Kohustuslik - selleaastaviimane- postitus

Mina ei saa oma pisikese elukese koha pealt lõppevale aastale midagi ette heita.
Kuna meie pere pole edu-eestisse kunagi kuulunud - stiilis eilse Kroonika kaanepilt: Kristiina H-A elu on nüüd täiuslik, naudib emadust villas eduka mehe kõrval :) , ei ole me palmi all puhanud ega džiipe liisinud - siis ei ole me ka veel langust oma nahal tundnud. Kuni on tööd, tervist, peavarju ja lapsed kasvavad, ei tasu väga viriseda, ma arvan.
Mis maailmas toimunud on, pole väga rõõmustav aga ausalt öelda, niikaua kui ma end mäletan, on alati ohitud aastalõpus- oo, kui hull aasta oli. Lugege Mangi vanu horoskoope, kui muidu ei usu.
Mulle sattus näppu eelmise aasta lõpu horoskoop, lugesin oma tähtkuju kohta käivad asjad läbi ja tunnistasin südamerahuga: MITTE miski ei läinud sel aastal nii, kuis horoskoop oletas.
Mis seal ikka, lähen sokisahtlit koristama, nagu ikka pikkade pühade ajal :D
Kallistused kõigile!

Jää-äärel

Kelle munad?
Kes veeretas kuule? Kes kasvatas karvaseid jääseeni?












Hea mõte oli täna perega jalutama minna mere äärde. Aitäh, Mermaid, inspiratsiooni eest!
Olen mere ääres nüüd ikka juba jupp aega elanud aga sellist vaatepilti nägin esimest korda.

Täna hakkas juba igav

Mul oli suur plaan koristada sahtlit aga näe, selle ees seisab kuusk jamaeisaagi...
Pärnus ei ole kohta, kuhu võiks lastega niisama olema minna. Pontsikubaar? Eile käidi kinos, homme lähen Katiga külla, esmasp vist ujuma. Täna võtsin tüdrukud sappa ja kooserdasime mööda Sauga jõe äärt, trampisime lompides ja kahlasime üle pea ulatuvas roostikus. Pardid tulid robinal kalda äärde ja nõudsid- nänännää, kus me saiad? Pajud sirutusid üle halli vee ja erekollase roostiku. Hall, kõikjal hall, roheline ja kollane. Omamoodi iluski, kui poleks siin-seal prügi silma hakanud.

KUI MINA VEEL NOOR olin ja mul oli koolivaheaeg, käisin isale juba hommikust saadik pinda kuni ta otsis välja mu mõnusat tõrvalõhna levitavad suusad ja määris need ära. Siis ma astusin väravast 10 sammu välja ja sõitsin Variku metsa. Kui pimedaks hakkas minema, keerasin otsa ringi.
Mõni aasta tagasi sai lastega kelgumäel käidud. Ajalooline hetk.
Däämned talv või asi...
Ja ma ei tea, mida teha, et lapsi telekast eemaldada. Ma tõesti ei tea. No pool päeva liduvad sõpradega ringi aga lõpuks jälle maanduvad tuppa. Natuke loevad, natuke mängivad aga mitu tundi teleka ees kulub ikka.
Vähemalt saime kingiks Eesti-mängu aga lastele on see raske. Kuigi- mängisime kambakesi küsimustele vastates ja Kati võitis! Mina jäin viimaseks...

Jõuluvana meil ei käinudki. See oli halb. Oleksin pidanud varem sellele mõtlema.
Päev enne jõulu sattusin Maxima XXXi, et osta liha ja kaks korvi. Appi.
Valgus, inimesed, jõulumuusika igast nurgast, ehted, asjad, toidud - ma sattusin lõpuks justkui transsi või hüpnoosi. Käid, silmad püsti peas ja ei saa ise ka enam aru, miks sa siin oled ja mida sa siit otsid. Ilmselt kalmaari haarmeid! Jah, just neid! Ja helesiniseid kuuseehteid, neid on ka kindlasti vaja.
Ma kahtlustan, et salalaborid on välja töötanud mingi aine, mida kaubanduskeskuses õhku pihustatakse, et inimesed seal pea kaotaksid.

Üritan aastale tagasi vaadata aga nagu mingi sein oleks ees.
Mul on olnud üksinduse aasta. Täis suhtlemist, tihedat tööd, vahvaid kohtumisi, uusi toredaid tutvusi, mühinal sirguvaid lapsi ja -
üksindust. Kõigest ja kõigist võõrandumist. Oma urus istumist. Ooteseisundit.
Kas ja milleks see hea või halb on, pole ma veel suutnud välja mõelda.
Kui keegi on mind oma sõprade hulgast seetõttu maha tõmmanud- kahju. Ma võibolla ei suuda inimeste käitumisest ja signaalidest enam õigesti aru saada.


