Täna hakkas juba igav

Saturday, December 27, 2008

Mul oli suur plaan koristada sahtlit aga näe, selle ees seisab kuusk jamaeisaagi...
Pärnus ei ole kohta, kuhu võiks lastega niisama olema minna. Pontsikubaar? Eile käidi kinos, homme lähen Katiga külla, esmasp vist ujuma. Täna võtsin tüdrukud sappa ja kooserdasime mööda Sauga jõe äärt, trampisime lompides ja kahlasime üle pea ulatuvas roostikus. Pardid tulid robinal kalda äärde ja nõudsid- nänännää, kus me saiad? Pajud sirutusid üle halli vee ja erekollase roostiku. Hall, kõikjal hall, roheline ja kollane. Omamoodi iluski, kui poleks siin-seal prügi silma hakanud.

KUI MINA VEEL NOOR olin ja mul oli koolivaheaeg, käisin isale juba hommikust saadik pinda kuni ta otsis välja mu mõnusat tõrvalõhna levitavad suusad ja määris need ära. Siis ma astusin väravast 10 sammu välja ja sõitsin Variku metsa. Kui pimedaks hakkas minema, keerasin otsa ringi.
Mõni aasta tagasi sai lastega kelgumäel käidud. Ajalooline hetk.
Däämned talv või asi...
Ja ma ei tea, mida teha, et lapsi telekast eemaldada. Ma tõesti ei tea. No pool päeva liduvad sõpradega ringi aga lõpuks jälle maanduvad tuppa. Natuke loevad, natuke mängivad aga mitu tundi teleka ees kulub ikka.
Vähemalt saime kingiks Eesti-mängu aga lastele on see raske. Kuigi- mängisime kambakesi küsimustele vastates ja Kati võitis! Mina jäin viimaseks...

Jõuluvana meil ei käinudki. See oli halb. Oleksin pidanud varem sellele mõtlema.
Päev enne jõulu sattusin Maxima XXXi, et osta liha ja kaks korvi. Appi.
Valgus, inimesed, jõulumuusika igast nurgast, ehted, asjad, toidud - ma sattusin lõpuks justkui transsi või hüpnoosi. Käid, silmad püsti peas ja ei saa ise ka enam aru, miks sa siin oled ja mida sa siit otsid. Ilmselt kalmaari haarmeid! Jah, just neid! Ja helesiniseid kuuseehteid, neid on ka kindlasti vaja.
Ma kahtlustan, et salalaborid on välja töötanud mingi aine, mida kaubanduskeskuses õhku pihustatakse, et inimesed seal pea kaotaksid.

Üritan aastale tagasi vaadata aga nagu mingi sein oleks ees.
Mul on olnud üksinduse aasta. Täis suhtlemist, tihedat tööd, vahvaid kohtumisi, uusi toredaid tutvusi, mühinal sirguvaid lapsi ja -
üksindust. Kõigest ja kõigist võõrandumist. Oma urus istumist. Ooteseisundit.
Kas ja milleks see hea või halb on, pole ma veel suutnud välja mõelda.
Kui keegi on mind oma sõprade hulgast seetõttu maha tõmmanud- kahju. Ma võibolla ei suuda inimeste käitumisest ja signaalidest enam õigesti aru saada.


Ps. Mul on Google analytic peal aga ma ei saa kõigest aru. Mis on Bounce rate? aga benchmarking? Sellest saan ma aru, et direct traffic on kõik need, kel tee mu juurde juba tuttav, kas search engines on erinevate otsisõnade kaudu? Aga reffering sites?

1 comments:

mermaid said...

Jagan sinuga mõtteid sarjast "Kui mina veel noor olin".. Tõrvalõhna mäletan minagi.. hiljem sain poolplastik suusad.. kollased. Neid sai siis spets määrdega määrida. Olime hommikust õhtuni õues.. myttasime lumes.. vanaema kootud villased kindad lumest ja kylmast kanged. Polnud haigusi ega midagi.

Meil ka telekaprobleem.. õnneks saan teha näo, et telekas on katki.. siis otsitakse ka muud tegevust.

Aga Pärnus on ju meri. Mõtlen siin isegi, et kuhu lapsega minna.. mängukeskus on meil ja ujula ja park.. ja rohkem nagu polegi. Kui me mere ääres elasime, käisime seal ikka yle päeva. Meil soojem kliima ka :)