söök jook

Wednesday, September 30, 2009

Rasvasõltuvus on mul täitsa olemas. Isegi peale seda, kui transrasvad äkki teemaks on saanud või kui Iti kirjutab, kuidas ühe kutseka õppeköögis on selline jahu, mis noored suisa allergiast sügelema ajab. Mis siis! Kui mina tahan magusat, siis mina pean seda saama ja kasvõi valan saia peale suhkrut, kui muud midagi pole.
Me meeskaga oleme viimasel ajal keeldunud margariinidest. Kuna Tori meierei teeb head juustu ja võid, siis me seda sealt oleme võimalusel toonud ja kui oled “päris” võid leiva peale pannud, siis kuidagi ei taha Ramat või Keijut, mis iial ei lähe halvaks ega sula ära. Lapsed jälle ei taha võid, nad ei viitsi seda külmkapist kõvana võetuna noaga kaapida.
Või odav jäätis, mis korra ülessulanuna moodustab kaussi sellise imeliku jääva kujuga kuhja, mis pole ei vahukoor, ega piim … iiik, vastik! Piimalaadsest tootest tehtud jäätiselaadne toode.
Toidulaadsetest toodetest ostsin viimati ühel kiirel päeval valmis hakkshnitsli. Suure näljaga ei saanud maitsest arugi aga eile sõin ja mõtlesin, misasja sinna küll sisse pannakse, et ta nii lödi ja hall on, konditükid krõbisesid hamba all.
Vorsti sööte? Ma lapsena armastasin lastevorsti, 2 rubla 40 kopikat kilo, hapukoort ka veel panin peale, prr. Nüüd ei söö. Antagu sinki!
Lisaks ei taha ma enam aastaringselt punaseid hollandi tomateid, valmiskotlette ja pihve, klaas- ja draakonikomme, majoneesi. Kartulid (v.a värsked) ja makaronid enam ei maitse ning piima joon üliharva. Pigem aedvili, seened, oliivid, liha, kala, juust. Ja leib :)
Ei tea, miks selline pirtsakus on tekkinud.
Mis puutub alkoholi, siis seda olen alati hästi vähe tarbinud, kui üldse. Veinidel ei tee vahet, vanakas ja teised liköörid ajavad pea valutama, viskid ja rummid ei maitse. No viina mahla sisse võib natuke valada. Ja vahel tuleb hirmus longeri isu, siis joon kolmveerand purki kõige tavalisemat longerit ära ja olen rõõmus.
Soojatootmiseks on hea väike õhtunaps teha. Võin juua kolm tassi kuuma teed ja ikka lõdiseda, aga pisinatuke Kata toodud ürdilikööri ja kohe hakkab teine tunne.
Mida ma prouadele joogikraamiks võin valmis osta?

Tšehhi ime

Saturday, September 26, 2009

Mul ema tõi enda ema vana ummelusmassina meile. On too alles jurakas! Firma Lada või Leda ja mudeli nimi on T 237. Kui ta on kokku pandud, siis võtab sama palju ruumi kui mingi kummut või diiivanilaud. Saab käivitada tallates ja elektriga.
Ainuke viga, et ema pole iial sellega midagi õmmelnud, rääkimata minust. Aga me mõlemad mäletame, et vanaema nagu ikka õmbles :D
Tarvitamisõpetus on muidugi vene keeles aga kirjade ja piltide järgi peaks temaga saama õmmelda igast imeasju, nööpaukudest ilupistete ja tikanditeni.
Eile võtsin julguse kokku ja katkusin õli, tolmu ja ajaloo järgi lõhnava masina lahti. Niiditamine oli loogiline aga õmmeldud ma ikkagi ei saanud. Riiet ei kerinud edasi. Need hambad, mis peaksid riiet edasi lükkama, justkui ei ulatunud piisavalt kõrgele.
Ma ei tea, mis edasi. Üks õmblusmasinaparandaja telefoninumber mul isegi on... Äkki too isegi oskaks õpetada, kuidas neid ilutikandeid ja säändseid asju masinast kätte saada? Nuppe on masinal küljes rohkem kui rubla eest...

Õmmelda tahaks küll, kuigi olen seda alati südamest vihanud, nagu ka söögitegemist, kudumist, ja muid virkade perenaiste asju :D Ajad muutuvad ja inimesed kah, noh.
Mul on praegu selline sekkarist 100 krooniga ostetud vana-vana masin, mis tahab ohtralt karjumist ja roppu vandumist, enne kui midagi õmmeldud saab.

Minu ema väidab, et on eluaeg meestetöid teinud ja eelistab praegugi köögi asemel peenramaal labidat viibutada. Tema ema lõpetas kodumajanduskooli ja oli väga viks talunaine, kudas masinaga kampsuneid ja telgedel põrmanduvaipu, tikkis, pilutas, tegi süüa ja kõike muud. Kahjuks koos temaga kadusid meie kodust ka kõik nende tegevusega seotud esemed ja oskused... Tol ajal olid moes vabrikutoodang ja kiirus-mugavus. Mõni vanaema tikitud asi on mul õnneks alles. Ja vanaisa ammulagunenud riidekapi nikerdatud uks saab meil puhastatud ja leiab koha panipaigauksena vannitoas meie kuldse vanni kõrval.

söök, võrratu söök...

