Headusest

Friday, January 02, 2009

Vana-aasta viimane päev oli väga rahulik ja kodune. Mõtlesin rahulikke ja leebeid mõtteid.
Mõtlesin, et püüaks niisama uuel aastal hea olla. Lisada oma pisikesi osasid Maailma headuse kogumisse. Paljundan Jumala headust. Ei riidle ega vihasta vaid lohutan ja innustan. Ei solvu, noruta ega irise vaid leian head ja lähen edasi. Ei nõua oma osa taga vaid jagan seda, mida mul on jagada.
Mõtlesin – lihtne. Ma olengi ju üleni selline leebe ja heakene. No vihastamise, solvumise ja irisemisega vahel on probleeme ja aga saab hakkama.
Naeratades läksin magama.
Nägin und.
***
Ekslesin koos mingite lastekaitsetöötajatega mööda kangialuseid ja otsisin kadunud või ära jooksnud lastekodutüdrukut. Leidsime tüdruku või pigem neiu rõvedast niiskest räpasest keldrist. Räsitud olemisega tüdruk ohkas mind nähes kergendunult ja ronis mulle poolenisti sülle, ütles – mu kõht valutab, kutsuge kiirabi. Mina olin hämmingus ja mures. Ma ju ei tunnegi teda!
***
Ärgates sain aru, et ainult pisikesest, nunnust headusest on liiga vähe. No see teisele inimesele naeratamise, hea sõna poetamise ja õlalepatsutamise värk. Vahel on see abiks aga tihti vajab tegelik olukord palju rohkemat.
Jah, ma olen kirjutanud lugusid asjadest ja olukordadest, mis mul südamel, saanud asjaosalistelt tänusõnugi aga kas need lood on ka midagi reaalselt lahendanud? Kedagi aidanud?
Jah, ma olen teinud mõne väikese kingituse, et kedagi rõõmustada. Ma tean, et üks inimene kannab minu kingitust iga päev talismanina kaasas aga kas ma olen talt küsinud, kuidas ta endaga hakkama saab?
Jah, ma olen ära kuulanud mitmeid muresid, lohutanud ja julgustanud, aga see on ka kõik. Ma ei ole MITTE MIDAGI reaalselt panustanud.
Minu armas lapsehoidja-neiu, kelle emal oli raske operatsioon. Tahtsin tema emaga rääkida, küsida, kas midagi äkki on vaja, julgustada, üüri aidata maksta, kui vaja.
Ma ei teinud midagi.
Tuttava tuttav, kelle elu suvelõpus nii puntrasse pööras, et enam hullemini ei saagi… Püüdsin abilist talle sebida aga midagi ei tulnud välja, ma ei tea, mis põhjustel.

Nukker ja häbi hakkas. Ma olin iseendast ja oma illusoorsest hea-olemisest nii heal arvamusel, et märganudki, mis tegelikult toimus.
Püüdsin meenutada, millisel viisil on mind ennast aidatud. Päriselt, nii et siiani meeles on.
***
Kui ma kolisin Pärnusse, tundsin end nii üksi, et poetasin õhtuti kössis voodis pisaraid. Ma tundsin vaid oma ämma ja paari mehe sõpra. Aga nad aitasid mul suuremast üksindusest üle saada.
Kui me ootasime oma esimest last, polnud meil titale mitte midagi varutud. Ei voodit, ei vankrit ega riideid. Raha polnud aga me ei osanud eriti muretseda kah. Ja siis korraga hakkasid asjad tulema. Paari nädalaga oli kõik olemas!
Kui tita oli paarinädalane, võttis ta päevade viisi karjuda. Seda paanikat värske ema ja vanaema poolt! Kui väga mind aitasid kõned sõpradele, kes instruktsioone jagasid.
Pooleaastase titega kolisime korterisse. Me ei saanud kuskilt autot ega kolijaid. Kui olime juba meeleheitel, tulid sõbrad ja aitasid nii auto kui kraami tassimisega, viiendale korrusele muide. Kuna mul oli juhuslikult sünnipäev, üllatasid mind veel kringliga…
Aastaid hiljem, juba kolme lapsega, kolisime jälle. Oli väga, väga külm talv ja ma istusin oma lastega esimesel õhtul külmas, räpases ja kõledas majas, mida nüüdsest pidin koduks nimetama. Olin nii hirmul ja masendunud, et oleks taas nutta löristanud, kui lapsed poleks äraootavalt mu ümber kobardunud. Siis tuli sõber, leidis eest armetu olukorra ja viis meid pikema jututa enda poole ööbima. Nii said esimesed ööd mööda ja korraldamistahe tuli tagasi.
Samal aastal oli ikka veel paukuv pakane ja ma olin väga väsinud eksperimentidest, kuidas 15 kroonise päevarahaga kolm toidukorda valmistada. Ühel õhtul koputati uksele ja sõbrad kogudusest tassisid tuppa sületäie külmutatud pitsasid. Me sõime neid ikka nädalaid!
***
Ma võingi sedasi meenutama jääda. Kui palju kordi on vanemad pisikese pangaülekandega mind aidanud. Kui palju kordi olen sõbra õlal kurtnud või vähemalt telefoni niuksunud. Mulle on laenatud raha ja antud asju, hoitud lapsi, kutsutud teiste sekka, palvetatud minu eest, tehtud pisikesi üllatusi ja veel ja veel…
Abiks on olnud nii külmutatud pitsa, telefonikõne kui mõni armas blogikommentaar.

