Kas ja kui palju on inimene ise oma õnnetuses süüdi? Karma? Halb õnn? Lihtsalt eluvõõras olemine?
Ma tavaliselt Tõehetke ei vaata, pole minu maitse ja laste vann on ka samal ajal aga seekord juhtusin toda õnnetut tädi nägema, kes tappa sai. Kuskil saates kirjeldas veel hiljem detailselt, KUI koledasti ta ikka peksa sai ja lasi end lohku tõmmata. A nüüd läheb kindlasti kõik hästi- näe, julmardi venna lubas naiseks võtta ja natuke raha on nüüd, saab autoliisingu ära maksta ja...
Kahju naisest. Juba tema ema vaevatud näkku oli kirjutatud raske saatus ja ... noh, ohvriks olemine. Nutetud nägu. Ja tütrel samamoodi. Et juba isa andis mõlemale peksa.
Ma ei ütle, et naine ei tohi nutta. Peabki vahel nutma. Aga tervet elu ei peaks maha nutma. Ei saa terve elu kellegi peksu kannatada, lasta ennast petta, sõimata, rahaliselt nahk üle kõrvade tõmmata. Ja näha, kuidas needsamad käitumismustrid su laste elus jooksma hakkavad. See on ju õudne!
Ma saan aru, et perevägivallast on kohutavalt raske pääseda aga kui on selline elu, siis ma läheks lastega ennem vaestemajja kui jääks oma "kaine peaga nii mõistva" abikaasa juurde. No mis iganes olukorras ei tohi sedasi vaikselt kannatada, pagan, sul on lapsed ju!
Ükskord käis Tartu naiste varjupaiga Sirje Pärnu sotstöötajatele ja politseinikele oma tööst rääkimas. Tuleb välja, et mõni naine kannatabki niikaua, kui ta maha lüüakse. Kahju, et meie õigussüsteem neid naisi oma hullude meeste eest väga efektiivselt ei kaitse: kui on lähenemiskeeld, siis selle rikkumisest ei juhtuvat eriti midagi. Ning ei tegeleta üldse vägivallatsejate endi psühholoogiaga.
Viimases Eesti Naises oli ka mingi lugu naisest, kes aina sattus peksvate ja joovate meeste juurde aga sellest hoolimata aina armus ja armus. Kas vigadest tõesti ei suudeta õppida ka peale viiendat rehaleastumist? Kas mingit tugigruppi ei ole alandlike naiste jaoks? Või kooli? Kus iga päev kirjutataks joonelisse vihikusse: ma olen väärikas inimene, kellelgi pole õigust mind alandada ega peksta ja ma saan üksi hakkama ega riputa end jälle järjekordse mehe kaela, kes mind kätel kanda (vähemalt kaine peaga ja suhte alguses) lubab.
Eile oli Võsareporteris (mida ma samamoodi vihkan aga vahel unustan end mõnd erilist frukti vaatama) see õnnetu Pärnu tädi kolme lapsega, töötu, rahatu. On see Pets mis ta on aga vähemalt viis ta tädi sotsosakonda, kus viimane avastas: näe, toetust saab taotleda! Äkki isegi registreeris ennast töötuks? Ta ju ütles, et elab vaid lasterahast. Või ei saa regada, kui oled ise töölt ära tulnud?
Võibolla teen ma jälle ülekohut ja tõeliselt hädas olles ei pruugi kõik need sotsiaalsed turvasüsteemid töötada ega aidata. Võibolla. Aga vahel tundub küll, et mingi ametlik "elukool" võiks olla, kust kõige elementaarsemaid asju küsida.
Ma ausalt öeldes küll ei tea, mida töötuna peale hakata. No võtad arvele, saadad cv-sid, küsid tuttavatelt. Aga äkki tõesti ei olegi mingit tööd enam võtta? Äkki on tööd maailmast otsa saanud ja raha ka?
Kata ja Claara, teie oskate kindlasti tarka panna sellel teemal.
Õnnetud
Tuesday, January 20, 2009
Posted by ritsik at 3:41 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Selliseid inimesi, kes oma õigusi toetuste jm näol ei tea, on tegelikult päris palju. Mul tekkis ka Võsareporterit vaadates küsimus, et miks ta ennast töötuna arvele pole võtnud. Tööturuametil ju palju võimalusi lisaks toetuse saamisele, kas või ümberõppe näol.