Tänane saak Pärnu esimeselt taluturult:
Suitsutatud tuulehaug, kõhn selline- 10 krooni
suitsujuustu "pats" -65 krooni, ostetud Krissu tungival lunimisel
mesi, kaks 300grammist purki, ingveri ja taruvaiguga - 100 eek
Raismiku talu rukkijahu, 1 kilo 12 eeku
Raismiku talu nisu, idandamiseks, kotike 8 eeku
nõgesekotlett- 5 eek
Tamme talu vürtsikas ürdisegu - 25 eek

Rahvast oli väga palju. Suitsusauna singi järel oli mingi 10 inimest pidevalt sabas. Iga leti juurde ei uurima mahtunudki. Suitsukala sai esimese tunni ajaga otsa. Saiad ka. Jaanalinnuliha müüdi aga nad oleks võinud mingi proovitoidu rahvale maitsmiseks teha.
Leiba müüdi 25 eeku veerand pätsi... müüja ei olnud seda ise teinud ja ei teadnud midagi tolle kohta öelda.
Eks ma ikka turul ka käin. Töö ajast pooljoostes. Aga tänasel üritusel oli hoopis teine stiil, mõnus oli lastega seal igast asju maitsta, pärast kofikusse minna ja.
Ja tuttavaid kümneid kohata. Kui taolisele üritusele Pärnus minna, siis on seal alati kindel fännklubi, kes hindavad looduslikke, isetehtud asju ja mõnusat atmosfääri.

Pärast ketrasin rattaga Kaupmehe hulgilattu, et sealt jällegi oma lemmikjahu osta, Veski Mati mitmevilja. Mul oli aega seal laos kolada ja õkva karp jäi lahti, milline valik! Võibolla lihaasju pole väga laialt aga näiteks maitseainete riiul oli meetreid ja meetreid pikk, kõikvõimalikke pipraid ja vürtse täis mida ma kuskil mujal pole näinud. Idamaise toidu tegemiseks nii norilehti kui karripastasid jne jne. Mina söögitegemist ei armasta, aga kes armastab, mingu tutvugu.

Kodus uurisin tshekke. Tavaline suhkur maksis 14 krooni, tervislik ja õiglase toodangu märgiga Demerara suhkur 38 krooni kilo.
Taluturu ürdisegu 15 grammi maksis 25 krooni, Meira Vahemere ürdisegu 9 grammi 4.90. Päris kalliks läheb maksma see teadlik ja tervislik toitumine. Tegime Mikuga pitsat, ühe Meira ja teise talu ürdiseguga. No talu oma oli parem. Aga pagan, kui kallis!
Ega ma ei virise, tunnen seda Tamme ürditalu perenaist, ta on tubli proua ja heameelega toetan tema tootmist. Mis teha, minul ürdikasvatus endal ei õnnestu. Peale murulaugu ja piparmündi suudan kõik teised rohelused välja suretada.


Kohtasin taluturul lambavilla ja lõngaga kauplevat Julikat, kelle juures käisin vaatamas mõni nädal tagasi karjakoerte koolitust. Sealsamas ajas kangastelgedest juttu tekstiilikoja-Tiina. Margus asjatas oma pajuvitstega ja Jüri klaasiga. Herdis pakkus õunu ja Kadri naeratas niisama.
Ma olen väga õnnelik, et selle seltskonnaga tuttavaks olen saanud. Ja see laieneb üha. Ilmselt need inimesed tunnevad üksteist ära ja tõmbuvad, kellel "see" kiiks on. Lihtsa elu kiiks.
Kelle jalad tahavad asfaldi pealt ära metsa ja põllule ning käed armastavad villa, savi, klaasi, lõnga või - mulda. Need, kellele maitseb hamburgerist või pulgakommist rohkem juust, leib ja mesi.

Sügise sünnipäevaks tegin Katile ja Mikule leivad kooli kaasa. Olevat silmapilk ja viimse puruni nahka pandud :)