Ps. Mul on Google analytic peal aga ma ei saa kõigest aru. Mis on Bounce rate? aga benchmarking? Sellest saan ma aru, et direct traffic on kõik need, kel tee mu juurde juba tuttav, kas search engines on erinevate otsisõnade kaudu? Aga reffering sites?

Tõmbame nüüd hinge

Mihkel küsib minu käest juba mitu päeva, miks mul morn ja kuri nägu on.
Aga mul tegelt üldse pole ju? See korts mu kulmude vahel lihtsalt on süvenenud viimase aja tööhunnikust ja pidevast enesepiinamisest, kas kõik sai ikka hästi tehtud ja õigesti tehtud.
Aga nüüd on mul mitugi vaba päeva! Kui mul oleks kiiktool, siis homme ma istuksin seal terve päeva ja homme õhtul hakkaksin end juba kiigutama tasapisi.
Ma püüan need päevad arvutile totaalselt selja keerata ja sellepärast soovin kõigile tuntud ja tundmatutele blogisõpradele
mõnusaid jõule
juba ära.

Nautige, sõbrad!

Objavleenie!

Vajatakse jõuluvana. Pooleks tunniks õige päeva õhtul. Saledam vana saab kasutada üht meie punast kehakatet.
Nõutav eesti keele valdamine kõnes ja kirjas (pakkide pealt lugemine ju), kaine olek ja rõõmus meel. Lapsed võiksid meeldida kuid see pole kohustuslik.
Tasu: ...
... eee... 100 krooni? Nii palju toitu, kui mahub, meie jõululauas? Päts isetehtud rosinaleiba?
Midagi veel?
Palun, Jõuluvana, sind oodatakse kangesti. Eelmisel aastal jätsid sa koti ukse taha ja see oli võrdlemisi mage variant. Üle-eelmisel aastal sõid sa koos meiega õhtust ja lapsed olid sillas. Üle-üle-eelmisel aastal saatsid sa enda asemel naabrionu aga teda enam pole. Üle-üle-üle-eelmisel aastal käis meil hoopis naisvana, ja seegi üllatas lapsi väga.
Näeme siis, eks?

Ps. Intervjuud Jõuluvanaga tahate lugeda? Suurepärane intervjuu!
http://www.parnupostimees.ee/?id=57749

Põlispuud ja dogmad

Sattusin ühel üritusel paari pisut jokkis isikuga religioossesse vaidlusesse.
Mitte et meil midagi sinu usuliste veendumuste vastu midagi oleks aga vaata, et sa ei lase ennast ära kasutada.
Mina austan neid põhimõtteid ja sind ka austan aga ma olen vist liiga egoistlik, et ennast mingitele piiridele allutada, mis igas kirikus on. Mulle meeldib ikka täiel rinnal elada.
Ja kui palju on neid lastepilastajast preestreid ja värke, neil vist jääb nende jäikade reeglite keskel ikka millestki puudus?
Oo ja kui lihtne on dogmad omaks võtta, näiteks ristisõjad eks.
Eestlastele nii omane ja armas maausk jätab sulle vabaduse ise olla ja mõelda.
LOODUS, selle keskel olemine ja sellesse sulandumine, vat see on jumalik, see on parem kui seks! Põlispuud, mäed, sina ise, kõiksus- see on meie oma, see on õige eesti usk.
Miks sa oled usklik? Ah et tunned, et oled kindlas kohas? Nojaa, eks või ilmselt ju usust lohutust saada ja kogudusest seltsi ja sõpru.
###
Kui jäime lauda kahekesi, ütlesin, et kristlus ei ole ainult kirik, kogudus, käsud ja piirid vaid suhe Jumalaga. Minu isiklik suhe. Kogu lugu.
Kaaslane jäi vait.
###
Loodus on tore muidugi. Põlispuud, universum ja minu isiklik sisemine jõud. Aga mul ei saa olla sellega kahepoolset sidet. Või saab?
Et nagu : kallis põline kuusepuu ja kogu armsa X linna loodus ühes hulkuvate kasside ja muruplatsidega. Ma kaotasin rahakoti ära, palun, kas te võiksite mind sellest jamast välja aidata?
Või: Väga austatud Universum ja minu enda sisemine jõud, lugupeetud minu kaheksa energiatshakrat, mind koondati ja ma olen jube õnnetu, palun, kas te saaksite midagi ette võtta? Näiteks mulle natuke lootust anda ja mõne hea tööotsa?
Või: Oo hea rändrahn mere ääres. Kui tore, et on selline kaunis hommik. Aitäh, et sa oled nii mõnusa hommiku valmis teinud.

