Läksime täna hommikul poisiga haiglasse kipskätt näitama. Olime veel lootusrikkad, et 2 nädalat juba kipsitatud, äkki saab varsti käe vabaks.
Arst vaatab röntgenipilti ja ütleb, et luu otsad on teineteise suhtes valesti nihkunud. Haiglasse sisse, operatsioonile ja käele traadid sisse.
Me olime täiesti shokis.
Istusime jälle traumapunkti ukse taga nagu 2 nädala eest, ootasime lasteosakonda suunamist. Poiss tilgutas pisut pisaraid ja minagi hoidsin silmavett vägisi tagasi. Nagu ilmaasjata oleks need nädalad kõik olnud!
Aga mis siis ikka, rahunesime maha ja leppisime olukorraga. Saime lasteosakonda sisse. Tema jäi sinna operatsiooni ootama ja mina istun tööl närveldades, keskenduda nagunii ei suuda. Ma ei ole arstigi näinud, ma ei tea, kui kaua opp kestab ja kas see on lihtne või keeruline, ma ei tea, kas täna saab koju või homme, kas koolist antakse vabastus ja kui kauaks...
Pettumus ja pisarad
Thursday, January 22, 2009
Posted by ritsik at 3:15 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Oh milline jama ja ebaõnn. Olge tugevad!
oioioi. siuke asi ajab masendusse küll. aga mõtle kui oleks valesti kokku kasvanud või nii et käsi jääbki vigaseks... nüüd on ikka lootus suur täielikule tervenemisele.
Kusjuures opp pidi toimuma täna kell 12, poisile oli juba uimastav tablettki ära antud,(rääkis mulle et istus ja juurdles, miks ta kõike kahekordselt näeb) ja siis selgus, et vajalik aparatuur on ikka pikalt hõivatud ja ei saagi teha:(
Jääb ööseks haiglasse ja homme siis.
oh lugu! jõudu teile ja nüüd läheb kindlasti kõik hästi!
Mu õel oli eelmisel talvel väga õnnetu uisutamistrauma. Pandi ka operatsioonil traadid sisse. Jalg oli kuu-paar kipsis, algul ei tohtnud muidugi üldse toetadagi. Kunagi hiljem pidi vist välja opereeritama traadid, oli see pool aastat või aasta...
Tugevat tervist, ega need jamad meeleolu ei tõsta...
Kallis Ritsikukõnõ,
pojale tugevat närvi, et seal haiglas üksinda vastu peaks. Et opp ilusti tehtud saaks. Väga kannatlikku meelt. Pidagu vastu!
Johannesel 2.klassis lumesõja ajal sihtis parallelklassist poiskene talle püstoliga silma ja laskis õkva silma paugu.Veri, shokk.Poiskene käis siis Võru linnas koolis veel. Koolist helistati mehele, too kihutas Võrus silmaarstile, silmaarst suunas sedamaid Tartus Silmakliinikusse.Siis võeti mind ka maalt peale. Silmakliinikus jäeti poiskene haiglasse aga ma pressisin ennast ka temaga palatisse jääma, magasime ühes voodis.Mees käis Johannaga meid vaatamas üle päeva.Johannesel ongi silma vikerkest (värviline osa) defektiga, see eripära jääb talle eluajaks. Nägemine on 100%. Kuid ükski löök seda silma tabada ei tohi.
Ma esimesel ööl haiglas mõtlesin vaid, kuidas tollel laskjapoiskesel ja selle vanematel pea otsast keerata.Ausalt.Ainus mure oli, kuidas saaks haiglast Võrru ära käia ja tappa anda.Aga mees mul diplomaatiline, käis koolidirektori juures ja poisi vanemate juures uurimas. Et ikkagi lumesõda oli ja juhtus nii.
Aga mina, kui haiglast välja sain, läksin politseisse ja andsin nooroopolitseile asja üles.Sai vähemalt noomida too poiskene.(eks tal endal ka oli halb, ma usun küll)
Johannes ei pea ka viha ja on isa moodi leplik.
Meie peres kaklen mina.
Post a Comment