Minu meelest oleks vaja sellist koolitust, kus inimesi õpetatakse infot otsima ja võimalusi leidma. Internet on küll paljudele kättesaadav, ometi ei osata sellest rägastikust õigid asju üles leida ja tihti ei tuldagi selle peale, et abi on kuskil olemas.
Ettevõtluskeskuses on selle kohta ütlus, et "ettevõtja ei tea, mida ta ei tea", samamoodi saab ka öelda "inimene ei tea, mida ta ei tea".
Abi on olemas. Abi v6iks olla rohkem, aga päris näljas-paljas-kodutu ei tohiks olla keegi. Aga abi saamise eelduseks on inimese enda tahtmine ja aktiivsus - küsib abi, otsib infot. Osad inimesed ei oska v6i ei taha seda teha.
Kui töötuks ei kvalifitseeru, siis tööotsijaks saab regada ikka. Tööotsija osasid tööturuteenuseid ei saa, kuid mingit abi ikka.
Paljud inimesed kukuvad t6esti süsteemi aukudesse (infopuudus, hoolimatud ametnikud jne) ja neid tuleb aidata nii infoga kui muuga. Aga on ka neid, kes kasutavad süsteemi kurjalt ära v6i on mugavad. V6sa saadet pole kunagi teadlikult vaadanud, aga vahel vannitoa ukse vahelt pesu pestes v6i oma saadet oodates on m6ni asi silma jäänud. Ühes saates oli l6ik, kus linna sotsiaalkorteris aastaid elanud härra (k6bus ja energiline ca 50-ne) kaebas linna sotstöötaja peale, kes saatis talle teate lepingu l6ppemise kohta. Sotstöötaja selgitas, et see korter on m6eldud ajutiseks kasutamiseks neile, kes t6esti ootamatult jäävad peavarjuta ning selle m6te on anda inimesele ajapikendust uue eluruumi otsimisel. Ja kui antud härra t6esti ei suuda uut pinda hankida, siis saab sinna edasi jääda. Härra oskas vaid telefonitorusse karjuda, et sotstöötaja viskab abitu inimese tänavale. Muidugi ma ei tea ju üksikasju, kuid mehe käitumise põhjal jäi küll mulje, et kodanik on sotsiaalpinnal aastaid olnud ning ei m6tlegi endale ise katust otsida, sest nii on odavam ja mugavam. See härra oskas meedia survet ära kasutades endale veel aastaks-paariks ajapikendust välja pressida. Ja need, kel suurem häda jäävad ilma, sest linn ei jaksa palju sotskortereid üleval pidada.
Vägivaldse mehe juurde jäävad naised on sutsu teine teema. Siin on lisaks passiivsusele ilmselt oma roll ka nähtusel, mida nimetatakse kaass6ltuvuseks. Abi oleks professionaalsest n6ustamisest.
Inimeste harimine abi saamise v6imalustest on hea m6te ja on ka häid kampaaniaid-projekte tehtud. Aga kuidas k6ikideni j6uda?
Kas nii, et iga kodanik teeb täisealiseks saades läbi eluoskuste koolituse, siis eksami ja saab kätte tunnistuse, et on iseseisvaks toimetulekuks valmis?? Ja läbikukkujad lähevad klassi kordama??
kata
kata- see on jah omaette teema, et kuidas koolitada ja kust inimesed leida.
Kas selline nö eneseaitamine ei võiks olla nt gümnaasiumis kodanikuõpetuse tunni üks osa? Samas ilmselt on kontingent hädalisi, kes abi vajavad, aga pole oma haridusteel gümnaasiumisse jõudnudki, nii et selle peale üksi loota ei saaks.
Kohaliku omavalitsuse kaela ei oleks ka seda mõtekas ilmselt veeretada, sest kui nad teavad, KES on need inimesed, kes aitamist ja harimist vajaksid, siis saakski neid juba individuaalselt teha ja pole vaja kokku kutsuda gruppi, et neile linnavalitsuse loengusaalis näidata, et kaks ust eemal istub sotsiaaltöötaja.
Äkki see on küsimus, mille võiks püstitada nt uude innovatsiooniportaali www.in.ee, et siis innovatiivsed eestlased saaksid lahendusi pakkuda :)
Suurepärane mõte, Anniki! Seda peakski tegema. Äkki keegi mõtleb välja, kuidas inimesi elama õpetada :)
Tolle kolmelapselise naise loo kommides oli palju selliseid, kes kinnitasid, et jah, ikka pole koristajakohtagi Pärnus leida. Sa käisid tööbüroos, kas sulle jäi ka selline mulje?
