vajatakse kirjutamismajakest ookeani kaldal

Sattusin Kanal 11 pealt nägema miski Eesti noormehe dokkarit "Jumalaga", 2004. Kirjade järgi oli tegemist eksistentsiaalse teekonnaga, autostopiga läbi Euroopa, samal ajal kirjutades kirju oma varalahkunud vennale.
Ilus oli. Väga ilus. Muusika ja kulgemine läbi maastike, linnade ja inimeste.
Ma väga armastan neid "eksistentsiaalse kulgemise" hetki. Üksi oma mõtete ja kogu maailmaga. Olgu siis see kuskil maailma serval mere ääres, suurlinnamelus või kasvõi paar tundi Pärnu-Tartu bussis. Vaadates ilma, inimesi ja iseenda sisse.
Ainuke viga, et mul pole neid hetki võtta kuskilt. Ma pole peaaegu mitte kunagi üksi. Võimatu on nädalaks ajaks kuskile sõita. Ma ei suuda seda endale korraldada.
Lapsed, töö, koduloomad...
Ma ei tea, kui väga mu juhe peaks kokku jooksma, et ma taolise nädala endale planeerida suudaksin. Äkki piisaks päevastki. Aga kaugele. Ja üksi.
Ükskõik, olen ma reisil või võõras kohas külas või suvepäevadel vms, ikka kipun mingil ajal seltskonnast eralduma ja omapead ringi uitama. Meeldib sedasi. Nohik, noh.
Eile oli jälle Demi Moorega õudukas, kus ta mängis kirjanikku ning kolis kusagile shotimaa rannikule kirjutamismajakesse. See oli nii faking ilus koht! Mäed ja meri ja aasad ja hobused. Ma lohutan end mõttega, et niikuinii ei ole seda kohta tegelikult olemas. Kunstnikud maalisid merd ja kaljusid ning animaatorid panid hobused sinna kappama. Eks?

Flying to Cambooo-diaaa

Mul on jälle uus lemmiklaul. Poja empekast leidsin.
http://www.youtube.com/watch?v=4dsBHm6HjO4&feature=related
Pole iial Apoptygma Berzerkist kuulnud aga täitsa sobiv. Nunnu solist ka.

Kirjutasin loo, mille selgroog oli selgelt kristlik. No ei saanud teisiti, ilma kristlike põhimõteteta toda asutust ei oleks või oleks see hoopis üks teine koht, mis tegutseks hoopis teistmoodi.
Püüdsin kirjutades leida kompromissi, et mitte lausa halleluuja hüüda aga ka mõista anda, et koos Jumalaga saab suuri asju sündida.
No kaks ateisti igatahes kirtsutasid nina selle loo peale. Too much dziizus.
Paljud inimesed ei kannata silmaotsaski jumala-juttu. Et las usklikud kuskil palvemajas omaette palveid podisevad aga jätku mind rahule. Ärge propagandeerige.

Ma ka propagandat ei salli. Kui viisakalt seletatakse, mis värk on, siis vahel võib kuulata.
Vastumeelsus asjade suhtes, millesse sa ei usu, on arusaadav.
Mulle näiteks igast new age asjad ei istu. Kord käisin soolaravi arsti juures ja rääkisin ühest hädast, mille peale arvas tädi, et ju käib energia kehas tagurpidi ringi. Mitte pea tshakrast kõhu omasse vaid vastupidi.
No ma ei saa seda tõsiselt võtta, tahad või ei. Et nagu kõhuenergia rändab pähe :D?
A mis parata, igaüks usub oma.
Eilses "Vesi" filmis oli ka usuteema oluline. Täitsa veider. Usk ühesse ja samasse jumalasse, maailmasüsteemi ja selle toimimisse võtab nii erilisi ja erinevaid vorme.
Aashrani leskede (ja ka lapsleskede) prostitutsioon on meie kultuuris muidugi suht vastuvõetamatu.
Samas on igas religioonis olnud neid, kes selle põhimõtteid või sobivat osa põhimõtetest oma huvides ära kasutavad.
Ehk- vastuseks kolleegile, kes mulle taas ristisõdadest rääkima hakkas - mitte iga riik ja iga kristlane ei läinud ristisõtta. Ma vähemalt arvan nii. Eks, Risto?

Jimmy, adja!

Pilt Google hämaratest soppidest.
Eilse india teema jätkuks

http://www.youtube.com/watch?v=zLPbrSjiJI8 (ma ei tea, miks ta linkida ei lase).
Tänases hommikutelevisioonis näidati tolle loo kaverit, vaijummel, mul õkvalt noorespõlv tules miilde!
No Jimmykene, adja siis ometi! Mitte ei mäleta, miks Jimmy selle loo ajal lava peal mossitas ja kuidagi adja`da ei tahtnud. Jimmy, were you constipated?

"Diskotantsijat" sai ikka kinos kordi ja kordi vaatamas käidud. Meie klassi Airi ja Kaire uhkustasid, et nemad olid seda näinud 11 korda. Või oli see 9.
Ma piirdusin vist kolme korraga. Paljud vedasid Ekraani kinno oma makid kaasa, panid need lava serva peale ja üritasid filmimuusikat linti võtta.
No see lugu
http://www.youtube.com/watch?v=XYzo1NebtDk&NR=1

am a disco dancer)
on ka ikka midagi :D !!! Kas meie ka nii tantsisime??
Kuigi ma ei jaga päriselt arvamust, et disko pole oluline, punk on põhiline, on discol siiski tähtis osa isiksuse arengus! Kes pole end kordki disko jaoks üles mukkinud ja tantsupõrandal säranud, sel on midagi üsna olulist kogemata jäänud.
IMHO.

Ps. Huvitav, kas vanu india filme kuskilt täispikkusest ka kätte veel saaks?
Ma ei saa täna tööle hakatagi, juutuub ei lase enam lahti..

Naised. Ussisugu või inglid?

Siin laulab üks vana ja paks india naine imeilusasti.
http://www.youtube.com/watch?v=uILWuWiVapg
Tänaõhtune ETV film Vesi ei tekitanud just häid emotsioone. Ikka rõhumine, kannatajad, halb õnn, saatusega leppimine ja armastus.... õnnetu armastus.
India tekitab minus kõhedust. Nii hoomamatu, nii teistsuguste reeglitega.

Huvitav oli leskede aashrani kujutamine. Kuigi tolle seadused olid taas eesti inimesele vastuvõtmatud, meeldib mulle naiste kommuuni idee. Kujunevad oma hierahiad, oma abistamissüsteemid, naised mõistavad üksteist ja oskavad toetada.