Okei, ma lahmin praegu niisama, samal tasemel, nagu kristluse suunas lahmitakse.
Aga ikkagi. Minu jaoks on need vaidlused mõttetud. See on sama hea, kui üritada seletada, mis on armastus. Kes armastab, see usaldab. Kui ei julge usaldada, ei saa ka armastada. Heas suhtes ei pea oma isikut alla suruma. Sa lihtsalt püüad käituda enam-vähem nii, et teine pool ei peaks sinu pärast kurvastama.
Ja reeglid.
Ma praegu mõtlen järele ja leian kaks reeglit, mis mind ahistavad ja millega on mul raskusi.

Esiteks ei saa täiel rinnal ropendada, kurja vanduda ja ilmaasjata issand-issand hüüda. No saab, aga piinlik on. Kuigi- nagunii enamus ajast olen viisakas seltskonnas või laste kõrvade kuulderaadiuses ja roppusi endale niikuinii lubada ei saa. Tüütu. Pean tunnistama, et ma rikun seda reeglit vahel.
Teiseks kümnise maksmine. Mu töntside näppude küüned on lootusetult enda poole, ja ma maksan palju vähem, kui peaksin maksma. Häbi. Aga see näitab, et mul on arenguruumi, see ju hea!
Ja muud ei midagi.
Kristlikus õpetuses on mitmeid asju, millest ma aru ei saa ja on asju, millega ma täiesti nõus ei ole. Mis siis? See ei muuda tõsiasja, et käin koos Jumalaga.
Aga põlispuud, jah, on ilusad.

Tühi lumine linn

Ma olen väga rahul selle lörtsise lumega. Seda nimetatakse talveks, mäletate?
Tegib lumelaternat ja krissu lumememme ja miku muumipapa.
Vahepeal ma kippusin nõrkema töö ja muu tegevuse all. Aga siis mulle helistati ja tänati ühe töö eest ja ma olin rõõmus!

Püüdsin muuta mõtlemist:
Ma pole mitte see ainuke loll, kes klassis õpetaja kingituserahade ja kinkidega sebib vaid... usaldusalune. Ju siis teised mammad teavad, et ritsikumutil hiljemalt nädal enne pidu süda valutama hakkab ja ta kirjakesed laiali saadab.
Mul on see AU võtta raha vastu ja osta asi ja pakkida ja ... maksta omast taskust puuduolevad 50 kroonigi, kuna kas mõned poisijussid ei suuda oma pisikestes ajudes salvestada teadet, et kirjake tuleb viia emmele või peab mõni emme 10t krooni liiga suureks summaks.

Ma pole mitte loll palgatööline, kes toodab, toodab, toodab teksti ja püüab teha kõik, mida ülemused nõuavad vaid
mul on AU pakkuda inimestele mõtteid, lugusid ja inimesi, mis - no, äkki lahutavad meelt? äkki panevad mõtlema? äkki muudavad kellegi elu? kasvõi ühe inimese elu?
On ju suur au? Ma võiksin olla Jumala pliiats, kas pole vahva?

###
Kati jõulupidu oli kena, nagu laste peod ikka. Kati etendas jänesepoega ja oli ülinunnu. Viimase rühma lapsed on juba suutelised pikad tekstid pähe õppima ja oma tegelaskujusse päris palju karakterit panema.
Pidu toimus ühes villas. Ilus.
Jõuluvana oli ka villa poolt. No oli ikka jõuluvana!
Astus sisse ja ütles tere lapsed. Istus toolile. Lapsed laulsid paar laulu. Väga tore, ütles JV. Lpased laulsid veel paar laulu. Väga tore, ütles JV. Me mehega itsitasime pihku, et kas JV ikka adub, kus ta on ja milleks ta on. Siis vedasid lapsed vana koos kotiga kuuse alla ja järgneva poole tunni jooksul tegi JV verbaalseid edusamme, kuna suutis pakkide pealt maha lugeda tervelt 21 lapse nimed ja öelda - headaega.
Siis tehti pilti, JV kadus vaikselt ära ning ilmus kahe minuti pärast tagasi saali kollase triiksärgi ja punase lipsuga,,tatsas laudade vahel ringi ja vestles ettekandjatega, ei saanudki aru, oli ta baarmen või miski juhtiv onu.
###
Rannapark on lume all nii ilus. Silmapiiril hall merepiir sulamas ühte tumeda taevaga. Tuled ja laternad. Inimtühjus. Hulkusin üksi kesklinna poole ja sürreaalne tunne tekkis: restoranid ja kohvikud, heledalt valgustatud, sissepääsud jõulutuledes, lauad kaetud, valgetel linadel helgivad klaasid ja vilguvad küünlad. Aga kõikjal tühjus. Absoluutne tühjus. Laupäevaõhtul.
Ka linn oli inimtühi, vaid mõned paarikesed uitamas.
Talv.