Hirmudest

Thursday, September 24, 2009

Loen ühte raamatut, millest kirjutan edaspidi. Tehes selle kohta väikeseid märkmeid igivanasse kaustikusse, avastasin sealt mitmeid teisi raamatuid, mida olen lugenud. Näiteks Kenneth E. Hagini Murede heitmine Isanda peale.
Ma ei mäletanud tollest raamatust midagi. Aga mäletan hästi aega, kuna seda lugesin, 2001. aasta alguses. Kogu mu pere oli terve sügistalve põdenud erinevaid haigusi, poeg ja mees teinud läbi operatsioonid. Te ju teate, et minu kõige suurem hirm on haigused.
Tolleks kevadeks ma murdusin. Olin nii väsinud iseenda ja tõbiste eest hoolitsemast, tundsin, et olen väga väga haige. Perearst ei leidnud mul ainsatki viga peale viiruste põdemisest tingitud nõrkuse aga mind see ei lohutanud karvavõrdki. Tõusin hommikul üles hirmu ja murega, vedasin kuidagi päeva lõpuni hirmu ja murega. Mõnel päeval kartsin isegi last lasteaeda viia hirmus, et kukun äkki tee peal kokku.
Sain antidepressante ja rahustit aga parem ei hakanud. Rääkisin mitmete inimestega ja lugesin palju raamatuid, nii eneseabi kui kristlikke. Üks hea depressiooniraamat aitas mind ja teine oli Hagini raamat.
Hagini põhimõte on väga lihtne.
HIRM ON TAGURPIDI PÖÖRATUD USK.
Usk sellesse, et läheb niikuinii halvasti, et minust ei sõltu midagi.
Kui mõistad, et on asju, mida sa kuidagi kontrollida ei saa ja usaldad need Jumala kätte, saabub vabanemine. Siis saad kogu oma arutu hirmu miinusmärgiga energia pöörata plussmärgiks.
Mitte, et see lihtne oleks. Aga minu jaoks on see ainus võimalus. Rooma 8:28.

Antud hetkel on mul arutu hirm lapse pärast. Kati ütleb, et ta näeb oma vaateväljas värvilisi kujundeid, triipe, ringe, ebakorrapäraseid lapikesi. Ta rääkis sellest juba kevadel aga siis ma ei pööranud sellele tähelepanu, mõtlesin, et paljugi, mis laps ütleb, äkki vaatas liiga kaua lampi vms. Nüüd sügisel tuli kogemata jälle jutuks.
Ta ütleb, et on neid alati näinud ja näeb pidevalt. Need ei häiri Katit otseselt aga paar päeva tagasi näitasin talle korraks telefonist mingit asja ja ta ütles, et “lapp” tuli ette.
Perearst raputas nõutult pead, küsitles last pikalt ja määras silmaarstil vaatevälja uuringu. Helistasin. Järgmisel nädalal hakatakse telefonitsi aegu silmaarsti juurde kinni panema detsembrikuuks. Detsembrikuuks! Aga ma võin igal hommikul kell pool 8 helistada, et püüda samaks päevaks aega. Uskumatu. Kaasaaegne riik...
Kusjuures suvel ütles silmaarst Kati kohta, et tema nägemine on 100%, tõeline kotkasilm! siis ma ei teadnud "lendavate objektide" muret ju mainida.
Minus süveneb hirm, et äkki on mingi ajutegevuse häire, kasvaja vms. Kuigi annan aru, et see on väga vähetõenäoline, muidu on ju laps kraps ning rõõmus, pea küll vahel valutab aga kellel ei valutaks? Pidin ma Regina blogi lugema :(
Krissu, kes saab ühe sekundiga aru, kui mul on mure, ütles- hei emps, meil toimuvad küll imelikud lood: sina näed tulevikku, mina kuulen hääli ja Kati näeb UFOsid.
Krissu jah üks öö kuulis asju…

Miks ma jälle patran blogis isiklikke hädasid?
Aga selleks, et julgustada teisi võimalikke hädalisi (ja eeskätt iseennast) võitlema oma hirmudega. Vaatama neile näkku ja üritada hirm pöörata usuks. See on võimalik. Ma olen seda kord juba suutnud ja pean suutma ka edaspidi.

Regina

Monday, September 21, 2009

Nägin ööl vastu pühapäeva unes väikest surnud tüdrukut. Ei olnud jube unenägu, pigem häiriv…
Esimene mõte ärgates oli- Regina. Eestlanna-elu-blogi Regina. Aga ei olnud. Regina ema kirjutas, et tütar sai 10aastaseks. Blogisabades sorides sattusin Christi Thomase vanemate peetud blogile. See 8aastane tüdruk suri ajukasvajasse täpselt eilsel kuupäeval kolm aastat tagasi.
Regina läks ära hoopis täna hommikul. Olgu rahu tema perega.
Kummalised tunded valdasid mind nende blogide kommentaare lugedes. Võõras mure ja valu on hinge läinud nii paljudele. Ei kujuta ette, mida vanemate süda peab tundma. Regina kurvas loos seletamatu jõud. Eriti viimastel nädalatel.
Kogu pere istub lapse voodi ääres, kõik teavad, et enam pole palju jäänud. Kõik ütlevad tüdrukule, kui vapper ta on ja kuidas nad teda armastavad. Ja see väike tüdruk ütleb ikka ja jälle kogu oma hääbuva jõuga, kui väga ta neid armastab, “rohkem kui on terve universum”.
Uskumatu, kui palju on selles lapses armastust. Armastust, pisaraid, võhivõõraste inimeste kaasaelamist, palveid ning poolehoidu on täis terve see blogi.
On tõesti kohutav, kui lapse elu on nii lühike. Aga kui võtta nii, et igal elul peaks olema ülesanne, siis Regina on oma ülesande küll mitmekordselt täitnud. Tänu temale said väga paljude inimeste südamed puudutatud. See laps on õpetanud olema tänulik iga päeva, naeratuse ja kallite inimeste eest, vaatama teise pilguga oma lapsi ja iseenda elu.
Mis võib olla kohutavam lapse surmast? Ehk see, kui lapse surm ei puudutaks kedagi.