Naistekollektiividega on lugu tsipa keerulisem. Ikka on mõni proua, kes ussi armastab ajada.
Haiglas oli naisi väga palju. Nii leebeid õdesid kui käredaid koristajamutte, konkreetseid sanitare ja ülemõde, justkui "Lendas üle käopesa" filmist välja astunud. Haigla naistepauer on lausa jahmatav. Ilmselt on seda haigetele vaja - üheaegselt nii emalikku leebust ja lohutamist kui asjalikku käredust.
Mäletan tunnet, kui panin värskelt triigitud lumivalge kitli selga, valasin prussakatest kubisevas toiduruumis kannu kange musta ja magusa tee ning läksin haigetele õhtuseid kukleid jagama. Ma olin ingel! Ma olin kõikvõimas!
Ühes meestepalatis oli kord demonstratiivselt vedelema jäetud Maaja vms, mille lehekülgedel askeldasid seksikad halastajaõed, sukatripid välkumas ja rinnad kitlihõlmasid hülgamas... Jah, valgekitlilised naised täitsid ka tegelikkuses terve osakonna oma energiaga, oli see siis seksuaalne või mentaalne.

aga igas naistekollektiivis on nii neid, kes püüavad ühise eesmärgi nimel kui neid, kes mürgitavad oma märkuste, klatshi ja õelusega iga viimase kui ühe tööpäeva. See väljendub kasvõi suhtumises uustulnukatesse- kas uus võetakse lahkelt vastu ja püütakse teda aidata joonele saada või visatakse pea ees vette ja vaadatakse parastavalt itsitades, kas ujub välja.
Meeste hulgas pole justkui sellist sihilikku õelutsemist märganud. Tavaliselt mehed annavad piki pead ikka asja eest.
Nii et pole see naiskommuun ideaalne ühtigi.

Veel tuleb mulle ette üks bioloogide suvepraktika absoluutselt üksikus kohas keset põlde ja metsi. Ainult neiud. Kaheksa tükki. Pärast veidi vaevalist kohanemisperioodi moodustus kena kambake. Hommikuti kell 5 komberdati metsa ulukijälgi otsima ja linnulaulu kuulama, päeval õpiti, päevitati, keedeti süüa ja loeti kordamööda Murutari vastilmunud "Naisena sündinud".
Siis ilmusid kaks vanema kursuse poissi, "uusi naisi üle vaatama", nagu nad väljendusid. Assa mait. Kõik läks sassi. Seda pilkude risttuld, seljataga sosistamist, varjatud konkurentsi ja avalikku flirtimist. Oleks veel ilusad poisid olnud, karvaste biolooginässide pärast pöörasid tüdrukud tülli :D
Saunapäeval ilmusid sinna karuperse asulasse veel mingid kohalikud vennikesed akna taha uudistama, nalja kui palju.
Ma teinepäev üritasin sealt linna hüppesse minna, konutasin tee ääres tund aega ja tervelt üks auto sõitis selle ajaga minust mööda!

Oh elu elukest. Itikene, see asula sinu kodust väga kaugel ei asunudki:)
Olen täitsa metsa oma postitusega jõudnud. Öö on.
Ma ei tea, kuna meemi ära jaksan teha. Ükskord ehk ikka.

Tyra is back!

Ei häbene tunnistada, et mina olen Ameerika supermodellide uue hooaja üle Kanal 2s küll häppi!
Meie naisperel vanuses 6-36 pole õnnestunud kõiki hooaegasid eriti põhjalikult vaadata, sest issi ei jaga meie vaimustust aga me teeme oma parima prime timel telekapuldi eest võideldes.
Mu arust on täiesti naljakas sari :D
Neid tibihakatisi koguneb nii erilisi sinna kokku, et vaata ja imesta. Täielik läbilõige Ameerika rassilisest ja kultuurilisest mitmekesisusest. Getotshikkidest malbete miss Alabamadeni, meeleheitel koduperenaistest peohullude bitshideni.
Mõni suhtub konkurssi kui mängu, et kui ei vea, tühja ka. Teised raiuvad hambast ristis seeriast seeriasse, et nemad PEAVAD supermodellideks saama, sest nemad on selle nimel elanud 6st eluaastast peale.
Huvitav on näha, kuidas allesjäänud tibid pinge tõustes stressi taluvad. Kuidas nad arenevad, õpivad võitma ja kaotama, suhtlema ebameeldivate inimeste ja partneritega.
See moe virrvarr sinna juurde on lihtsalt meeldiv kuliss.
Isegi Tyra pole veel üle visanud, on juhuseid, kus ta mõnda modellikest paika pannes täitsa üllatada suudab.
aga millest ma ikka veel aru ei saa, on üleüldine kiljumine igal sobilikul juhul ÕUMAIGAAD ÕUMAIGAAD, ameerika plikadel on kiljumisõpetus vist juba kooliprogrammis sees. Ja mõni hakkas Tyrat esmakordselt nähes konktreetselt nutma, sest Tyra on nende jaoks vist nagu jumal...
Jah, oh neid tüdrukuid ja nende unistusi.
Mulle on üle kõige meeldinud mingi 3-4 aastat tagasi valitud tumedate lühikeste juustega tüdruk, (äkki mingi Janine? Yoana?), kes oli pärit väga vaesest kodust ja oli teistest peajagu üle oma täiskasvanuliku ja rahuliku, keskendunud attitude poolest.
Ps. Ei suutnud oma uudishimu talitseda ja nuuskisin võitja ka välja. Wikipeedia on ANTM kohta lausa hooaegade kaupa detailset infi talletanud. Hmm, lapsel Kolumbuse kohta referaati teha aidates oli Wikil hoopis vähem öelda...

traatkäsi, kutsikad ja muidu saamatud

Poisil on opp tehtud ja kõik ok, tänan toetamast!
Eile oli ta küll väga hädine, käsi valutas ja tundus, et rohkem kui kaks sõrmepikkust traati ta käes, häiris teda mõte sellest.
Aga ehk nüüd hakkab paranema. Mõelda vaid, et kahe nädalaga oli murd jõudnud juba nii palju kinni kasvada (kahjuks valesti siis), et operatsioonil tuli see uuesti katki teha.
Olen tänulik mõistva suhtumise eest tööl. Neljapäeval polnud minust suurt millekski asja ja eile olin ka vaid pool päeva.
:::
Siin vahepeal tekkis suur meediaaktsioon kahepäevastest kutsikatest, kes olid pappkarbiga trepikotta jäetud. Varjupaik siis lasi lehe ja raadio kaudu neile titemammasid otsida, kes jaksaks neid iga paari tunni tagant toita. Ja kõik tited saidki kasuemad. Neli võeti vanadekodu asukate hoole alla, neli said kodudesse.
Järgmine kõmulooks muutunud stoori oli see viielapseline ema, kes omadega hätta jäänud. http://www.parnupostimees.ee/?id=73322
Eks need lood tõmmatakse suht juhusliku valikuga kogu ilma ette ning nad saavad mõneti teenimatult tähelepanu, on ju tõesti sarnaseid juhtumeid sadu ja sadu. Samas tänu taolisele "avalikustamisele" saavad paljud inimesed teada, mis üldse eestis toimub.
Mis üllatab- ah, tegelikult juba ammu ei üllata- on mürgised kommentaarid: mis koerapojad, kotti ja jõkke, nagu aastasadu on tehtud, vaadake parem, mis inimestega toimub VÕI mis naine viie lapsega, mingu tööle, küsigu laste ja eksmeeste käest raha, vat see ja teine hoopis on tõeliselt hädas.
No nii ei saa ju. Alati on võimalik leida keegi, kes on veel rohkem hädas. Lugege Alumiiniumkuningannat Tshetseenia naistest, Tshernobõli päevikut või kasvõi vaadake päevauudiseid. Aga need "väiksed ja saamatud" juhtumid on meie käeulatuses siin ja praegu, ning kui sa ei saa või ei taha või pead mõttetuks aidada, siis ära vähemalt mölise, kui teised seda teevad.
Jah, paraku paljud heategevusaktsioonid kukuvad läbi, sest abitu ootab tihti kala noka vahele toppimist ega taha õngest midagi kuulda. Ma olen ise ka sedasi pange astunud. Aga mis siis, vähemalt ei ole põlglikult õlgu kehitades mööda mindud.
On üks piiblikoht, mida ma peast ei tea aga kõlab umbes nii: "Ma olin näljas, ja te ei toitnud mind, ma olin haige, ja te ei tundnud mind." Nii ütles Jeesus, ja inimesed, kes olid iga päev santidest ja nälgijatest möödunud, imestasid- me pole sind ju näinudki!

