Headusest

Vana-aasta viimane päev oli väga rahulik ja kodune. Mõtlesin rahulikke ja leebeid mõtteid.
Mõtlesin, et püüaks niisama uuel aastal hea olla. Lisada oma pisikesi osasid Maailma headuse kogumisse. Paljundan Jumala headust. Ei riidle ega vihasta vaid lohutan ja innustan. Ei solvu, noruta ega irise vaid leian head ja lähen edasi. Ei nõua oma osa taga vaid jagan seda, mida mul on jagada.
Mõtlesin – lihtne. Ma olengi ju üleni selline leebe ja heakene. No vihastamise, solvumise ja irisemisega vahel on probleeme ja aga saab hakkama.
Naeratades läksin magama.
Nägin und.
***
Ekslesin koos mingite lastekaitsetöötajatega mööda kangialuseid ja otsisin kadunud või ära jooksnud lastekodutüdrukut. Leidsime tüdruku või pigem neiu rõvedast niiskest räpasest keldrist. Räsitud olemisega tüdruk ohkas mind nähes kergendunult ja ronis mulle poolenisti sülle, ütles – mu kõht valutab, kutsuge kiirabi. Mina olin hämmingus ja mures. Ma ju ei tunnegi teda!
***
Ärgates sain aru, et ainult pisikesest, nunnust headusest on liiga vähe. No see teisele inimesele naeratamise, hea sõna poetamise ja õlalepatsutamise värk. Vahel on see abiks aga tihti vajab tegelik olukord palju rohkemat.
Jah, ma olen kirjutanud lugusid asjadest ja olukordadest, mis mul südamel, saanud asjaosalistelt tänusõnugi aga kas need lood on ka midagi reaalselt lahendanud? Kedagi aidanud?
Jah, ma olen teinud mõne väikese kingituse, et kedagi rõõmustada. Ma tean, et üks inimene kannab minu kingitust iga päev talismanina kaasas aga kas ma olen talt küsinud, kuidas ta endaga hakkama saab?
Jah, ma olen ära kuulanud mitmeid muresid, lohutanud ja julgustanud, aga see on ka kõik. Ma ei ole MITTE MIDAGI reaalselt panustanud.
Minu armas lapsehoidja-neiu, kelle emal oli raske operatsioon. Tahtsin tema emaga rääkida, küsida, kas midagi äkki on vaja, julgustada, üüri aidata maksta, kui vaja.
Ma ei teinud midagi.
Tuttava tuttav, kelle elu suvelõpus nii puntrasse pööras, et enam hullemini ei saagi… Püüdsin abilist talle sebida aga midagi ei tulnud välja, ma ei tea, mis põhjustel.

Nukker ja häbi hakkas. Ma olin iseendast ja oma illusoorsest hea-olemisest nii heal arvamusel, et märganudki, mis tegelikult toimus.
Püüdsin meenutada, millisel viisil on mind ennast aidatud. Päriselt, nii et siiani meeles on.
***
Kui ma kolisin Pärnusse, tundsin end nii üksi, et poetasin õhtuti kössis voodis pisaraid. Ma tundsin vaid oma ämma ja paari mehe sõpra. Aga nad aitasid mul suuremast üksindusest üle saada.
Kui me ootasime oma esimest last, polnud meil titale mitte midagi varutud. Ei voodit, ei vankrit ega riideid. Raha polnud aga me ei osanud eriti muretseda kah. Ja siis korraga hakkasid asjad tulema. Paari nädalaga oli kõik olemas!
Kui tita oli paarinädalane, võttis ta päevade viisi karjuda. Seda paanikat värske ema ja vanaema poolt! Kui väga mind aitasid kõned sõpradele, kes instruktsioone jagasid.
Pooleaastase titega kolisime korterisse. Me ei saanud kuskilt autot ega kolijaid. Kui olime juba meeleheitel, tulid sõbrad ja aitasid nii auto kui kraami tassimisega, viiendale korrusele muide. Kuna mul oli juhuslikult sünnipäev, üllatasid mind veel kringliga…
Aastaid hiljem, juba kolme lapsega, kolisime jälle. Oli väga, väga külm talv ja ma istusin oma lastega esimesel õhtul külmas, räpases ja kõledas majas, mida nüüdsest pidin koduks nimetama. Olin nii hirmul ja masendunud, et oleks taas nutta löristanud, kui lapsed poleks äraootavalt mu ümber kobardunud. Siis tuli sõber, leidis eest armetu olukorra ja viis meid pikema jututa enda poole ööbima. Nii said esimesed ööd mööda ja korraldamistahe tuli tagasi.
Samal aastal oli ikka veel paukuv pakane ja ma olin väga väsinud eksperimentidest, kuidas 15 kroonise päevarahaga kolm toidukorda valmistada. Ühel õhtul koputati uksele ja sõbrad kogudusest tassisid tuppa sületäie külmutatud pitsasid. Me sõime neid ikka nädalaid!
***
Ma võingi sedasi meenutama jääda. Kui palju kordi on vanemad pisikese pangaülekandega mind aidanud. Kui palju kordi olen sõbra õlal kurtnud või vähemalt telefoni niuksunud. Mulle on laenatud raha ja antud asju, hoitud lapsi, kutsutud teiste sekka, palvetatud minu eest, tehtud pisikesi üllatusi ja veel ja veel…
Abiks on olnud nii külmutatud pitsa, telefonikõne kui mõni armas blogikommentaar.

Olen palju headust võlgu. Ja mitte ainult seda pisikest, igapäevast.
Loodan, et saan seda võlga natukenegi vähendada. Oleks vaid silmi, et märgata.
Ja aitäh kõigile heategijatele!
Olge südamest õnnistatud, teie kõik.