Pai!

Sain Iibiselt Asja! Aitäääh!

Reeglid on sellised.

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.
4. Peab olema link originaalauhinna lehele. http://arteypico.blogspot.com/
5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Et siis soojenda end kiituse paistel ja jaga edasi.
On see vast ülesanne! Mu Google Readeris on päris palju lugemist aga kõige-kõigesid valida pole kerge. Esiteks pooled on kinnised või osaliselt kinnised, ei saa linki panna. Teiseks paljud head blogijad kirjutavad hirmus harva. Kolmandaks paljud on ukse alles hiljuti kinni pannud või üldse ära kadunud. Neljandaks mitmed on auhinna juba saanud või ma oletan, et nad niikuinii on juba saanud.

Niiet, suhteliselt lakke vaadates valisin välja neli alljärgnevat, ärgu palun solvugu teised sõbrad.

http://kohanev-metsapiiga.blogspot.com/
Lihtsalt meeldiv lugemine ja tasakaaluka mõttemaailmaga autor. Hevimusaga ka tasapisi harjutab :)

http://sigane.blogspot.com/
My kind of humor. Kahjuks tuleb postitusi hõredalt.

http://martinid.blogspot.com
Nii idülliline ja samas naturaalne maaelu, et kohati tekib tunne, kas see armas perekond on ikka päriselt olemas.

http://udusadu.blogspot.com
Kõige kaunim kristlik blogi, mida tean. Lisaks arvukatele Piibli- ja raamatutsitaatidele ning oma mõttekäikudele lummab blogi kujundus, mis on sama naiselik ja väljapeetud, kui selle autor.

Tavaline päev

Ma täna olen muidu heas vormis aga igale teisele inimesele tahaks virutada.
Õnneks on sellele seletus- ei saa just kaaskodanikke särava naeratusega üle ujutada, kui oled öösel ärganud erinevatel põhjustel kolm korda, rahustanud ühte last ja vahetanud linu teisel ja astunud pimedas paljaste varvastega väga, väga kleepuva pardon, sitajunni sisse :( .Ma detailidesse meelsasti ei laskuks…

Aga minu meelt remontis maal käimine, tegime lugu leivaküpsetamisest. Pole ju võimalik olla mossis, kui sõidad linna poole, süles soe ja imeliselt lõhnav rätikutesse keeratud leib.
Teistele friikidele teadmiseks, et see leib oli väga tume ja magus, ohtra fariinsuhkru ja maltoosasiirupiga. Ühel olid rosinad, datlid ja aprikoosid ka sees, too oli nagu kook juba! Ja perenaine oli teinud ka puuvilja JA singiga, ka hea olla.

Saja rahva lood

Loen Katile juba mitu nädalat Saja rahva lugusid ette. Igavesti lahe. Meil on issiga kahe peale ikka kenake sületäis neid oma lapsepõlvest järel. Euroopa jutud kipuvad sellised ühetaolised olema. No ära tüütab, kui iga muinasjutu alguses mõni kolmas poeg või seakarjus printsessiga liini hakkab ajama.
Seevastu idamaised, indiaanlaste, kasahhide, tsuktside ja muud meile eksootilisemate rahvuste lood on endale ka huvitavad. Tsukside omad on täiesti ennekuulmatud. Loed ja imestad.
Praegu vaatab terve me pere surematut etendust Kuidas kuningas kuu peale kippus. Nii head näitlejad! Hea lugu ka, rääkimata muusikast. Ma olin unustanud, et lapsed olid etenduse eelloo tähtis osa.

Mul tekkis küsimus, et kui keegi tahaks Eesti raamatu sarja 100 rahva lugudest mõne jutu võtta, ja selle ainetel näiteks lasteetenduse kirjutada, kuidas siis oleks autoriõigustega? Raamatus on märgitud vaid tõlkija nimi.