Pettumus ja pisarad

Läksime täna hommikul poisiga haiglasse kipskätt näitama. Olime veel lootusrikkad, et 2 nädalat juba kipsitatud, äkki saab varsti käe vabaks.
Arst vaatab röntgenipilti ja ütleb, et luu otsad on teineteise suhtes valesti nihkunud. Haiglasse sisse, operatsioonile ja käele traadid sisse.
Me olime täiesti shokis.
Istusime jälle traumapunkti ukse taga nagu 2 nädala eest, ootasime lasteosakonda suunamist. Poiss tilgutas pisut pisaraid ja minagi hoidsin silmavett vägisi tagasi. Nagu ilmaasjata oleks need nädalad kõik olnud!
Aga mis siis ikka, rahunesime maha ja leppisime olukorraga. Saime lasteosakonda sisse. Tema jäi sinna operatsiooni ootama ja mina istun tööl närveldades, keskenduda nagunii ei suuda. Ma ei ole arstigi näinud, ma ei tea, kui kaua opp kestab ja kas see on lihtne või keeruline, ma ei tea, kas täna saab koju või homme, kas koolist antakse vabastus ja kui kauaks...

noormeeste seikluslik elu

Poiss helistab.
"Emme kuule. Kas sa saad mulle linnast tonke osta."
"Misasju?"
"Tongipüssi jaoks."
"Aa sa mõtled tonge.. kust ma tean, millised need olema peavad sinu püssi jaoks? Kas sa ostsid püssi ära? Miks sa ise tonge ei ostnud?"
"Jah ostsin. Ei olnud seal tonke. Sa oskad küll osta, nad kõik on ühesugused."
"No ma vaatan, kui ma jõuan."
"Emme, ma oleksin siis väga tänulik!"
"Kus sa praegu üldse oled, kas sa kooriproovi ei pidanud minema?"
"Ma olen ühes väga õutsas kohas. Ma kohe varsti lähengi kooriproovi."
"KUS sa oled????"
"Õutsas-õutsas kohas. Ühes põlenud majas. Või selle ees ikka. Tsau..."

Õnnetud

Kas ja kui palju on inimene ise oma õnnetuses süüdi? Karma? Halb õnn? Lihtsalt eluvõõras olemine?
Ma tavaliselt Tõehetke ei vaata, pole minu maitse ja laste vann on ka samal ajal aga seekord juhtusin toda õnnetut tädi nägema, kes tappa sai. Kuskil saates kirjeldas veel hiljem detailselt, KUI koledasti ta ikka peksa sai ja lasi end lohku tõmmata. A nüüd läheb kindlasti kõik hästi- näe, julmardi venna lubas naiseks võtta ja natuke raha on nüüd, saab autoliisingu ära maksta ja...
Kahju naisest. Juba tema ema vaevatud näkku oli kirjutatud raske saatus ja ... noh, ohvriks olemine. Nutetud nägu. Ja tütrel samamoodi. Et juba isa andis mõlemale peksa.
Ma ei ütle, et naine ei tohi nutta. Peabki vahel nutma. Aga tervet elu ei peaks maha nutma. Ei saa terve elu kellegi peksu kannatada, lasta ennast petta, sõimata, rahaliselt nahk üle kõrvade tõmmata. Ja näha, kuidas needsamad käitumismustrid su laste elus jooksma hakkavad. See on ju õudne!

Ma saan aru, et perevägivallast on kohutavalt raske pääseda aga kui on selline elu, siis ma läheks lastega ennem vaestemajja kui jääks oma "kaine peaga nii mõistva" abikaasa juurde. No mis iganes olukorras ei tohi sedasi vaikselt kannatada, pagan, sul on lapsed ju!
Ükskord käis Tartu naiste varjupaiga Sirje Pärnu sotstöötajatele ja politseinikele oma tööst rääkimas. Tuleb välja, et mõni naine kannatabki niikaua, kui ta maha lüüakse. Kahju, et meie õigussüsteem neid naisi oma hullude meeste eest väga efektiivselt ei kaitse: kui on lähenemiskeeld, siis selle rikkumisest ei juhtuvat eriti midagi. Ning ei tegeleta üldse vägivallatsejate endi psühholoogiaga.

Viimases Eesti Naises oli ka mingi lugu naisest, kes aina sattus peksvate ja joovate meeste juurde aga sellest hoolimata aina armus ja armus. Kas vigadest tõesti ei suudeta õppida ka peale viiendat rehaleastumist? Kas mingit tugigruppi ei ole alandlike naiste jaoks? Või kooli? Kus iga päev kirjutataks joonelisse vihikusse: ma olen väärikas inimene, kellelgi pole õigust mind alandada ega peksta ja ma saan üksi hakkama ega riputa end jälle järjekordse mehe kaela, kes mind kätel kanda (vähemalt kaine peaga ja suhte alguses) lubab.

Eile oli Võsareporteris (mida ma samamoodi vihkan aga vahel unustan end mõnd erilist frukti vaatama) see õnnetu Pärnu tädi kolme lapsega, töötu, rahatu. On see Pets mis ta on aga vähemalt viis ta tädi sotsosakonda, kus viimane avastas: näe, toetust saab taotleda! Äkki isegi registreeris ennast töötuks? Ta ju ütles, et elab vaid lasterahast. Või ei saa regada, kui oled ise töölt ära tulnud?
Võibolla teen ma jälle ülekohut ja tõeliselt hädas olles ei pruugi kõik need sotsiaalsed turvasüsteemid töötada ega aidata. Võibolla. Aga vahel tundub küll, et mingi ametlik "elukool" võiks olla, kust kõige elementaarsemaid asju küsida.

Ma ausalt öeldes küll ei tea, mida töötuna peale hakata. No võtad arvele, saadad cv-sid, küsid tuttavatelt. Aga äkki tõesti ei olegi mingit tööd enam võtta? Äkki on tööd maailmast otsa saanud ja raha ka?

