Naised. Ussisugu või inglid?

Siin laulab üks vana ja paks india naine imeilusasti.
http://www.youtube.com/watch?v=uILWuWiVapg
Tänaõhtune ETV film Vesi ei tekitanud just häid emotsioone. Ikka rõhumine, kannatajad, halb õnn, saatusega leppimine ja armastus.... õnnetu armastus.
India tekitab minus kõhedust. Nii hoomamatu, nii teistsuguste reeglitega.

Huvitav oli leskede aashrani kujutamine. Kuigi tolle seadused olid taas eesti inimesele vastuvõtmatud, meeldib mulle naiste kommuuni idee. Kujunevad oma hierahiad, oma abistamissüsteemid, naised mõistavad üksteist ja oskavad toetada.



Naistekollektiividega on lugu tsipa keerulisem. Ikka on mõni proua, kes ussi armastab ajada.
Haiglas oli naisi väga palju. Nii leebeid õdesid kui käredaid koristajamutte, konkreetseid sanitare ja ülemõde, justkui "Lendas üle käopesa" filmist välja astunud. Haigla naistepauer on lausa jahmatav. Ilmselt on seda haigetele vaja - üheaegselt nii emalikku leebust ja lohutamist kui asjalikku käredust.
Mäletan tunnet, kui panin värskelt triigitud lumivalge kitli selga, valasin prussakatest kubisevas toiduruumis kannu kange musta ja magusa tee ning läksin haigetele õhtuseid kukleid jagama. Ma olin ingel! Ma olin kõikvõimas!
Ühes meestepalatis oli kord demonstratiivselt vedelema jäetud Maaja vms, mille lehekülgedel askeldasid seksikad halastajaõed, sukatripid välkumas ja rinnad kitlihõlmasid hülgamas... Jah, valgekitlilised naised täitsid ka tegelikkuses terve osakonna oma energiaga, oli see siis seksuaalne või mentaalne.

aga igas naistekollektiivis on nii neid, kes püüavad ühise eesmärgi nimel kui neid, kes mürgitavad oma märkuste, klatshi ja õelusega iga viimase kui ühe tööpäeva. See väljendub kasvõi suhtumises uustulnukatesse- kas uus võetakse lahkelt vastu ja püütakse teda aidata joonele saada või visatakse pea ees vette ja vaadatakse parastavalt itsitades, kas ujub välja.
Meeste hulgas pole justkui sellist sihilikku õelutsemist märganud. Tavaliselt mehed annavad piki pead ikka asja eest.
Nii et pole see naiskommuun ideaalne ühtigi.

Veel tuleb mulle ette üks bioloogide suvepraktika absoluutselt üksikus kohas keset põlde ja metsi. Ainult neiud. Kaheksa tükki. Pärast veidi vaevalist kohanemisperioodi moodustus kena kambake. Hommikuti kell 5 komberdati metsa ulukijälgi otsima ja linnulaulu kuulama, päeval õpiti, päevitati, keedeti süüa ja loeti kordamööda Murutari vastilmunud "Naisena sündinud".
Siis ilmusid kaks vanema kursuse poissi, "uusi naisi üle vaatama", nagu nad väljendusid. Assa mait. Kõik läks sassi. Seda pilkude risttuld, seljataga sosistamist, varjatud konkurentsi ja avalikku flirtimist. Oleks veel ilusad poisid olnud, karvaste biolooginässide pärast pöörasid tüdrukud tülli :D
Saunapäeval ilmusid sinna karuperse asulasse veel mingid kohalikud vennikesed akna taha uudistama, nalja kui palju.
Ma teinepäev üritasin sealt linna hüppesse minna, konutasin tee ääres tund aega ja tervelt üks auto sõitis selle ajaga minust mööda!

Oh elu elukest. Itikene, see asula sinu kodust väga kaugel ei asunudki:)
Olen täitsa metsa oma postitusega jõudnud. Öö on.
Ma ei tea, kuna meemi ära jaksan teha. Ükskord ehk ikka.