Eile käisin Endla 100aastase lapse peaproovi vaatamas. Päris hea! Kuigi natuke nuriseks selle üle, et lugu kui selline puudub, lihtsalt 6 lapsi etendavat näitlejat laulavad vanu lastelaule ja ajavad niisama juttu. Ma ei kujuta ette, kuidas lapsed selle vastu võtavad. Endal oli küll ülinaljakas näiteks Märt Avandit "tigeda tikri laulu" esitamas näha.

Veel käisin vaatamas erivajadustega laste jõulupidu ja meisterdamas Muuseumi aida töötubades. Ei viitsi praegu pildistada, mida tegin. Kõige mõnusam oli näha omasuguseid hulle, kelle silmad peas põlema lähevad, kui keegi miskit uut nippi näitab.
Mida kiirustavam, närvilisem ja agressiivsem on maailm, seda rohkem ehitan kirevat isiklikku mulli enda ümber. Kõik see leivandus ja koogindus, näputöö, päkapikusussid, muinasjutud, lapsed ja koerad. Minu oma. Muidu vist läheks lolliks peast.
Igaühel oma mull. Sõpradega viina joomine. Delfis tatipritsimine. Esoteerilised praktikad. Sport.

Aga jah, kui keegi teaks, kuidas muinasjuttude autoriõigustega lood on.

kolm kinnismõtet

töö
jõul
magamine

kas te kujutate ette, et terves Pärnu linnas pole enam segujahu? Ja rukkijahu ka (seda mul veel on) aga turu pealt toda ehk saab. Oh neid leivap-- khm, tegijaid :)

Alaskas nelja tunniga käidud

Olen kaotanud lootuse meie auuli raamatukogust neid asju saada, mida ma tahan. Aga eile kohtasin Maria Kupinskaja “Minu Alaskat” Petrone Prindi sarjast. Mul oli au olla esimene laenutaja, ajasin küüned taha, vedisin koju ja lõpetasin pool 2 öösel lugemise.
Väga huvitav! Noor neiu võtab kätte ja põrutab neljaks kuuks Alaskasse kelgukoerajuhi händleriks.
Esiteks on põnev raamatu aines iseenesest, ma ei teadnud Alaskast suurt midagi peale selle, et seal külm on ja kunagi kullaotsijad ringi tuustisid.
Tüdruk palju ringi ei reisi aga mingi pildi saab ikka. Ah et kliima on peaaegu sarnane Eesti omale? Liustikul võib keset lund ja jääd kuumarabanduse saada? Kas tõesti on turiste, kes maksavad 5000 krooni 15minutise helikopterisõidu, 10minutise kelgusõidu ja tunniajase niisama jutuajamise eest? Isegi koertele pannakse päikesekreemi peale?
Neiu kirjeldab oma sekeldusi ameti õppimisel päris värvikalt, mulle meeldis eriti, kuidas ta koerte kõnelusi inimkeelde tõlkis.
Teine raamatu pluss on nooruslik ettevõtlikkus ja hasart, millega kogu retk ette võeti. Alates uskumatutest sekeldustest ja seiklustest viisade hankimisel kuni liustiku ekstreemtingimustes töörabamiseni. Vapper! Annab julgust, et kui sa midagi tõeliselt ja kirglikult tahad ja sellest kinni hoiad, on kõik võimalik. Ehk nagu ta ise raamatu lõpus tõdeb- tunnen, et saan kõigega hakkama. Kuigi tuli õppida ka loobumist ja allaandmist.
Raamatu puuduseks võiks pidada teatud pealiskaudsust, kuigi loomulikult on sarja formaati ja raamatu mahtu silmas pidades ilmvõimatu põhjalikku analüüsi esitada. Oleksin tahtnud inimestest rohkem lugeda. Natuke põhjalikumalt on kirjutatud vaid paarist inimesest. Millised on põlised alaskalased, mis neid rõõmustab, mis vihastab? Kuidas on turism kohalikule loodusele mõjunud? Mis meelitab inimesi sellele karmile maale? Mis aitab liustikulaagri isolatsioonis neli kuud mõistuse juures püsida?
Tekkis tunne, nagu oleks lugenud sissejuhatust, nüüd paluks “päris” raamat ka valmis kirjutada :)
Hmm, peaks vist Jack Londoni millalgi jälle ette võtma.