Olen palju headust võlgu. Ja mitte ainult seda pisikest, igapäevast.
Loodan, et saan seda võlga natukenegi vähendada. Oleks vaid silmi, et märgata.
Ja aitäh kõigile heategijatele!
Olge südamest õnnistatud, teie kõik.

11 comments:

Evelyn said...

Ma olen ka hästi palju mõelnud sellele, kuidas ma MÕTLEN, et peaks aitama, aga tegudeni jõuan harva. Mõned korrad olen kandnud raha neile inimestele, kelle sõbrad-tuttavad avalikkuselt abi on palunud. Eelmisel aastal lõpetasin mõned ajakirjade otsekorraldused ja tegin selle asemel püsikorralduse SEB Heategevusfondi (Toeta lapsi, kellest vanemad ei hooli). Aga siis ma jälle mõtlen, et need on nii väikesed summad ja võib-olla oleks palju olulisem leida hoopis aega, et midagi nende inimeste jaoks päriselt, isiklikult, ära teha.
Meid on ka aidatud ja tavaliselt ongi nii, et abi tuleb siis, kui seda kõige rohkem vaja on ja täiesti ootamatult. Ja vahel tuleb see abi nii, et annab elule ikka täiesti uue pöörde. Meie puhul näiteks siis, kui ema lõpuks lahutas ja tal oma kolme lapsega kusagile minna polnud. Tema tööandja lubas meil elada oma vanas korteris. See muutis meie kõigi elukäiku ja sidus inimestega, kelleta praegu elu enam ettegi ei kujuta.

Anonymous said...

aga Ritsik, "sõna, mõtte ja teoga". sul mõte ja sõna juba on. et pole midagi, et ei ole midagi :) aga mul on sama "probleem". kuidas anda maailmale tagasi kogu seda headust ja abi, mis ma ise olen saanud. ma usun, et tegelikult piisab ikka neist väikestest asjadest ka. ja kui arvatakse heaks, et sa oled rohkemaks suuteline, küll siis tuleb võimalus ka. et mine ikka samamoodi edasi. heade mõtetega ja süda avatud. see ongi juba suur samm!
head headust sulle!

Ann said...

Mulle meeldib mõtteviis, et kui inimesel läheb hästi, siis peaks ta selle eest kümnist maksma. Kuidas täpselt on igaühe enda otsustada, aga pole see pelgalt kupüür rahakotis, mida silmas pean.

Pisikesi heategusid ei maksa alahinnata. Jah, vahel võib tunduda, et neid justkui ei pandakski tähele, kuid ühel hetkel, mil ei ole enam seda lauaservale poetatud õunakotti või arvutimonitorile kleebitud ilusat sõna, on maailmas üks suur tühi auk juures. Vähemalt selle ühe inimese maailmas.

Sama moodi nagu aitama peab õppima, peab õppima ka abi vastu võtma. Olen mitmel korral põrganud müüri otsa, sest inimene ei taha, et teda aidatakse...

ritsik said...

Kui huvitavad kommentaarid!
Vaat rahalistesse annetustesse ei oska ma väga suhtuda. Tahaks ikka väga täpselt teada, mis ja kuidas.
Tean, et SEBi fond tegi eelmisel aastal Pärnu laste turvakodule väga ilusa mänguväljaku. Nii et pole midagi nii väikesed summad, häid ja vajalikke asju saab teha. KUIGI minu meelest turvakodu laps vajab pigem mõnda tugiisikut, kelle juurde pakku minna, kui vanematel joomatuurid.
Kui ma see tugiisik olla ei suuda, siis toetaks jah pigem rahasummaga.


Ja seegi on õige, et ilma väikeste heade hetkedeta oleks maailm palju hallim ja kurvem.
Samas võivad seda nn headusekümnist (hea sõna ju?!) maailmale maksta mitte ainult need, kes ise eluga rahul ja häppid on. Väga õnnetu inimese võib august välja aidata just kellegi endast veel viletsama aitamine.
Ja abi vastuvõtmine on omaette teema, mulle tundub, et mõnikord ongi inimesele määratud igasuguseid viletsusi, et tema uhkust murda. Karm.
Ning eh, sedagi tuleb ette, et enda arvates aitad aga teed asjad veel hullemaks...