Kata ja Claara, teie oskate kindlasti tarka panna sellel teemal.

rohevalge

Your rainbow is strongly shaded white and green.

 

 

 

 

 

 

 

What is says about you: You are a contemplative person. You feel strong ties to nature and your mood changes with its cycles. People depend on you to make them feel secure. Those around you admire your fresh outlook and vitality.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Sellist värvi vikerkaart pole veel teistel kohanudki. Oo ma olen nii eriline.
Tegelikult kaks esimest lauset tunnistan enda kohta õigeks, kaks viimast on pullikaka.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Vaatan seda Paabeli filmi, kurva olemise teeb. Ja äraoleva.
"""""
Kas sa suudaksid olla õnnelik milletagi või kelletagi, mis on sulle väga tähtis?
Sinu ilusad lapsed. Praegu nad magavad, mõnusasti oma pesas, pikad ripsmed õhetavale põsele varju heitmas. Kujuta ette elu ilma nendeta. Ükskõik, mis põhjusel.
Milline oleks su elu, kui sa poleks neid kunagi tundnudki? Tiirleksid tööle-koju-trenni-kuhuiganes rattas. Poleks unetuid öid, täispissitud voodilinu, segamini tube ega kiirnuudlipudi köögipõrandal. Poleks kunagi olnudki.
Käsi ümber su kaela. Moosist kleepuvaid musisid. Koogitaignasegajaid ja õhtujutukuulajaid. Poleks kunagi olnudki.
Suudaksid sa õnnelik olla?
""""
Või sinu töö. Kui sa oleksid nii rikka mehe naine või naise mees, et sa võiksid päevad läbi patjadel lebada. Ei peaks kunagi hommikul vara porisedes tõusma. Keegi ei helista sulle iial et öelda -- sa pead kohe... või - kas sa tead kuidas...
Ei mingeid suvepäevi ega kolleegidega maailmaasjade arutamisi. Kujuta ette, et sa oled väga tähtsa sheigi naine ja sa ei tohigi mingit tööd teha. Ei tohi muru niita ega pesu masinasse toppida, süüa teha ega porgandiseemneid külvata.
Suudaksid sa õnnelik olla?
""""
Või suhted. Kujuta ette, et sul pole vanemaid. Sind toodi korviga kiriku ukse taha ;) Sul pole kellegi juurde jõuludeks sõita. Sul pole kellelegi jõuludeks kingitusigi teha.
Kujuta ette, et sul pole sõpru ka. EAvastad Siberis uusi naftamaardlaid. Telefonilevi pole. MSN-is pole ainsatki kontakti, ei, internettigi seal karu p...s pole. Kuna oled Siberis juba 2 aastat olnud, on su Eesti sõbrad sind juba unustanud.
Armsamat ka ei ole. Armsam leidis Eestis ühe pikajalgse sekretärineiu.
Suudad sa leida mõne asja, mis sind õnnelikuks teeb?
"""
Kujuta ette, et sul pole tervist. Mis sulle kõige valusam oleks, nägemise kaotus? Ratastool? Täielik halvatus? Ilge ekseem?
Suudad sa leida midagi, mis sunnib sind edasi minema? Veel naeratama?
"""
Kujuta ette, et sul pole Jumalat.
Poleks kunagi olnudki. Oled sündinud Boliivia dzunglis ja loodad vihmavaimude heatahtlikkusele.
Mis sulle siis alles jääks?
"""
Kas inimene võib õnnelik olla, kui tal on üks nendest asjadest puudu? Või kõik need asjad puudu?
Kui sa oled millegi puudumise pärast õnnetu, kas sa oled õnnetum siis, kui sul on see asi olnud ja sa oled ta siis kaotanud või siis, kui sul pole seda olnudki ja igatsus on nii
nii
nii väga suur?
Ja juhtub ju ka nii, et inimesel on kõik kõik kõik need head ja kallid asjad olemas aga ta on ikkagi õnnetu. Auk hinges. Kõik hea, mis sinna satub, voolab välja.
Mis parandaks selle augu?

Lihtsalt asjad

Kukupai pudelimäng. Minu pudelid on mul riiulil lihtsalt seep, et nad on ilusad rohelised. See sale, viguriga pudel on mulle Kreekast kingiks toodud peenike naps.
Seal taga läbipaistev on vana Pärnu õlle pudel. Meil oli üks selline aga ma lõhkusin kogemata ära. Niikaua siis kolasin mööda vanavarapoode, kuni uue leidsin. Sest see oli T-le tähtis..

Kassi all on köögisohva, olen sellist otsinud pool aastat ja eile ma ta vanakraamipoest leidsin. Ta on minu!

Sa vaata vaata mind nüüd!

No näe, polegi raske uut versiooni paika saada! Eriti lahke abilise toel.
Mulle hirmsasti meeldib!

Natuke bitch`y

Täna üüragavad rock-bitchid juutuubis mul päev otsa.
Lady GaGa Just Dance
Kate Perry Hot`n Cold
Annie Lennox Sisters Are Doin' It For Themselves. Seda ma ei teadnudki enne.
Pinki So What on eriline lemmik ja lausa häda, et arvuti kõlarid ei võta vajalikke detsibelle välja. Ma armastan seda videot! Välja arvatud pudelisse pissimise kohta...

Nii mõjub poeskäik kapitaalsete allahindluste ajal lootuses sobivaid kehakatteid leida :(
Mingeid pakse ägedaid naislauljaid polegi olemas või?
Ebaaus.

Maa kutsub Kosmost! Tule kuuldele!

Mul on blogeri vana versioon ja ma ei oska sinna küsitlust panna.
Aga tahaks midagi teada saada.

Lugejaid on kuidagi kahtlaselt palju juurde tekkinud viimasel ajal, ma ei tea, on see hea või mitte.
Paraku enamus lugejaid on anonüümsed ühikud mu Google analyticsis.
Ja ma ei tea, kas te mu postitusi lugedes muigate pihku, vihastate või kratsite kukalt.
Paraku inimesed ei viitsi kommentaaridesse tavaliselt midagi kirjutada.

Head anonüümikud, jätke mulle kommentaaridesse vähemalt mingi märk, mis teemad teid kõige huvitavad. Või mis närvi ajavad.

Kas ma jahun lastest liiga palju? Lastejutud võin tegelikult rahuliku südamega ühte teise kohta panna.
Kas postitused kristlikel teemadel panevad teid ükskõikselt õlgu kehitama?
Tööteemade postitused valmistavad mulle tegelikult kõige rohkem muret. Ma ei tea, kui hõlpsasti on mu töökoht äratuntav. Kardan kogu aeg, et teen kellelegi kogemata haiget või kirjutan liiga palju. Pole ka siiani jaksanud kogu kolme aasta teksti üle lugeda, et võimalikud pahanduseidud välja rookida. Äkki peaks. Kui siin oli 3 lugejat, kirjutasin kõike, mis pähe tuli.
Töö võtab nii suure osa elust praegu, et ma ei suuda sellel teemal päris vakka ka olla.
Püüan küll alati nii kirjutada, et ei lähedased ega mõni teine jutualune, KEEGI, mitte keegi ei tunneks end puudutatuna, kui kasvõi juhuslikult lugema satutakse. Ma ei tea, kas õnnestub...