Teistest sarja raamatutest pole mul õnnestunud midagi veel kätte saada. Petrone Print andis just välja ka Murutari "Naisena sündinud" esimese ja teise osa aga ma pole kindel, kas ma tahan neid lugeda. Mulle Kati meeldib ajakirjanikuna rohkem kui kirjanikuna. Täna vaatasin Youtubest Madonna videot "Give it to me" ja tabasin end mõttelt, et Murutaril on Madontsiga midagi ühist. Näiteks iseolemise julgus-ülbus ja keerulised love-hate suhted meediaga. Kas teile ei tundu?

Raamatuid saab vaadata aadressil www.petroneprint.ee ja

http://eppppp.tahvel.info/2008/12/03/alustagem-uut-blogiarvustusmangu-kirjuta-ja-kingi-endale-raamat/#comment-59435 osaleda blogimängus.

Talveväsimus

Poiss tuleb koolist ja jääb diivanile teleka ette magama. Plika vahest ka.
Mina tulen töölt, kütan, pesen, keedan, küpsetan ja vajun diivanile. Poolte seitsmeste uudiste ajal vajub silm looja.
Mees tuleb töölt, sööb ja hiljemalt poole CSI ajal norskab samuti eelmainit diivanil.
Siis me tasapisi ärkame ikka üles ja teeme midagi.
Näiteks täna koristasime Katsiga tema sodipesa. Minule jäi pärlite, printsessiriiete, mustade sokkide ja loendamatute paberitükkide kokkukorjamine, tema ladus oma pappkarbist maja ümber loomi ritta.
"Emme, kas su närvid läksid nüüd üle?"

ja mul on pidev väike paanika, et midagi tähtsat on meelest läinud. Kuigi kirjutan lõputult väikesi "to do" nimekirju.

Time out 2

Ma ise ka imestan, kui usin ma olen. See on Triinu soovitatud c-vitamiinikuurist ilmselt :)
Lõikasin juppideks ammu tehtud vildi, panin paelasabad taha ja need peaks nüüd nagu järjehoidjad olema. Lähevad miski heategevusliku loterii jaoks.
Ega ma ei tea, kas nad järjehoidjatena asjad ka on, kuna ise pole jõudnud neid veel proovida. Teoreetiliselt peaks vildividin raamatuservale iluks jääma.

Time out

Karin, loodan, et sa ei pahanda, et pildi sinu juurest võtsin, unustasin klaasipildistamise tuhinas taldriku sootuks ega viitsinud uuesti klõpsima hakata.

Jajah, mul on ka tegelikult suht palju tegemist ja kiire aga mitte nii kiire, et vahel endale isetegemise rõõmu poleks aega valmistada. Vaja on.

See juba läheb!

See on pildistatud 10 min peale ahjust väljavõtmist, no comments!
Kui esimene kord sebisin ümber taina nagu murelik munas kana, siis seekord tegin kõike nagu muuseas ja tunde järgi. Juuretis käis jälle kiiresti maha, mingi 19-20 tunnil otsustasin jahu sisse segada, lasin tunnikese olla, panin ühte ja teist sisse, lasin vormides jälle natuke olla ja ahju. Ja tulemus on perfektne! Kõik sõid ja limpsisid sõrmi. Veel kell 1 öösel käisin endale leiba lõikamas.
Karini õpetuse järgi panin seekord rukkijahu ainult juuretise hapendamisel, teisel päeval lisasin ainult Veski-Mati mitmeviljajahu, mis kirjade järgi koosneb põhiliselt nisust pluss linnasejahu, odrajahu, hirss jt. Ise kartsin, et läheb väga saiaks kätte aga ei, just paras.

Vähe on õnneks vaja:) Vaat nüüd tunnen end tõesti, nagu oleks muna munenud!!!
Tänud tugigrupile!

1001 ilusat

piltide eest tänud Hennule.

Eile Pärnu uue kunsti muuseumis elik kunstihallis avatud Lilian Meistri näitus "1001 ööd" oli midagi just mulle. Kõrvalsaalis samal ajal avatud Viiralti värvilised seeriad olid ka omapärased. Aga need padjakesed... ma juba siis vaatasin pilte ja vaimustusin, kui see näitus Tallinnas oli.
Mulle see tikkimise teraapiline idee väga meeldib. Kunstnik rääkis ise väga avameelselt, kuidas ta sellel ajal uppus töösse, mees jättis maha, tööl probleemid ja tekkis selline iseendakaotamise tunne. Suuri asju ei jaksanud teha, tegi siis iga päev ühe väikese. Just sellise, nagu tema päev parasjagu oli möödunud. Litriline ja särav või pruun (näe Kata, ma kuidagi ei suuda ikka leppida pruunusega :) ) ja hall või mustvalge, rebitud ajalehepildikesega. Mõni padjake on toretsevalt suur, värviline ja mõjus, teine pisike, armetu, sunniviisiline. Nagu kogu meie elu.

