tseremoonia

Tänane tööpäev algas kell pool 9 apostliku õigeusu kirikus, kus pühitseti ametisse piiskop.
Minu kokkupuuted õigeusu kirikuga olid piirdunud siiani ühe Katariina kirikus uudistamas käimisega. Olime T-ga just tuttavaks saanud, lonkisime käsikäes mööda linna ja otsustasime millegipärast kirikusse minna. Ei olnud meeldiv. Vastukaaluks hunnitule arhitektuurile olid tädikesed väga mossis ja tõrjuvad ja pahandasid meiega, ei mäleta miks. Meile ei läinud see üldse korda, liiga armunud olime :D
Mõni nädal tagasi suhtlesin siis kohaliku kiriku (seekord eesti ap. õigeusu) preestriga ja ta oli üliväga sümpaatne, lausa heatahtlikkust kiirgav. Just selline inimene, kelle suhtes tekib hetkega usaldus ja julgeks talle kõik-kõik südamelt ära rääkida. Samas oli ka tulevane piiskop, samuti heateahtliku moega kuid reserveeritud, naeratuseta.
Tükk aega kaalusin oma eelarvamusi. Kas taolises ametis peab olema siis muhe rahvamees? Või hoopis tõsine töötegija, kes tema nina alla ilmunud ja asjatundmatuid küsimusi esitavast naiserahvast ei peagi midagi arvama? Küllap teab Jumal paremini, kes millisele kohale sobib ja mis omadused tal selleks olema peavad.

Aga tänane liturgia oli kaunis. Paarkümmend üliuhketes rõivastes piiskoppi ja preestrit teenimas, viirukisuits ja viirukipanni kellukeste õrn helin, kolm tundi vapralt laulnud koor ja preestrite võimas laul. Kõik need regaalid, mitrad, sauad ja küünlad... Tõesti uhke. Mõjuv.
Kas teate, milleks on kirikus vaja auguga muffinivormipabereid? Et küünlavaha sõrmedele ei tilguks :)
Kas teate, et kui metropoliit paneb piiskopile need rüüd ja teised värgindused ümber, siis hüüab kõik see preestrite vägi mitu korda kõva häälega Axxios! mis kõlab nagu Potteri-raamatust accio (ehk tulgu siia, võlukepp näiteks), see pani mind täiesti ebakohaselt muigama.. huvitav, mis axxios tähendab.
Ja keset seda pidulikkust üks umbes aastane põnn häälekalt tatsamas, piiskoppide juurde trügimas ja plastmasstopse laiali loopimas. Mind ei häirinud aga mitmeid vist küll.

Jumalateenistuste vormid on nii erinevad. On pompöösseid katedraale ja pisikesi kulunud külakirikuid. Ja hoopis võimlates, koolisaalides, kultuurimajades koos käivad kogudused. On rangete rituaalidega tseremooniad ja suhteliselt vabas vormides kulgevad teenistused. Muusikat venivatest ülikeerulise meloodiaga koraalidest rokkmuusikani.
Kõik on nii erinev ja samas sarnane.
Mulle katedraalid väga meeldivad. Täis hunnituid vitraaže ja kunsti. Ehk on kunstnikud püüdnud tagasi peegeldada seda armastust, mida nad ise on tundnud.
Aga seesama armastus hoiab koos ka külakirikuid ja "võimlakogudusi", täpselt seesama.
Pildil minu abitu katse jäädvustada Strasbourgi katedraali vitraaži.