhindu anti
3.pärnumaa hooldusravihaiglaid ei ühendu vaid arutavad jätkusuutlikkust...
Sellistel hetkedel mõtlen, et mina ei taha seda tööd teha. Mina tahan kirjutada ilusaid pikki emotsionaalseid ja toredaid lugusid ilusatest asjadest ja inimestest. Punkt.
mitmetelgi hommikutel tundub, et äkki ei käiks üldse tööl. Sest kõht valutab, tuba on segamini ja külmkapp tühi, lehed lugemata, raamatud (pool ikka lugemata) raamatukogusse viimata.
Mingi kompromiss peab ju maailmas olema?
Et palju, noh, ok, piisavalt raha, kui tuleb vaim peale, siis teed ööd, ülejäänud aja oled meeleheiteta koduperenaine, käid kinos, trennis, ilusalongis (mis siis, et ma nagunii ei käiks), teatris, loed raamatuid, jalutad laste ja koeraga jne jne
Ahh... mis see halamine aitab.

lumi lumi lumi

esimene lumi, mis kestma ei jää...
Lapsed olid hommikul täiesti pöörased, ei olnud neil aega multikaidki lõpuni vaadata ega hommikukrõbinaid süüa-õue, õue! Veetsin paanilise pooltunnikese tuustides kottidest kastidest käpikuid ja saapaid. Ja läinud nad olidki, veeretasid õues suurimas üksmeeles lumepalle.
Isegi Kati hommikune jonn läks erakordselt kähku üle.
Endal ka tuju helge hommikusse astudes. Vähe on õnnelikuks hommikuks vaja: näputäit lund ja mõnda vaimustunud lapsejussi, kes tuletavad sulle meelde, mis on tõeliselt tähtis.
Aga eile käisin hullumajas. See oli võrdlemisi sünge käik. Tampisime fotograafiga uduvihmas ja poris tükk aega ümber maja, leidsime lõpuks õige ukse ja õige inimese. Ants sättis tegelasi võimalikult apetiitsesse poosi (seda ta oskab:) ), pani ravimeid täistopitud ja kustunud pilguga noormehe trepikäsipuule istuma. Ma tõesti kartsin, et veel üks minut ja pudeneb sealt alla nagu kott. Naistegelane seevastu oli ilus ja kaastundlik nagu ingel...
Trepile loovis veel 1 patsient, kõhn nagu kont, vikerkaarevärvilises kitlis, valges näos põlesid punaste ringidega ümbritsetud silmad.... kõhe natukene.
Saage kõik terveks, eks!

lugege, kodanikud!

Aga mina lugesin läbi ühe raamatu!
Doris Lessingu "Hea naabri päevik". Minu puhul on raamatulugemine üsna eriline tegevus, enamasti leian aega hädapärast värske "Kodukirja" diagonaalis lugemiseks. Ehkki ka seda saab mõnusaks teha: Teki alla, teetass kõrvale, küünal põlema ja siis loed, vaatad pilte ja unistad, kuidas ka sinu kodu millalgi hakkab nii lahe välja nägema.
Mis puutub raamatumuljetesse, siis see pani mind mõtisklema vanadusest, teiste inimeste eest hoolitsemisest, isekusest ja isetusest.
Kui ma olen (oleksin) 92 aastat vana, kas ma siis oleksin tegus ja reibas proua, kes sõbrannedega mööda kontserte ja ekskursioone vehib, või depressioonis haige raevukas mutt...
Ma käisin ka üht viimase variandi tädi hooldamas mõnda aega. No täpselt nagu sellest raamatust! Aga me saime koos kenasti läbi ikkagi.
Aga eks kõikide vanemad jäävad kogu aeg vanemaks. Öeldakse ju, et 50-nestel on elus enamasti üks raskemaid perioode: vaja veel materiaalselt toetada lapsi, samas oma vanemad vajavad juba hooolitsemist ja tuge, enda tervis hakkab tunda andma-üleminekuaeg jne.
Nüüd tahaks jälle midagi lugeda! Huvitav, mida võiks raamatukogust küsida....