nõder

Friday, September 18, 2009

Olen haiguslehel. Ei tahtnud kolleegidele enam pisikuid jagada. Pesen pesu, koristan, küpsetan õunakooke ja ootan lapsi sooja lõunaga- nagu haiguslehel ikka :D Lisaks köhin kopse pahupidi ja kulutan kümneid taskurätte. Ei ole tore...
Kolleeg ajab mind närvi. Positiivses mõttes. Hakkas jooksma ja muidu tubliks. Viis kontoriinimese null-vormist end mõne kuuga Jaansoni jooksu vormi ja nüüd hakkas maratoniks valmistuma. Tore vaadata, kuidas inimene iga nädalaga kepsakamaks ja saledamaks muutub!
No ja mina? Kevadel suure õhinaga alustatud vesivõimlemine jäi pooleli, joosta ma ei armasta ega jaksa, rattaga küll sõidan aga... nüüd tõvega on viimanegi jõuraasuke kadunud.
Tahtejõus on küsimus. Ma olen väga tubli alustaja ja väga kiire poolelijätja. Trennis, kaalujälgimises, rahakogumises, päevaplaani järgimises, lugemises.... Stiimulit oleks vaja. Kas poleks hea stiimul 40. sünnipäevaks tippvormi jõuda :D?


Hetkel tuli trennituju asemel hoopis kudutuju peale. Kudusin ühe jõulukingi valmis!
Et siis mutistun edasi... nuuts...köhh...

vihmametsa unelm

Wednesday, September 16, 2009

Hanna läheb jälle seiklema Austraaliasse. Ja tema tuli tagasi Siberist. Iir aga postitab selliseid pilte Inglismaast, et tahaks küsida -on see kõik ikka päriselt olemas?
Kadedusest vaikselt vigisen.
Tahan ka võõraid maid näha. Venemaad. Norrat ja Islandi, Inglis-, Iiri- ja Shotimaad. Kindlasti ka midagi sooja- Kreeka, Hispaania, Itaalia.
Unistuste unistus on Lõuna-Ameerika. Ükspuha mis või kus. Mäed. Vihmamets.

A praegu on väga ebasobiv aeg. Pesas alles nõudlik säutsumine käib.
Ning raha koguda on täiesti võimatu. Meie suurpere kulutab kõik ära. Pluss majaremont, mis neelab raha kui mutiauk ja mille lõpp ei paista..
Võibolla olen ma üldse juba liiga vana. No Inglismaa jaoks vast mitte aga dzungli jaoks äkki juba olen?

Nagu selles Üles filmis, kus tema ja temake aina täitsid oma unistuste reisi tarvis rahapurki, aga elu aina veeretas ette olukordi, mis nõudsid purgi tühjendamist. Kuni tädi lusika nurka viskas.
Aga- Kati on 10 aasta pärast 17. Ja suuremad veel suuremad. Neid võib kuudeks omapead vast jätta küll. 10 aastat, vaijummel, see on nii pikk aeg! Samas- siis niikuinii on vaja maksta nende ühikaüüri ja ehk hoopis nende välismaal olemise-õppimise eest? Igatahes kolleegidest suurte laste vanemad küll teevad seda. Minu vanemad, khm, piinlik öelda, ka vahel sponsoreerivad mind.
Kolledzi- ega reisifondi mul pole. Ma ei suuda neid täita. Pole iial millegi suure jaoks raha suutnud koguda aga samas olen kõik vajaliku ilma erilise ponnistamiseta ka kätte saanud.

Loodetavasti nad 10 aastaga neid vihmametsi ikka viimse liaanijupini ära ei hävita....
hetkel peaks keskenduma väiksematele unistustele. näiteks vannitoa valmimisele. Teinepool on terve puhkuse seal müttand ja midagi hakkab looma. Mul on mõte vann veljevärviga kuldseks värvida :P

Millest sina unistad?

Kutse

Monday, September 14, 2009

Ritsik peab sünnarit 10. oktoober. Kes tuleb?
Ja kumma me ette võtame, kas klaasisulatamise või teatri?

Kõige väiksem ja tuhat suurt

Saatsin täna hommikul lapse kooli. Selle kõige väiksema. Et mingu aga julgesti, ma sõidan rattaga talle poole tee pealt järele.
Viie minuti pärast jõuan lapsele järgi. Läheb külmas hommikus üks pisike kuju, tasapisi lihv-lohv lonkides. Alatasa selja taha vaadates. Ei ole veel poole tee pealegi jõudnud.
Istutan lapse ratta pakikale, juba hiljaks hakkab jääma. Enne koolimaja jään ratast lukustama ja saadan lapse, et mingu ise kooli sisse ja alla gardekasse, ma ees koridoris ootan. Läheb laps, see kõige väiksem. Lihv-lohv. Piilub alatasa selja taha. Kuni jääb seisma ja ütleb- tahan ikka sinuga koos minna.
Läheme koos uksest sisse. Suur kool on meil. Tuhat õpilast. Päris raske on endast kaks korda pikemate noorte keskel uksest sisse nügida.
Pika aja pärast tuleb laps gardekast. Aga jalanõud on unustanud vahetada. Mina pean seekord kaasa tulema. Seal on ka igavene sagin. Lõpuks saame uuesti koridori tagasi ja sealt üles kolmandale korrusele vudis Kati juba ise. See kõige väiksem.

