... eelmise postituse jätkuks.
Meie fotograaf rääkis hiljuti, et oma päris pika teenistusaja jooksul on ta kõige rohkem nautinud külaskäike lihtsate inimeste juurde, maale, suurtesse peredesse või kuhu iganes. Ikka pakutakse teed-kohvi, võileibu ja kooke, vahel olevat lausa piinlik lauda istuda, kui näed ilmselgelt, et inimesed ei ela jõukalt aga on siiski pingutanud külalisele midagi head pakkuda.
Ja kõige rohkem on tal tulnud niisama õues külmetada kõige peenemate villade aiaväravate juures. Hea, kui suvatsetakse sisse kutsuda.
Kord oli ta kutsutud ilmatu nooblisse pulma pildistama. Peen restoran, lookas laud, tualetid, bändid, särgid värgid. Ainult et kogu selle peo jooksul unustati piltnikule ja pillimeestele süüa anda, neil polnud vist istekohtigi, olid seal seisnud ja kaalunud, kas minna baarist klaasi vett ostma või mitte....
Muidugi kindlasti on erandeid. Kas külalislahkus sõltub intelligentsist? Kasvatusest?
ja veel
Friday, January 02, 2009
Posted by ritsik at 10:54 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
meil maal ka on mõned naabrid suuremad juubelid linnas või alevis kohvikus või kõrtsis pidanud. Aga see on nii enesestmõistetav-et bändimehed ka süüa saavad. Jummal, kos tuu häbi ots siis külaliste ees. Külalistele justnimelt ikka näidatakse oma jõukust-keda kõike jõutakse veel kutsuda ja kostitada.
meil on ütlemine, et "nii rikkaks saabki". kui ei jaga tüki kaupa ilmale laiali. meie ei saa iial rikkaks. ja sellist rikkust ei igatse ka.
Ma arvan, et pigem kasvatusest. Mäletan oma lapsepõlvest, et meil oli külaliste tulemine alati selline suursündmus, milleks tehti salatit, kaeti laud ja otsiti keldrist hea-parem välja.
Nii mastaapselt ma ei kokka, aga ometi tunnen end alati kehvasti, kui külalised tulevad ette teatamata- no mis ma neile lauale panen?
See ju nii armas komme külalisi toita. Kasvõi võileibadega. Mu meelest on seegi normaalne, et külla minnes midagi ise kaasa võetakse.
Maal on inimesed tihti lihtsalt rõõmsad, kui tullakse, tehakse pilti jne. Nagu Iti ikka meile kirjutab, kuidas tullakse ikka paariks tunniks ja mõnuga, mitte tuld tooma. Linnas kohtame pidevalt kiirustamist ja teatud umbusku. Uhuu, ei-ei mind ei või pildistada, minust ei tohi midagi kirjutada, minuga ei tohi üldse suheldagi!!!
Ma arvan ka, et tegu on kasvatusega, sest olen näinud oma töös "vaeseid" kes ainult kräunuvad käsi püsti anudes ja ootavad ainult ja samas on sellised, kes kohtlevad võõrastgi nagu kallist sõpra....sama on ka "rikastega".
pigem see vist kasvatuse asi, meil tutvus-sõpruskonnas mõlemasse otsa kuuluvaid peresid ja ei saa nõnna üks-ühele võtta.
Post a Comment