Netis oli mitmeid kommentaare, et täismõttetus aga minu meelest on idee väga selge. Võibolla mehed ei saa sellest aru, nemad näevad rohkem tervikut ja ei pea ehk ennast niipalju kildhaaval kokku panema.
Kunstnik oli särav ja rõõmus, ilmselt teraapia oli mõjunud.

Nende toredate emotsioonidega jätkasin õhtut Punases Tornis klaasi sulatades. Küll ma armastan seda kohta. Soojas keldris sulatusahju kõrval värvilise klaasiga asjatades ja sõprade ning lahke pererahvaga jututades kaob kogu muu maailm meelest.
Tekitasin jõulukuuski ja muud kribukrabu. Kaks tundi kadusid lennates. Nüüd ootan põnevusega, kuna Jüri ahju lahti krutib ja tulemused lagedale ilmuvad.

Aga kodus, jah, kodus oli näljane perekond viimases hädas mune praadinud ja saja-aastase müsligi pintslisse pistnud. Kuigi ma vaikselt lootsin, et äkki tekib kellelgi inspiratsioon kanakoivad millekski tarbimiskõlblikuks muuta. Ja pood on meie kodust viie minuti tee kaugusel. Ehh...
Taas pean tunnistama, et kõik tuleb millegi arvelt :(

Tänane teraapia viisminut on läbi, tööle, vennad.

Ps. Kas te mailillekad olete ikka klaasi sulatanud? Ja? Ei? Kas lepin Tornis teile aja suveks kokku? :)

See on mõjunud!

Leivaküpsetamine ma mõtlen.
Mu "never-ever" toitude (mida on vaid mõni üksik) hulgas on aastakümneid kindlalt olnud kruubid. Alates kooliaja esmaspäevasest kruubisupist, kus sinaka piima sees ujusid kõvad, hallid, hamba all kriuksuvad kruubid, iuuu!
Aga eile tellisin sööklas kruubi-kartuliputru, peal praetud läbikasvanud singi-sibula segu. Oi. No ei ole paremat sööki hetkel. Viib jalad suust, nagu Karin ütleb. Rääkisin kodus mehele ka ja ta arvas, et vana eestlaste toitu võiks proovida teha küll. Küsisin, kas ta sööks, kui ma teeks ja ta arvas, et sõltub tulemusest....
Lapsed muidugi tegid üksmeelselt iuuuu mu plaani peale.

Mul ema on seda teinud, siis kui kroonivahetuse nälja-aeg oli, seda kutsuti käru-tädi pudruks. Aga ema pani sinna kartulit rohkem kui kruupe. Keetis kartulid poolpehmeks, viskas leotatud kruubid peale, lasi keema ja pani ööseks termokasti hauduma. Ma vihkasin seda putru, sest sellel oli vaesuse maitse. Kui me ise juba paremaid sööke sõime, tegi ema seda koerale. Ja kilu tegi ema ohjeldamatult. Sedagi ma vihkasin. Aga karta on, et minu tee eestisöökluse peale on pöördumatu ja ükskord ma kiluteo ette võtan.

Tänases Postimehes oli huvitav artikkel laste koolitoidu kohta. Vajalik teema mu meelest. Ma pole sedapidi kunagi mõelnud, et lapsed eelistavad makarone kuna kodus pole emadel aega suuremaid sööke teha.
Täitsa hull. Ma ka ikka ostan viinereid ja keedan spagette suht tihti. Ei jaksa suuremaid sööke teha peale tööd ega järgmiseks päevaks midagi ette valmistada. Samas on see ju väga tähtis, laste toitumusharjumused jäävad pikaks ajaks püsima.
Tegelikult ei ole ma ka sellepärast peenemaid sööke teinud, et lapsed ei söö neid niikuinii. Ja ma ei ole väga hea kokk ka. Liha ei oska teha hästi, ega kala.
Kui jõmmid koolist tulevad, on põhisöök võileivad või kiirnuudlid või soojad võileivad. Ma ei suuda neid veenda, et võtke kapist eilne supp ja laske soojaks. Peaks sellega rohkem tegelema.

eh, olen pidevalt toidublogisid vältinud, ja nüüd, ja nüüd...
samuti ei viitsi ma lugeda käsitööblogisid. Kahe erandiga on need ilmatu igavad.
Üks kirjutab, et kudusin sokid ja 20 kommentaatorit kiidavad oo, kui ilusad sokid.
Mitte et see mõttetu oleks, lihtsalt, mulle ei paku huvi.
Kindlasti minu kruubi-postitus pakub sadadele, tuhandetele lugejatele suurt põnevust :D

Olemas!