Ma saan tegelikult täitsa aru. Kui Krissule esimest korda kooli vastu läksin 5 aastat tagasi, ma ei suutnud üle koridori ka minna. Sest oli vahetund ja koridoris voogas inimjõgi. Tänapäeva noored on minukesest pool meetrit pikemad ja ma ei pääsenud sinna, kuhu tahtsin!
Kati ütles, ta ükspäev söögivahetunnist tulles ei saanud ka kuskile. Kiilus läbi suurte ja leidis end ninapidi vastu seina…

Mul tuleb meelde, kui mitu aastat tagasi lendasin esimest korda iseseisvalt lennukiga. Õnneks koos Kadriga. Astusime tohutus lennujaamas lennukilt maha, ooteruumis oli ilmselt miljon inimest… Just oli saabunud LAVi lennuk, sajad tumedanahalised kulgesid meist mööda katkematu voona. Kuskil pidi olema pagasilint, kuskilt väljub buss, kuskilt peab ostma sinna piletid…. Ilma Kadrita oleks ma hullunud.

Täna tahtis Kati ise koolist koju tulla. Võti taskus. Õnneks on issil veel nädal puhkust ja ta lubas kooli juurde luurama minna, kuidas kodutee kulgeb. Sellel kõige väiksemal : )

Minul kurgus siil ja nina vesine. Ilgelt paha. Ja me leidsime mehega mõlemad, et no ei ole aega tööl käia, tee mis tahad! Meil vannituba varemetes, õnneks pool põrandat on juba valmis ja pott ja pesumasin said uuesti paika. Mul on koristada vaja. Kahe nädalaga kogunenud pesu pesta. Õunad korjata. Purgimajandus lõpetada. Ja lugeda. Kõige väiksemaga.
Saaks kuidagi kodus palgatööd teha.

Genesis - Jesus He Knows Me (2004 Digital Remaster)

Friday, September 11, 2009

Postitan illustreerimaks oma segaseid tundeid nüüd kaks videot, mis on mulle võrdselt armsad.

Hillsong - Take It All

Üks mu lemmikumaid kristlikke lugusid.

Vaidle minuga

Tahan ära kirjutada dilemma, mis mind pikalt painab.
See juhtus 8 aastat tagasi. Mind ristiti luterlikus koguduses, kevadel, ülestõusmispühade öisel teenistusel. Pastor rääkis tseremoonial tõesti ei mäleta millest, aga üks sümbol oli võti. Kaotatud ja leitud võtmed.
Läksin kell üks öösel üksi kirikust kodu poole. Sadas vaikset lörtsi ja oli mõnus tunne, et minu pea kohal hõljub helendus. Jõudsin oma korrusmaja ette ja avastasin, et olen VÕTMED koju unustanud. Trepikoda lukus. Korter viiendal korrusel. Telefoni mul siis vist ei olnud, kõik magasid ammu. Nuta või naera.
Käisin edasi-tagasi ja mõtlesin. Lõpuks julgesin visata lumepalli kõrvaltrepikoja teise korruse aknale, kus elas tuttav inimene. See oli ärkvel ja tema poolt sain helistada oma koju, et uks lahti tehtaks. Sain tuppaJ
Sama stsenaarium on kordunud kogu mu kristlaseelu. Alatasa olen lukus uste taga ja tundub, et kõik, ka Tema, magavad. Aga ma olen visa, niikaua kolistan ja nuputan, kuni saan sisse. Alati olen saanud.
Ausalt öeldes on ristimine jäänud mu ainsaks seoseks selle luteri kogudusega. Olen küll käinud mõnel teenistusel aga ühtegi inimest ma kogudusest ei tunne. Laule ei oska. Tseremoonia käik meeles ei ole. See ei ole määrava tähtsusega tegelikult...
Olen Prantsumaal katoliku kirikus ka teenistusel istunud, vaid paari sõna jutlusest mõistes aga see ei olnud oluline.
Käin vahelduva eduga hoopis ühes väikses baptisti koguduses. Seal on mul armsad sõbrad ja muidu tuttavad näod. Nende inimestega olen rääkinud kõigest, nende sõprade õlal olen pisaraid valanud, koos palvetanud, koos pidutsenud. Pühapäevakool lastele, kodugrupid, üritused ja kõik muu. Ma ise oluline liige ei ole, pigem toetav element aga tunnen end osana sellest.
Aga kuidas saab siis kahte kogudusse korraga kuuluda? Arvasin, et pole mõtet ühes nimekirjas olla kui reaalselt käin teises kohas. Rääkimata dilemmast kümnisega.
Otsustasin luteri pastorilt nõu küsida. Et kas oleks okei end nn nimekirjast välja paluda arvata.
Pastor aga vastas, et :
"Erinevus luterliku kiriku ja baptistide vahel on sisuline. Näiteks luterlik kirik õpetab, et ristimine on Jumala tegu, mille kaudu Jumal sünnitab inimese uueks eluks oma lapsena, siis baptistide arusaama järgi on ristimine vaid väline märk sellest, et inimene on võtnud omaks usu Kristusesse. Samasugune erinevus on armulaua mõistmisel: kui luterlased võtavad tõsiselt Jeesuse sõnu, et leib ja vein, mida armulaual jagatakse ja vastu võetakse, on tõesti Tema Ihu ja Veri, mille kaudu meile saab osaks Tema lunastustöö ristil, siis baptistliku arusaama järgi on taas tegemist vaid sümboliga ja Jeesuse surma mälestamisega.
Nii ei ole asi mitte üksnes inimese välises kuulumises mõnda organisatsiooni, vaid küsimus on selles, kas ta saab osa Kristuse poolt seatud ja kirikule antud armuvahenditest või mitte. See, kus inimene ennast kodusemalt või paremini tunneb, on määratult väiksema tähtsusega. Luterlaste ja baptistide arusaam Pühakirjast on paljudes väga olulistes asjades erinev ja kuna küsimus on inimese hingeõndsuses, siis ei ole see, kuidas ta ühest või teisest asjast aru saab või mida ühes või teises koguduses õpetatakse, sugugi ükskõik."