Aga "elamisõpetusele" võiks tõesti mingi aluse juba põhikoolis anda. Ideaalis võiksid seda vanemad teha aga kui vanemad on äpud, siis sedasama stiili pärandavad nad oma lastelegi edasi.
Töökohtadega on siin nutune jah. Detsembri statistika alusel leidis töökoha iga 47. töötuna arvel olev inimene. Uusi pakkumisi pole tööhõiveametisse peaaegu juurde tulnud ja olemasolevad on mingil viisil spetsiifilised- ma nt ei julgeks end mingi eelneva kogemuseta juuksuriks pakkuda, vaevalt et võetakski :)
Koristajakohad on mu meelest ühed "magusamad", mis kiirelt kaovad. Vähemalt need, kus peab päevas vaid paar tundi käima, hea lihtne viis lisaraha teenimiseks.
Aga tolle kolmelapselise pere kohta kuulsin täna usalduväärsest allikast sahinat, et üks perelastest on oma talendiga üsna elegantse summa teeninud ja rõõmustas just täna sellest teada saades, et pere mured on vähemalt natukeseks lahendatud. Poiss on päris andekas arvutimängude looja.
Kui rääkida sellest, et inimesed ei tea mida teha kui raha pole siis kuluks praegu ära kõvasti riigipoolset kampaaniat. Tasuta lehtedes artikleid. (meil siin tallinnas vähemalt üks on) siis teles, raadios ja muudes ajalehtedes. Kui paljud reklaampinnad seisavad tühjalt siis miks mitte seda ära kasutada ja sotsiaalreklaami teha. Panna plakatitele töökuulutused ja abitelefonide numbrid ja linnaosavlitsuste infotelefonid ja sotsiaaltöötaja number ja vastuvõtuaeg jne. Väga palju saaks ära teha. Keskerakond, selle asemel, et teisi mustata võiks oma raha selle peale kulutada.
Pereväigivallast rääkides siis... Oehh.. pikk teema.
Esiteks on inimestel kombeks teatud tüüpi inimestega suhelda ja neisse armuda. Sellel on väga mitu põhjust. Kõigepealt et inimestele meeldivadki teatud tüüpi vastassugupoole esindajad ja siis edasi loeb juba enesekindlus jne. Kui sa oled ikka aastatega mutta trambitud siis sa alateadvuslikult arvadki, et sa pole paremat väärt. Vaadake oma minevikku ja meenutage mismoodi teatud vanuses kõik unelmate mehed olid ühte nägu ja tegu.
Samamoodi käiakse ju läbi teatud ringkondades. Liigutakse teatud seltskonnas ja seal seltskonnas on paratamatult kõigil midagi ühist.
Miks naised ära ei läheks? Ritsik, sa ütled, et sina läheksid kohe minema. Mina ütlesin sama ja ometi ei pidanudki ma enam ära minema. Mees kes mind ahistas pea kolm aastat oli mind maha jätnud ja elas oma elu teise naisega. Aga kujutad ette sel isasel olid tunded kahe naise vastu ja tema laste ema ei saanud ju litsik kätte ära minna. See litsiks minemine tähendas siis endale uue mehe leidmist. Ja teda- see tähendab siis mind- tuli sellekohaselt ka õpetamas käia. Ja loomulikult armastas ta mind meeletult. Ja armastab siiani ja ei jõua ära kahetseda, et ta minu juurest maailma kõige ideaalsema tüdruku juurde elama kolis kelle surma ta pikka aega ootas, et saaks minu juurde tagasi tulla.
Esimene keretäis oli mul ju "välja teenitud". Ütlesin mehele, et mina siis leian endale ka uue mehe kui tema oma tipsi maha ei jäta. Selle peale sõideti teisest eesti otsast kohale ja...
Ise ma ju ähvardasin teda oma kandiliste sõpradega (mhm hea nali). Jne jne jne. Loomulikult olin ma kõiges süüdi ja kui parasjagu polnud mingit uut kuritegi korda saatnud siis mõne vana võis alati meelde tuletada.