... ehk kuidas minagi sektiga ühinesin.

Pühapäev. Ritsik käib turul rukkijahu ostmas aga müüja laiutab käsi- leivahullud kõik ära ostnuvad! Ritsik ostab kaubamajast Veski-Mati rukkijahu ja piidleb kartlikult külmkapiriiulil juuretisetopsi.

Esmaspäev. Ritsik on täis otsustavust ja ühendab juuretise leige vee ning jahuga. Paari tunni pärast on tuvastatav elu tärkamine mullide kujul kausis. Rõõm!

Teisipäeva hommik. Ritsik tõuseb kell 6.45 et kullakesele pliiti kütta. Ritsik veab köögilaua kausiga pliidi ette, et kullakesel piisavalt soe oleks.
Teispäeva õhtu kell 18. Ritsik avastab õudusega, et kausi sisu on kihistunud: paks kiht all, kalja moodi ja kalja lõhnaga vedelik koos imelike tahkete laikudega peal. 18.15 Ritsik teeb hädaabikõne Karinile, kes julgustab, et kõik normi piirides.
19.00 Ritsik segab tainast ja Ritsikulaps rullib piparkooke.
20.00 Ritsik viskab minema plaaditäie söestunud piparkooke.
21.30 Ritsik paneb leivad ahju ja veedab närvilise tunnikese.
22.30 Ritsik võtab leivad ja piparkoogid ahjust ja kutsub kõik degusteerima....

No mis ma oskan öelda.
Tegin kahte moodi tainast - vedelama panin vormi ja paksema plaadile. Vormis jäi ilusam ja kerkis, plaadil vajus laiali ja muutus koorikleivaks. Pealispind nagu kolm kuud vihmata olnud kõrb. Aga kõva ei ole.
Sisse panin Veski-mati ja Vastseliina-Iti jahusid pooleks. Iti oma oli kollakas, mati oma hallikas. Pluss seemned, sool ja paar teelusikatäit fariinsuhkrut.
Lõhn on hea, konsistents enam-vähem aga maitse on minu jaoks liialt hapu. Mulle meeldib selline hele peenleib pigem. Võiga oli päris hea ja mina panin, khm, suhkrut ka veel peale.
Et miks siis too plaadi peale pandud leib laiali vajus? Mul pliidiraua peal kerkis, äkki raud oli liiga kuum alles?
Kuis ma mahedama maitsega leiba saan? Selle mitmeviljajahuga pooleks?

Tänud, Karin, juuretise ja Iti jahu eest pluss julgustamise :)

meil on karud ka

Valguskarud. Nunnud, lapsed kogu aeg ronivad nende seljas ja mängivad seal. Nad on suht kõvast plastikust aga eelmisel aastal lõhkusid purjus jobud ühe täitsa ära ja teise peksid ka üsna katki. Arumaivõi :(
Üks mõmm remonditi ära, teine osteti uus.

Meie linna tuled

Tegelikult silla ja tänava pildid on vist eelmise aasta omad aga needsamad lambid on ikka üleval, lihtsalt mõnes teises tänavas. Valguskarud on meil ka, otsin homme pildi.
Imeliste piltide autoriteks on Liigus ja Luik. Ma ütleks, et kasutan siin fotosid mitte isikliku kasu saamise eesmärgil vaid linnale hea reklaami tegemiseks.
Too värviline asjandus on Heade soovide puu, sõrestikku ehivad 1000 riideribadest punutud patsi, tehtud 21 kooli ja lasteia laste poolt. Patsidesse on lausutud head soovid :)
Eelmisel aastal olid sinised ja valged tuled, oli ka väga ilus. Mulle isiklikult meeldivad suured matid valged kuulid, ükskõik kas punaste või siniste tuledaga koos.
Minul on kuulid veel kodus üles riputamata. Lapsed tuustisid eile jõulukasti kallal ja riputasid oma toad kribukrabu täis.
Tahaks ära valgustada oma kaks 80aastast majast kõrgemat pirnipuud aga sinna läheb kindlasti kilomeeter tulesid. Lepin siis tuledega aknal.
Jõulu "ohukolmnurki" aknal me mehega väldime põhimõtteliselt. Tervel linnal ühesugused, mkm, ei taha.