Ükskord oli siin tite kõrvalt tööle minemise jutt, mis tekitas küll toreda disskussiooni aga pärast sain teada, et mõni inimene sai ikkagi ebameeldivalt puudutatud. Lõpuks läks segadus nii suureks ja vääritimõistmist sai nii palju, et võtsin südametäiega postituse maha. Oma viga, et ei oska üheti mõistetavalt kirjutada.

Ma ei arva enam ammu, et kirjutan siin ainult iseendale aga siis vahel tekibki blogiidentiteedikriis. Kas üritan maailma parandada, targutan niisama või lihtsalt pean kroonikat. Ma ei tea enam, millest kirjutada! Ma ei tea, mida ma tegelikult tahan...

Sestap: Internetikosmos! Palun räägi minuga.

kas sa vahetad ometi oma sokke!

Unine nagu karu.
Kes käskis öösel kella 2ni Minu Ameerikat lugeda.
A nii huvitav oli.
***
Ükspäev oli lasteaias psihholoogi loeng täiskasvanute sisendustest mis mõjutavad laste elu.
keegi ei armasta mind.
Iga asi tuleb kätte võidelda ja vaeva näha.
ma niikuinii ei saa hakkama.
ma ei talu kritiseerimist, see on liiga valus.
armastus tuleb ära teenida.
ma pean kõike oma elus kontrollima.
jne
vaat mis paha võib saada ema mõtlematust näägutamisest:
Lase ma panen ise su kingapaelad kinni, niikuinii ei saa sa hakkama.
Enne laste sündi ikka oli elu lihtne ja lõbus.
Sa pead alati parim olema, viisi saama ja imepäraselt flööti mängima.
Jälle sa ei vaheta oma sokke!!!

Mul on tunne, et hakkan lastega viipekeeles suhtlema, siis ei saa väga hulluks asi minna.
Huvitav, kust mina siis oma kritiseerimisepelguse olen saanud, minu kallal ei näägutanud lapsena keegi, olin paras ärahellitatud jõnglane.
Selle võrra sain ka targemaks, et ei tohi kriitikat serveerida koos emotsioonidega NO KASSA KURIVAIM SAAD ÜKSKORD OMA SOKID VAHETATUD vaid pigem heatahtliku suunamisega: näe naabrilapsel on alati puhtad sokid. Oo kui kena, et sa täna ise puhtad sokid panid. Pidi kehtima ka abikaasaga käitumise kohta. Näe, naabrimehel on alati puhtad sokid :D

Sõnal on suur jõud. Õigel ajal öeldud tunnustus- või julgustussõnake võib mägesid liigutada.
Ma peaaegu sain T niikaugele, et ta otsis tööriistakasti välja ja lubas järgmisel päeval köögiakna ääred kipsplaadiribaga katta.
Ja siis läksin lastega kinno, lubasin mehele võtme jätta ja unustasin. Külmetas vaeseke tükk aega ukse taga, siis läks sõbra poole. Oli õhtul väga mossis ja kuri.
Nüüd enam väga ei ole aga tööriistakast seisab ikka hüljatult seina ääres.
Kui ma oleks eile teda positiivselt mõjutanud, massaaži teinud ja nii, ehk siis oleks mingi positiivne areng toimunud.
Aga vaja oli ju Ameerikat lugeda.

Ilus asi

Anu Raua näitus MULGIKUUE GRAAFIKA Uue Kunsti Muuseumis, Pärnus 16. jaanuaril kell 14.

Eesti tekstiilikunsti /grand old lady/ Anu Raud üllatab pärnakaid täiesti uue, lausa avastusliku vaibaloomise tehnikaga. Armastatud vaibakunstnik, kes on kogu oma elu pühendanud traditsioonilise põimtehnika elushoidmisele, leiutas hiljaaegu meetodi, mis võimaldab isegi lastel suhteliselt lihtsate ja odavate vahenditega muljetavaldavaid vaipu luua. Jutt on näpunöörvaipadest, mille loomiseks on vaja üksnes paksu riiet ning värvilisi paelu. Kunstnik Anu Raud nimetab uut tehnikat, kus tööriistadeks on vaid käärid ning niit-nõel, hellitavalt MULGIKUUE GRAAFIKAKS. Nimelt sai Anu Raud oma leiutisele inspiratsiooni musta mulgi kuue kaunistamisest punaste näpunöörkirjadega.
Näitusel MULGIKUUE GRAAFIKA on vaadata paarkümmend Anu Raua viimasel aastal loodud teost. Eriti mõjuvõimas on aga Anu Raua juhendamisel sündinud laste tikitud vaip, mis kujutab nende unistusi.

Tahan veel lisada, et Anu Raud on fan tas ti li ne naisterahvas, kirjutasin külaskäigust tema juurde siin http://ritsikumattake.blogspot.com/2007/10/koht-kus-kellal-pole-thtsust.html

kinu

Käisin nädalavahetusel lastega kinos Desperaux-hiirekese filmi vaatamas.
Kui aus olla, siis ei avaldanud muljet eriti. Tore oli see teistest erinevuse liin (ehk indigohiir, kes eiras oma liigile iseloomulikku hirmutundmise ja värisemise käsku), julguse ülistamine, õpetlik oli "kuningas sai haiget, tegi haiget printessile, see toatüdrukule jne" moraal; huvitav kunstnikutöö hiire- ja rotimaailma loomisel. Toatüdruku "ruootsi" aktsent oli võrratu :)
Aga muidu tundus süžee kuidagi kunstlik ja kohati ebaloogiline. Kõik see muinasjutumaailm, rotid-hiired-printsessid oli ok, aga milleks veel supp? Hiir helistab kella, seepeale kokk kukub jälle suppi keetma ja siis otsustab vihm sadama hakata?? Hiir saadetakse pagendusauku aga satub hoopis rotimaailma?
Printsessile meeldib hiir aga rotid ei lähe mitte? Kadeda toatüdruku ja tema isa liin jäi välja arendamata.
Rotifoobikud, vältige :D
Olen nii palju multikaid vaadanud, et ilmselt pirtsutan liigselt. Wall-E filmile pole siiani miski ligilähedalegi saanud. Või vähemalt selle esimesele poolele.

Ps. Vihkan popkorni kinos. Isegi selle lõhna. Ja mõnel vaiksemal filmihetkel kostuvat KRRÕÕUHH KRÕUHH ja LURR LURRi. Mina olen see mõistmatu ema, kes ei luba oma lastel kinos süüa.
Ei ole vaimustuses ka meeleheitlikult köhivast, nutujoru ajavast ja ajaviiteks jalgadega eesistuja (antud juhul minu) tooli tümitavast maimikutest.