Olin ja olen löödud. Ma arvasin, et asi on inimese südames, mitte pühakirja mõistmises või teoreetikute kemplemisel ÕIGE poole valimisel. Ma arvasin, et sellest piisab, kui ma ütlen JAH ja elan nii, et iga päev on JAH.
Aga siis ei piisagi! Ma pean parteid valima hakkama. Peaks äkki platvormidega põhjalikumalt tutvuma? Aga ma ei taha!

Ma usun siiamaani, et asi on südames ja kõik muu pole nii tähtis.
Ja seda nüüd kristlane ei peaks ütlema, aga minu poolest võivad teised inimesed ka järgida seda konfessiooni, mis neile sobib. Ole sa moslem või budist, kui sul on tänu ja armastus südames, Jumala ja maailma vastu, siis on kõik õige.
Ei, inimene ei peaks sobivat usku endale valima nagu kostüümi või uut eluaset.
Jumal on ju üks aga - temani viib nii palju radasid. Ei saa ju olla, et vaid üks on õige? Muidu poleks sajandeid kestnud kõik teised konfessioonid ja religioonid. Järelikult needki töötavad. Järelikult Jumal räägib ka budistide, krishnaiitide ja kellega iganes.
Võibolla ma polegi õige kristlane :(

Vaielge nüüd vastu! Või mitte.

nalja ja nuttu

Thursday, September 10, 2009

Vilde tee oli päris naljakas. Salvestati kaks osa, millest Ojaga saade ei ajanud väga naerma aga Võrno sõnaosavus pani mind endalegi üllatuseks naerust silmi pühkima. Nad koos Millingu ja Seemaniga ikka päris head kildu rebisid...

Värske Nädal kirjutab, et CSI Grissom läheb minema, Lawrence Fishburne tuleb asemele ning Warrick on üldse surnud. Milline see Warrick veel oli??
Ning. Mind ammu painab, mis Horatiost sai? Teda viimati kohates vedeles ta lennuväljal vereloigus. No ja? Peaksin mureliku lugejakirja saatma: USA, Miami, CSI peakorter. Kas nad ikka saatsivad helikopteri Horatiole järele? Kas siis niimoodi hoolitsetakse kauaaegsete staazikate kriminalistide eest? Korralagedus!

Ning. Hullem mure on mul verivärske esimese klassi õpilasega. Tema nimelt ei taha lugeda. Nohistab korra aabitsalehekülje omaette läbi veerida ja kui palun tal mulle ette lugeda, loeb kaks lauset ja pistab nutma ja röökima, et tema on väsinud ja ei taha ja jätku kõik teda rahule. Täna käisin õhtul saatesalvestusel ja käskisin Katil issile oma kodutöö ette kanda aga koju jõudes leidsin eest magava lapse. Oli jälle vihastanud ja suurest jonnist magama jäänud.
No ei ole normaalne. Täielik trots lugemise vastu kuigi ta ei loe üldse väga halvasti. Mulle ei meeldi, et Vaiksoo aabitsas vahelduvad trükitähtedes lõigud kirjatähtedes lausetega. Suured tähed veerib Kati suht kenasti kokku, väikese kirjaga jääb hätta ja ongi nutt platsis. Ms olen küll enda meelest kannatlik: julgustan, kiidan, ei naera ega halvusta, kui ta takerdub. Aga ei. Kolm õhtut järjest nutt ja hala. Mul hakkab endal ka juba suu kõveraks kiskuma, kui aabitsat näen....

Oravatelt oravatele

Wednesday, September 09, 2009

Retseptid Karinilt ja Reedalt.
Jõudu kõigile meiesarnastele varumiskirest hullunud oravatele :)
Tundub, et kirg kaldub aastatega süvenema. Alustad paarist süütust maasikamoosipurgist ja mõne aasta pärast on paras Salvesti filiaal kodus...