Kuna ma sel ajal veel, lollike nagu ma olin, lootsin,e t mind ikka tagasi võetakse ja elu muutub endiseks, siis oli vaja ju teha igast lollusi. Kurat kus mu ajud olid mõtlen ma nüüd. aga siis ma tõsimeeli uskusin, et ta lääbki mu maha ja otsib üles ja viib metsa. Korra oleme juba sinnapoole teel olnud. Õnneks nii hulluks asi ei läinud.
Kuid miks ma siis ära ei läinud? Mul ei olnud ju minna kuskile. Me elasime ju lahus ja tal oli oma elu. Aga mina klammerdusin teab miks tema külge. Peas oli kõik sassis ja ma ei saanud enam aru mis on õige ja mis vale. Politsei oli korduvalt tema poolt. Keegi mu avaldusi vastu ei võtnud. Tunnistajaid kordagi välja ei kutsutud. Ühe korra on politsei avanud toimiku ja selle ka sellepärast, et mu sõber lihtsalt nõudis seda ja vägagi mõjusate vahenditega. Kuhu asi jõudis? Meest ei kutsutud isegi kohale ja kui ma kunagi siis asja uurisin siis öeldi et seal polnud ju midagi uurida.
Põhiline on see, et inimene kes selle kõige sees on sõltuv iga oma keharakuga sellest inimesest kes teda ahistab. Seda öeldakse sulle nii palju, et sa jääd uskuma ja kui sa ei usu siis pekstakse sind kuni sa usud.
Sa oled kindel,e t sa pole millekski võimeline, et sa ei saa üksi hakkama ja kui sa julged kasvõi mõelda sellele, siis lüüakse su põlved nii puruks, et veedad oma ülejäänud elu vähemalt ratastoolis kui mitte ilastava juurviljana kuskil hooldekodus. Sa usud, et see inimene ongi kõikvõimas, sest sulle ta ju suudab haiget teha ja ta on sinust tugevam. Sa kaotad kõik oma sõbrad, sest nad on tüdinenud sellest, et sa midagi ette ei võta ja kui nad sind aitavad siis sa ikka lähed selle mehe juurde tagasi, sest ta lubas ju sulle, et rohkems eda ei juhtu ja mingil imelikul kombel on sul teda vaja ja sõltud temast.
See on nii kummaline sõltuvussuhe, et seda on raske selgitada. Seal on hirm ja armastus ja raha.
Sel ajal polnud ühtegi turvakodu ja sellist ajsa kui perevägivalt ei olnud olemas. See oli ikka peresisene asi.
Keegi teine ei saa aidata inimest kui ta ise väga ei taha. Väga karm, aga nii see on. Kedagi ei saa jõuga oma mehe juurest ära tirida. Mingil iks põhjusel on naised nii emotsionaalselt lollid. muide mehed ka. Meie riigis ei räägita veel meeste vastu suunatud vägivallast, aga see on kindlasti olemas.
Niisis. väga väike osa inimesi läheb mehe jurest ära pärast esimest korda ja need inimesed teevad õigesti. Pärast teist korda on juba raskem ära minna jne. Mida rohkem sa sõltud mehest ja tema rahast ja laenudest.. seda rohkem sa lihtsalt kannatad ja pane dka oma lapsed kannatama. Need kes pole selle sees olnud ei oska seda ette kujutadagi.
Võite proovida mõelda sellele, et nagu igas peres on ka teil asju mille pärast te tülitsete. Võtke pärast tüli oma seitse asja, lapsed ja minge ära. Kuivõimalik see oleks??? tõsiselt. Ja ärge tulge mulle rääkima, et see kui mees teie suppi ei hinda pole sama asi kui peksmine. ega siis esimesel korral keegi ei löögi sind oimetuks ja vigaseks. Ja ega ei peagi lööma. Üks mu tuttav lõpetas enesetapikatsega ilma, et mees oleks kordagi teda füüsiliselt puutunud. Aga vaimselt ... Mees seisi kõrval ja lausa sundis naist enesetappu tegema. Ja see naine läks pärast seda mehe juurde tagasi, kui oli haiglast välja saanud. Saades haiglas igakülgset psühholoogilist abi ja nõustamist.
lõpuks läks ta mehe jurest ära siis kui leidis teise mehe kelle külge klammerduda ja ega see mees pole sugugi parem.
Niisi. tõstke käsi püsti kes tõesti suudab mehe juurest ära minna pärast suuremat peretüli.
Post a Comment