Evelyn said...

Vot seda minagi mõtlen, et tegelikult peaks leidma aja, et isiklikult aidata. Vahest mulle tundub, et see püsikorraldus või mis iganes rahaline toetus on pigem isekas kui abistav. Et leevendab natuke enda südametunnistuse piinu (kui need just parajast mäekõrgused pole nagu praegu näiteks) ja kogu lugu.

Anonymous said...

aga mina jään endale kindlaks. et ei pea otsima mööda ilma, et keda ma nüüd abistan. ma usun, et nii nagu abi jõuab inimesteni õigel hetkel aga v-o ootamatust kohast, nii jõuab ka vastupidine. keegi, kes vajab abi just siis kui sul on võimalus teda abistada. küllap ikka on jõud, mis maailma korrapära suunab. küsimused saavad vastuse ja abivajaja abi. ja teinekord on hoopis selline õppetund, et abi ei tulegi aga kui oled ise olukorrast välja tulnud, on hea ja ehk uhkegi tunne :)

Ann said...

Ma rahalisi annetusi kuskile fondidesse reeglina ei tee, kui Jõulutunnel välja arvata. Aga vahel muid kanaleid pidi mõnest hädalisest kuuldes annan raha küll, kui võimalik on.

Mul on väga hästi meeles esimene talv, kui oma kolmekuuse titega üksinda olin. Jäin enne seda just kõigest ilma mis mul oli, kolisin kaks kotti näpu otsas sugulaste armust elama ja olin põhimõtteliselt kodutu, rahatu, töötu.
Aga siis jõuluajal, käisin oma mõnekuuse titega jalutamas, samal ajal rääkisin emaga telefonis ja raiusin talle vastu, et mina ei tule sellel aastal suguvõsa jõulupeole, mul pole raha, et osta kuhi noobleid kinke nagu meie peres kombeks on, mul pole raha, et korralikult süüa ostagi.
Ja siis tuli üks naine, pistis mulle pihku natukene raha, soovis ilusaid pühi ja läks minema. Ma ei saanud esimese hooga aru, mis toimub ja mul on ta nägu siiamaani väga hästi meeles, mõtlen ikka, et kui kuskil kohtaks, ütleks aitäh...

ritsik said...

Abistamine on jah, mõnes mõttes isekas ka, pärast on kohe hea tunne endast jupp aega hästi arvata :) Aga Evelyn ära põe, sinu pisike püsikorraldus läheb kindlasti õige asja ette ja olgem realistid- tõesti ei saa ju mööda ilma ringi tormata abivajajaid otsides, need asjad tulevad ise sinuni, kui aeg käes on.
Jätkuks vaid silmi märgata ja viitsimist reageerida, mitte nagu molu mina, kes nüüd pool aastat hiljem avastab, et halloo, kus ma siis õieti olingi kui...
Või nagu too naine, kes Annikile raha pihku pistis. Ilus! Võibolla tollest rahalisest toetusest tähtsamgi oli fakt iseenesest, et keegi vaevus märkama ja aitama - kõik on võimalik, elu läheb edasi!

iti said...

Võijah, innepite lätt Issanda päiv looja ku ma jõvva taad abiliste nimekirja siin ette lugeda :)

Aga eales ei lähe meelest-kolisime maale vastui talve. Lollikesed-puid ei teadnud me varuda ja siin pooles riidas olid märjad puud.Enamasti ma olin lastega üksi kodus, mees tuli nädalavahetusteks-töö sääne.Johannest vinnasime maalt nagu ullikesed 1. ja 2 klassi Võrru kooli (no ikka pidasime maagümnaasiumi kehvemaks-nii linnakad olime). Lund tuiskas, külm oli, ma jõudsin lastegaVõrust koju-naabriHelbe pidas kinni oma maja juures-näe, siin on kauss maulgikapsastega, keedad kartuli kodus mano ja süük om oleman. Ja kui koju saime, näen-eemalt tuleb naabriEnno-vinnab suure kelguga puid.Ja tõigi meile puid öeldes, et - saad kiiremini tare lämmäs ajada nii pliidi pääl pannkuuki küdsädä.

Ei lähe see mul meelest.Kuidas nad küll selle peale tulid?

Ja veel, kuidas Enn esimesel aastal käratas mulle, et "kartohka sa PIAT maaha panema ku maal elät!"
Oma esimese aiavilja, kartuli ja lilled olen siin kasvatanud. Esimesed moosid teinud ja hoidised.

Muutnud oma ellusuhtumist. Et tühiste asjade pärast ei nuteta vaid TÕSISTE asjade pärast.

ritsik said...
This comment has been removed by the author.
ritsik said...

Vahva, Iti. Helenduvad inimesed. Iti miks sa ei blogi? Tunnen juba puudust...