Pirnimooz
1 kg pirne
400 gr suhkrut
1 vanillikaun v 1 tl vanillsuhkrut
Koori, puhasta ja tükelda pirnid. Pane koos vähese veega potti. Lisa suhkur ja vanill. Hauta tasasel tulel 25 min. Sega aegajalt. Kui teed kaunaga, võta kaun välja, eralda seemned ja pane need moosi hulka. Keedis purki ja sulge õhukindlalt. Nii lihtne see ongi (lubab Karin).

Borsh purgis
3 kg kapsast
1 kg porgandit.
1 kg kurke.
1 kg peeti- ikka toorest.
1 kg tomatit
1 kg sibulat
0,5 liitrit õli, 200 g suhkrut, 5-10 spl soola (mina panen 6 või 7), 4-5 loorberilehte, 4 spl 30% äädikat, tilli ja 20 pipratera.

Kõigepealt kuumuta õli, siis lisa riivitud peet ja porgand. 5 minuti keemise järel lisa tükeldatud kapsas, sega, lase 20 minutit podiseda. Kapsas annab kõvasti vett välja ja vajub kokku. Koos kapsaga lähevad maitseained peale äädika. Viska sisse tükeldatud kurk, tomat, sibul, keeda veel 20 minutit. Lõpuks lisa äädikas ja till, keeda 2-3 minutit, pane purki. Söömiseks lahjenda 1:1 veega ja lisa liha, vorsti või sinki.
Reet soovitab riivimiseks ja sibula hakkimiseks kasutada köögikombaini, sest muidu on käed ja silmad pärast hukas.

Kes pakub midagi tomatiga nüüd välja?

Tubli minukene

Tuesday, September 08, 2009




Õunamahla 19 purki, kolmeliitrist
Moose, väikseid mahlu, kurke, salateid 44 purki.

Imeuhke olen marineeritud kurkide üle. Eelmisel aastal üritasin koos purkidega kuumutada ja too laar läks täiesti pehmeks ja nässu. Seekord aga tegin Iti õpetusel lihtsalt kuuma marinaadi peale kallates. Täna katkusin ühe purgi degusteerimiseks lahti ja sa mu meie, no perrrfektsed kurgid! Peaaegu nagu mu emal!
Üritasin veel teha toorelt purki pandavat kurgisalatit aga too tuli nii vastik vänge, et keetsin koos porgandiga Toome salatiks. Elus esimest korda ja no jälle tuli jubetult hea.
Rahul ei ole ma pirni-õuna moosiga. Ühte satsi panin lisaks kaneeli, teise ingverit. Maitsel pole viga aga meie pirnid lähevad kuumutamisel nii läägeks ja nõmedaks, et moos pole suurem asi.
Ja siis ootan põnevusega, mis saab minu kirsside ja vaarikate peal seisvast viinast. Jõulude paiku korgin lahti ja joodan külalistele sisse :P

Tahaks proovida veel mingit tomatihoidist ja borshi teha. See viimane aga nõuab vist tundidepikkust riivimist, hakkimist ja keetmist? Ja seeni pole ma elu sees sisse teinud.
Õuntest ootavad mahlaksväänamist veel sügisjoonikud. Jälle terve puutäis. Oeh. Laupäeval korjasime pirne koos lastega mitu tundi. Tead, hullem kui kartulivõtt, sest kartuleid ei kuku taevast juurde, kui nad kord maast lahti on võetud...

Aga muidu mulle hakkab see konservindus juba täitsa meeldima! Varsti kannan esiemade kultuuri edasi kümnel võimalikul moel: teen moosi, kurki ja leiba, kasvatan herneid ja saialilli, vildin ja tikin :) Ehk veel kangakudumiskursused või pastlategu? Äkki peaks kitse võtma või kanad? Kes laenaks lehma lüpsi algõppeks ja lammast pügamistreeninguks :D ?

Tegelikult olen kirjas kunstikooli juures multifilmi tegemise kursusel!

Teise Kadri juures

Saturday, September 05, 2009

Ma käisin nii mõnusas kohas.
See on Reiu jõe ääres, Kadri külalistemaja. Kõik on osava naisekäega paika sätitud. Käsitöötuba romantiliste diivanite ja lõngakorvidega. Võõrastetuba küünalühtrite ja õunakorvidega. Veetsee kuldse aerosooliga värvitud detailide ja nikerdatud raamis peegliga. Aianurk paljude küünalde ja pleedidega. Saun, kus saab teha shokolaadi- või õllesauna.
Nii armas! Kui mina peaksin külalistemaja, teeksin kõik täpselt samamoodi.

Teemaks oli seened ja õunad. Kavas oli ka õunapommide tegemine aga neid ei viitsinud keegi eriti pätsida. Aga sai süüa umbes 7-8 sorti õunakooke. Maigaad. Mu kõht käib pool meetrit minust eespool praegu...
Ja sai viltida. Mina viltisin ingli.
Põhiseltskond oli Isetegijate foorumist ja mina tundsin end suht kontvõõrana.
See on nii imelik. Nad ka kõik üksteist vist ei tundnud aga selline mõnus olemine tekkis. Et kui sa oled netis juba kaua aega sõber, siis juttu jätkub ja inimesed nii toredad.