Ps Ps Kas keegi vaatas täna Hommikutelevisiooni? Kell 8.15 laulis üks väga lahe lauljanna aga nimi ei jäänud meelde. Finch? Filch?

tseremoonia

Tänane tööpäev algas kell pool 9 apostliku õigeusu kirikus, kus pühitseti ametisse piiskop.
Minu kokkupuuted õigeusu kirikuga olid piirdunud siiani ühe Katariina kirikus uudistamas käimisega. Olime T-ga just tuttavaks saanud, lonkisime käsikäes mööda linna ja otsustasime millegipärast kirikusse minna. Ei olnud meeldiv. Vastukaaluks hunnitule arhitektuurile olid tädikesed väga mossis ja tõrjuvad ja pahandasid meiega, ei mäleta miks. Meile ei läinud see üldse korda, liiga armunud olime :D
Mõni nädal tagasi suhtlesin siis kohaliku kiriku (seekord eesti ap. õigeusu) preestriga ja ta oli üliväga sümpaatne, lausa heatahtlikkust kiirgav. Just selline inimene, kelle suhtes tekib hetkega usaldus ja julgeks talle kõik-kõik südamelt ära rääkida. Samas oli ka tulevane piiskop, samuti heateahtliku moega kuid reserveeritud, naeratuseta.
Tükk aega kaalusin oma eelarvamusi. Kas taolises ametis peab olema siis muhe rahvamees? Või hoopis tõsine töötegija, kes tema nina alla ilmunud ja asjatundmatuid küsimusi esitavast naiserahvast ei peagi midagi arvama? Küllap teab Jumal paremini, kes millisele kohale sobib ja mis omadused tal selleks olema peavad.

Aga tänane liturgia oli kaunis. Paarkümmend üliuhketes rõivastes piiskoppi ja preestrit teenimas, viirukisuits ja viirukipanni kellukeste õrn helin, kolm tundi vapralt laulnud koor ja preestrite võimas laul. Kõik need regaalid, mitrad, sauad ja küünlad... Tõesti uhke. Mõjuv.
Kas teate, milleks on kirikus vaja auguga muffinivormipabereid? Et küünlavaha sõrmedele ei tilguks :)
Kas teate, et kui metropoliit paneb piiskopile need rüüd ja teised värgindused ümber, siis hüüab kõik see preestrite vägi mitu korda kõva häälega Axxios! mis kõlab nagu Potteri-raamatust accio (ehk tulgu siia, võlukepp näiteks), see pani mind täiesti ebakohaselt muigama.. huvitav, mis axxios tähendab.
Ja keset seda pidulikkust üks umbes aastane põnn häälekalt tatsamas, piiskoppide juurde trügimas ja plastmasstopse laiali loopimas. Mind ei häirinud aga mitmeid vist küll.

Jumalateenistuste vormid on nii erinevad. On pompöösseid katedraale ja pisikesi kulunud külakirikuid. Ja hoopis võimlates, koolisaalides, kultuurimajades koos käivad kogudused. On rangete rituaalidega tseremooniad ja suhteliselt vabas vormides kulgevad teenistused. Muusikat venivatest ülikeerulise meloodiaga koraalidest rokkmuusikani.
Kõik on nii erinev ja samas sarnane.
Mulle katedraalid väga meeldivad. Täis hunnituid vitraaže ja kunsti. Ehk on kunstnikud püüdnud tagasi peegeldada seda armastust, mida nad ise on tundnud.
Aga seesama armastus hoiab koos ka külakirikuid ja "võimlakogudusi", täpselt seesama.
Pildil minu abitu katse jäädvustada Strasbourgi katedraali vitraaži.

jõuluilu

Kukupai http://kukupaike.blogspot.com/2009/01/julused-aarded.html teeb aardejahti, mõtlesin ka osaleda. Tuleb nimelt pildistada vastava teema asju oma kodus, need ei pea olema just ürgvanad aga neil peaks olema oma lugu.
Seekordne teema on jõulukraam aga mina olen hädas, sest minu kodu ajalugu on suht lühike ja ajalooga, mälestusi tekitavad ehted on kõik vanematekodus.
Kuna lapsed alles hävingutekitamise eas pluss koduloomad, pole meil klaasehteid, mis mulle muidu väga meeldivad. Igaks jõuluks mõtlen tavaliselt miski uue vidina välja, mida koos meisterdada ja kuusele installeerida.
Paberinglid on eelmise aasta looming, Kati tootis viimaseks jõuluks hulga lumehelbeid. Teisel pildil on Kati lasteaias tehtud riidejääkidest punutud heade soovide pael ja minu jõululaadal värskelt omandatud nipiga tehtud ribalised lumehelbed.
Oma vanemate kapis seisvale kuuseehete kastile mõeldes meenuvad kuldsed, roosad ja rohelised klaaskorvikesed ja läbipaistvad klaasmunad, eri värvidega tripsud peale maalitud, näevad välja kui pühademunad. Nääriehete kast lõhnab päris kuuseküünalde ja metallist karvaste kuldsete karraribade järgi....

Tulge ka aardejahile, järgmise nädalalõpu pildistamisteema on pudelid ja ülejärgmise- kirjavara.

Mängime terviseks

Tegutsedes siin Kukupai mänguga tekkis mõte üles pildistada osa meie pere lauamängudest, osad uued, osad vanad. Eile just mängisime ka, nii tore oli. Ma ei hakanud neid panem, mida niikuinii kõik teavad- monopol, alias, twister, kaardi- ja täringumängud, kabe jne.

Esimesel pildil, mida ma ei viitsinud õigetpidi keerata, on lihtne kuid palju võimalusi pakkuv Tower. Põhimõte on teha torn ja kordamööda alt juppe ära võttes seda pikemaks ehitada, kuni kokku kukub. See tüütab ruttu ära aga neist pilbastest annab igasuguseid muid asju ehitada, sõnu kokku panna, kokkukukkuvaid doominoefekte teha jne.

Teine pilt: väljamaised mängud. Scrabble on nüüdseks Eestis ka olemas, mina ostsin selle 1.50 poundsi eest Derby kasutatud asjade poest. Ma ei tea täpselt selle reegleid aga sõnade ehitamine on põnev.
Scategories on sama mäng, mida lapsena sai paberil mängitud "lind, loom, taim" nime all. Viskad täringuga tähe ja kõik peavad teat aja jooksul sellega sõnu oma lehele kirjutama. See on ameerika variant ja "linnud loomad" on paberitele valmis trükitud. Sisaldab palju meile tundmatud suurusi nagu Ameerika presidendid, koomiksitegelased, kiirtoidud, Ameerika kirjanikud jne. Muidu hea mäng.

Kolmas pilt: uued eesti mängud. Uusim on Eesti mäng, meile hullult meeldib. Lastega mängides ainult on jama, et nad ei tea paljusid asju, me oleme teinud nii, et kõik saavad vastata. Elu on selline on lihtne ja suht lõbus. Farlanderi reeglitega nägime algul vaeva, strateegiamängud pole vist ikka minu jaoks. Meil Kati pidevalt võidab selles, arusaamatu!

