lumi lumi lumi

esimene lumi, mis kestma ei jää...
Lapsed olid hommikul täiesti pöörased, ei olnud neil aega multikaidki lõpuni vaadata ega hommikukrõbinaid süüa-õue, õue! Veetsin paanilise pooltunnikese tuustides kottidest kastidest käpikuid ja saapaid. Ja läinud nad olidki, veeretasid õues suurimas üksmeeles lumepalle.
Isegi Kati hommikune jonn läks erakordselt kähku üle.
Endal ka tuju helge hommikusse astudes. Vähe on õnnelikuks hommikuks vaja: näputäit lund ja mõnda vaimustunud lapsejussi, kes tuletavad sulle meelde, mis on tõeliselt tähtis.
Aga eile käisin hullumajas. See oli võrdlemisi sünge käik. Tampisime fotograafiga uduvihmas ja poris tükk aega ümber maja, leidsime lõpuks õige ukse ja õige inimese. Ants sättis tegelasi võimalikult apetiitsesse poosi (seda ta oskab:) ), pani ravimeid täistopitud ja kustunud pilguga noormehe trepikäsipuule istuma. Ma tõesti kartsin, et veel üks minut ja pudeneb sealt alla nagu kott. Naistegelane seevastu oli ilus ja kaastundlik nagu ingel...
Trepile loovis veel 1 patsient, kõhn nagu kont, vikerkaarevärvilises kitlis, valges näos põlesid punaste ringidega ümbritsetud silmad.... kõhe natukene.
Saage kõik terveks, eks!