Neljas: vanad head mängud. Mõttemeister kellegi peale minu ei meeldi, lapsed pole põhimõttest aru saanud. Just avastasin, et mängulaud on kadunud :( . Lingo on hästi lihtne, keeruta aga ketast ja märgi lehel arve. Samas lõpus on nii tüütu kedrata, kui vaid paar numbrit puudus on. Ja lõpuks ringloto, seda ma lapsena ei viitsinud üldse mängida, reeglid ja punktide arvestamine tundus jube keeruline. Nüüd viitsin ja täiega hasart tuleb sisse :D.

Kõige rohkem oleme Elu on sellist mänginud, ma ei teagi miks. Ja Towerit. Üks põhjus on see, et Kati on ikka teistest väiksem ja ta ei saa mitme teise mänguga hakkama, solvub ja mossitab. Tüdrukud mõlemad meil kaotada ei oska, muudkui vihastavad ja turtsuvad. Aga põhikaotaja on meie peres emme, rrregulaarselt!

Triin, sul peaks ka terve virn mänge olema? Kuulge kirjutage teised ka, mis teil kodus on ja mis on lemmikud. Need, keda ma ehk ei tunne võiks mulle kommentaaridesse linkida.

Tööst, vaimustusega

Selle nädala alguses käisin tööl hambad ristis. Mida enam reede poole päevad läksid, seda suurema heameelega tööle läksin ja laiema naeratusega sealt tulin. Mind teevad nii rõõmsaks kohtumised oma ala fanaatikutega! Kuigi teatud mõttes võib neid ilmselt töönarkomaanideks nimetada - nad ei suuda oma tööst vist reede õhtul eriti juhet seinast saada. Nad teevad nii neetult rasket asja, tavaliselt väikese raha eest ja tulemusi peab väga kaua ootama.
Minu rõõmu põhjustasid neli sotsiaaltöö inimest ja üks pastor-sotsiaaltöö-inimene.

Inimeste ettekujutus tööst ja karjäärist on nii erinev. Võta Cosmo ja loe, kuidas "pärast suure lepingu sõlmimist kliendiga ülemusele tagasisidet anda oma võimekuse kohta" või "millised riided tekitavad kliendis usaldust".
Ja teisal on inimesed, kes ei hooli "klientide" viletsatest riietest, viinahaisust, küntud nägudest ega eelnevast minevikust. KUIDAS nad suudavad sellisel määral neisse uskuda, pettuda ja ikka jälle usaldada, ja armastada, nii tingimusteta armastada, et selle rämeda kesta seest tuleb pikkamööda päris ilus inimene välja?

Ma siin kirjutasin, kuidas 1. jaanuaril ootas kaubamaja ukse taga mees, kel olid silme all nii lillad kotid nagu küpsed ploomid. Täna ma nägin teda varjupaiga päevakeskuses, ta oli täiesti puhas ja kammitud ja lillad ploomid olid kollasteks muutunud! Kogu seda päevakeskuse kirevat seltskonda kantseldasid paar meest, kes ise mõni aeg tagasi olid oma probleemidega täiesti puntras. Askeldasid vaoshoitult ja asjalikult ringi, ei saa öelda, et elatud elu nende näost ei paistaks, aga nad olid selge, paljunäinud pilguga ning sirge seljaga. Normaalsed kodanikud. Juba maksumaksjadki...
Respekt.
Üks igasugust elu näinud elu- ja päriskunstnik avas täna oma näituse ja kinkis mullegi väikese maali.
Kõik on võimalik, kui on keegi, kes sinusse usub ja hoolib.

Prasnulsja-gips!

Lisaks ikka veel tatisele (kuigi juba söövale ja natuke normaalsema olekuga) kassile ja valutavate õlgadega mehele on meil nüüd kodus kipsis käega poiss. Kooli uisutamistunnis sõideti ta pikali, kukkus käe peale ja hoplaa! gips! Käeluu on randme juurest katki. Kusjuures mina arvasin, et luumurd toob kaasa ikka kõva valu ja paistetuse, tema kurtis ainult mõõdukat valu. Hea, et ikka kohe traumapunkti läksime.
Päris huvitav! Minu peres ega suguvõsas pole keegi kunagi kipsis olnud. Õnneks käsi tal praegu ei valuta ja õnneks vasak käsi, kole mõelda, kui oleks pea ära löönud või..
Eile õhtul sõideti samas uisuväljal ühel lapsel natuke sõrme otsast ära, brrr :(
Traumapunktis oli veel üks kelgumäelt kukkunud laps, käsi kaelas ja kipsis jalaga poiss. Talverõõmud...
Aga teie olge terved!
PS. Krisu sai eile elu esimese kahe ja veel mille eest- võõrsõnade õigekiri!

Kassi tõsine häda

Loomaarst ütles, et kui paremaks ei lähe, tulge näitama. No kaks päeva aevastas niisama ja polnud hullu aga täna koju jõudes avastasin, et kass näeb välja, nagu hakkaks surema :(
Hingab ainult läbi suu, silmad on põletikus, karv sassis ja ei söö ka enam midagi. Ja muidugi avastasin ma selle olukorra kell 17.45 ja ükski kliinik enam lahti pole, tuleb homseni oodata. Arsti kojukutsumine on ilmselt hirmkallis...
Oh aeg :(((((
KOLMAPÄEVAL:
Kassiga arstil käidud. Ma tõesti mõtlesin, et ta seda ööd üle ei ela aga hommikul arstile viimiseks kotti toppides märatses ja rappis kahe kassi eest.
Arst ütles, et kopsupõletikku pole aga määras siiski antibiootikumiravi ja andis kaasa purgi erilist turgutustoitu. Koju jõudes vohmis ta pool purki seda sisse, jõi vett peale ja jäi minust praegu keset kööki mõtlikult istuma. Ma ei kujuta ette, kas ta kavatseb liivakasti ka kasutada sest öeldi, et õue teda lasta ei tohi aga tema pole iial liivakastis käinud, isegi titena mitte.

Kassi häda

Mu kassil on nohu. Ta aevastas pool ööd Krissu toas, nii et Krissu ei saanud magada ja teine pool ööd meie toas, nii et meie ei saanud magada. Silmaääred on ka natuke punased aga muud viga ei paista. Peaksin ma muretsema? Kassile kuuma käpavanni tegema?
Koer on pildil sestap, et tema etendab meil köögis pidevat stseeni- vaata mu ilusatesse põhjatutesse silmadesse ja näe selles peegelduvat ürgnälga...

ja veel

... eelmise postituse jätkuks.
Meie fotograaf rääkis hiljuti, et oma päris pika teenistusaja jooksul on ta kõige rohkem nautinud külaskäike lihtsate inimeste juurde, maale, suurtesse peredesse või kuhu iganes. Ikka pakutakse teed-kohvi, võileibu ja kooke, vahel olevat lausa piinlik lauda istuda, kui näed ilmselgelt, et inimesed ei ela jõukalt aga on siiski pingutanud külalisele midagi head pakkuda.
Ja kõige rohkem on tal tulnud niisama õues külmetada kõige peenemate villade aiaväravate juures. Hea, kui suvatsetakse sisse kutsuda.
Kord oli ta kutsutud ilmatu nooblisse pulma pildistama. Peen restoran, lookas laud, tualetid, bändid, särgid värgid. Ainult et kogu selle peo jooksul unustati piltnikule ja pillimeestele süüa anda, neil polnud vist istekohtigi, olid seal seisnud ja kaalunud, kas minna baarist klaasi vett ostma või mitte....
Muidugi kindlasti on erandeid. Kas külalislahkus sõltub intelligentsist? Kasvatusest?

Headusest

Vana-aasta viimane päev oli väga rahulik ja kodune. Mõtlesin rahulikke ja leebeid mõtteid.
Mõtlesin, et püüaks niisama uuel aastal hea olla. Lisada oma pisikesi osasid Maailma headuse kogumisse. Paljundan Jumala headust. Ei riidle ega vihasta vaid lohutan ja innustan. Ei solvu, noruta ega irise vaid leian head ja lähen edasi. Ei nõua oma osa taga vaid jagan seda, mida mul on jagada.
Mõtlesin – lihtne. Ma olengi ju üleni selline leebe ja heakene. No vihastamise, solvumise ja irisemisega vahel on probleeme ja aga saab hakkama.
Naeratades läksin magama.
Nägin und.
***
Ekslesin koos mingite lastekaitsetöötajatega mööda kangialuseid ja otsisin kadunud või ära jooksnud lastekodutüdrukut. Leidsime tüdruku või pigem neiu rõvedast niiskest räpasest keldrist. Räsitud olemisega tüdruk ohkas mind nähes kergendunult ja ronis mulle poolenisti sülle, ütles – mu kõht valutab, kutsuge kiirabi. Mina olin hämmingus ja mures. Ma ju ei tunnegi teda!
***
Ärgates sain aru, et ainult pisikesest, nunnust headusest on liiga vähe. No see teisele inimesele naeratamise, hea sõna poetamise ja õlalepatsutamise värk. Vahel on see abiks aga tihti vajab tegelik olukord palju rohkemat.
Jah, ma olen kirjutanud lugusid asjadest ja olukordadest, mis mul südamel, saanud asjaosalistelt tänusõnugi aga kas need lood on ka midagi reaalselt lahendanud? Kedagi aidanud?
Jah, ma olen teinud mõne väikese kingituse, et kedagi rõõmustada. Ma tean, et üks inimene kannab minu kingitust iga päev talismanina kaasas aga kas ma olen talt küsinud, kuidas ta endaga hakkama saab?
Jah, ma olen ära kuulanud mitmeid muresid, lohutanud ja julgustanud, aga see on ka kõik. Ma ei ole MITTE MIDAGI reaalselt panustanud.
Minu armas lapsehoidja-neiu, kelle emal oli raske operatsioon. Tahtsin tema emaga rääkida, küsida, kas midagi äkki on vaja, julgustada, üüri aidata maksta, kui vaja.
Ma ei teinud midagi.
Tuttava tuttav, kelle elu suvelõpus nii puntrasse pööras, et enam hullemini ei saagi… Püüdsin abilist talle sebida aga midagi ei tulnud välja, ma ei tea, mis põhjustel.

Nukker ja häbi hakkas. Ma olin iseendast ja oma illusoorsest hea-olemisest nii heal arvamusel, et märganudki, mis tegelikult toimus.
Püüdsin meenutada, millisel viisil on mind ennast aidatud. Päriselt, nii et siiani meeles on.
***
Kui ma kolisin Pärnusse, tundsin end nii üksi, et poetasin õhtuti kössis voodis pisaraid. Ma tundsin vaid oma ämma ja paari mehe sõpra. Aga nad aitasid mul suuremast üksindusest üle saada.
Kui me ootasime oma esimest last, polnud meil titale mitte midagi varutud. Ei voodit, ei vankrit ega riideid. Raha polnud aga me ei osanud eriti muretseda kah. Ja siis korraga hakkasid asjad tulema. Paari nädalaga oli kõik olemas!
Kui tita oli paarinädalane, võttis ta päevade viisi karjuda. Seda paanikat värske ema ja vanaema poolt! Kui väga mind aitasid kõned sõpradele, kes instruktsioone jagasid.
Pooleaastase titega kolisime korterisse. Me ei saanud kuskilt autot ega kolijaid. Kui olime juba meeleheitel, tulid sõbrad ja aitasid nii auto kui kraami tassimisega, viiendale korrusele muide. Kuna mul oli juhuslikult sünnipäev, üllatasid mind veel kringliga…
Aastaid hiljem, juba kolme lapsega, kolisime jälle. Oli väga, väga külm talv ja ma istusin oma lastega esimesel õhtul külmas, räpases ja kõledas majas, mida nüüdsest pidin koduks nimetama. Olin nii hirmul ja masendunud, et oleks taas nutta löristanud, kui lapsed poleks äraootavalt mu ümber kobardunud. Siis tuli sõber, leidis eest armetu olukorra ja viis meid pikema jututa enda poole ööbima. Nii said esimesed ööd mööda ja korraldamistahe tuli tagasi.
Samal aastal oli ikka veel paukuv pakane ja ma olin väga väsinud eksperimentidest, kuidas 15 kroonise päevarahaga kolm toidukorda valmistada. Ühel õhtul koputati uksele ja sõbrad kogudusest tassisid tuppa sületäie külmutatud pitsasid. Me sõime neid ikka nädalaid!
***
Ma võingi sedasi meenutama jääda. Kui palju kordi on vanemad pisikese pangaülekandega mind aidanud. Kui palju kordi olen sõbra õlal kurtnud või vähemalt telefoni niuksunud. Mulle on laenatud raha ja antud asju, hoitud lapsi, kutsutud teiste sekka, palvetatud minu eest, tehtud pisikesi üllatusi ja veel ja veel…
Abiks on olnud nii külmutatud pitsa, telefonikõne kui mõni armas blogikommentaar.

Olen palju headust võlgu. Ja mitte ainult seda pisikest, igapäevast.
Loodan, et saan seda võlga natukenegi vähendada. Oleks vaid silmi, et märgata.
Ja aitäh kõigile heategijatele!
Olge südamest õnnistatud, teie kõik.

Head 2009-t!

Kui esimesel jaanuaril linna mitmeviljajahu ostma läksin, siis hakkasin tõesti uskuma, et midagi maailmas on muutunud.
Säästukas oli kinni!
Säästukas pole kunagi kinni ju? Aga eile oli!
Hämmastunud inimesed vantsisid Port Arturi ette. See oli ka kinni! Või õigemini avati kell 12.
TÕSISELT hämmastunud inimesed kobardusid ukse ees ootele. Värisevad mehikesed, tumelillade pelmeenidega silmade all. Viisakate mantlite ja naaritsamütsidega prouakesed. Hõlmad-lahti müts-viltu poisiklutt. Soliidsed härrad arutamas nagu-ikka-ääretult-magedat vana-aastaõhtu telekakava. Salgake tibisid kihistades saia- ja limpsiraha lugemas.
Oli aega mõelda, kui väga me oleme harjunud peaaegu ööpäevaselt teostatava ostmisrituaaliga.
Ehk on aeg nüüd ümber harjuda?