Mul oli jätkuvalt kontvõõras olla ja mõtlesin igatsedes oma blogisõprade peale...
Tekkis mõte, et...

kui ma ka oma blogisõbrad ja tuttavad kokku kutsuksin, kas siis keegi tuleks? Ka neist, keda ma iial näinud pole?
Aeg oleks oktoobris.

Võõrad mured

Friday, September 04, 2009

Mõnel inimesel kohe on raskusi elus küllaga antud. Mina karmavõlgadesse ja muusse sellesarnasesse esoteerikasse ei usu aga sellesse küll, et kui pidevalt mingi jura su elus on, siis see enne ei lõpe, kui oled nö õppetunni ära õppinud ja lahenduseni jõudnud. Igaühele oma “juraõppused”. Näiteks mina jään oma haigusekartuse ja paanikahoogudega ilmselt veel pikalt võitlema…

Suhtlesin üle pika aja vana tuttavaga, kellega ma alati pisut pelgan kontakti võtta. Tal nimelt läheb peaaegu alati halvasti. Ja peaaegu kõiges. Ja seekordki oli tal halvasti.
Ma saan aru, paljudel on praegu halvasti. Töötus, laenud, väike vastik nälg ja muud.
Tundsin end tõeliselt kehvasti, vastates tuttavale- jah, mul on töö alles, raha tuleb ja läheb aga saame hakkama.
Kas mina saaksin ja peaksin teda kuidagi milleski aitama? Ta muidugi seda ei küsinud, aga mul nüüd kriibib sees, et temal nii pahasti ja minul suht hästi. Kuigi minu hästi ei tule ju kuidagi tema halvasti arvelt.
Kui tahaksin aidata, siis kuidas? Süüa neil olevat aga eluaseme- ja kiirlaene ei jõua maksta. Ma ei saa ju teise pere laene kinni maksta, nii palju ma ei teeni. Ma ei saa töökohti juurde meisterdada, ega kellegi palka tõsta. Äkki mõne lapse huviring kinni maksta?
Päris aus olles tunnen mitutki peret, kellel läheb tunduvalt halvemini. Abi nad ei küsi. Loodavad Jumala peale. Naeratavad. Ja Jumal kannabki neid uskumatutest olukordadest läbi. Mina ikka ei oska neid kuidagi aidata. Saan pirne või lasteriideid või ehk 100 krooni anda aga see pole ju midagi. Ma ei saa eluaset pakkuda, isa pere juurde tagasi tuua, kedagi tööle aidata. Ei saa, noh!
Mul on nii kahju, et mõni inimene nii valusalt peab oma õppetunde saama ja vahel tundub see väga-väga ebaõiglane.
Kasvõi Regina lugu. See eesti-ameerika tüdruk, kes parajasti on haiglas suremas. Mitte keegi ei tohiks selliseid asju läbi elada!
Hoia meist kinni, Jumal, hästi kõvasti.

Uusaasta

Wednesday, September 02, 2009

Eilne õhtu väsitas emme-issi ikka nii ära, et kell 18 tukkusime mõlemad diivanil. Ega kooliminek pole naljaasi:D
Suurtega ei mingit muret. Poisile puhas pluus, lill pihku ja tsau pakaa. Preilna lubas terve esmaspäeva veeta eri soengustiile ja tualette proovides aga paraku orjastasime teda (ja teisi lapsi ka) esmaspäeval õhtuni välja õuna-pirnimahla tootmisel abitöödega.
Nii et hommikul kammis oma lillade salkudega pea ära ja sobis küll. Minu argumendid a la ikka PIDULIKUD riided käivad esimesel koolipäeval kõlasid kurtidele kõrvadele. Punane tagi, roosa katkutud servadega pluus, lühikesed teksapüksid, mustad retuusid ja tossud. Urjuhh, ma ütlen!
Plika valiti klassivanemaks ja ta oli ise tige selle üle. Eks seda õpetajate pailapse ametiks ju peetakse…
Katikest valmis seades olin ise närvis kolme eest. Ega siis iga päev pesamuna suurde ellu saadeta!
Aga kõik oli väga ilus. Aula ja pool kooli värskelt remonditud, nii noobel ja uus kõik. Kui abituriendid saali saabusid, pätakad käekõrval, lasti kõlaritest “Kevade” filmist seda Arno teemat, viiulid… ega palju mul silmaveest ei puudunud. Ja hümni laulis neljanda klassi lastekoor, silmaveest pool millimeetrit ainult lahutas..
Muu nagu ikka- kõned, etteasted, aabitsate jagamine. Räägiti nii tõsisemat juttu kui lõbusamat, juhtus naljakaid äpardusi ja kokkuvõttes läks poolteist tundi kui lennates. Mulle väga meeldis abiturientide muusikaklassi esinemine. Kool on muusikas üks linna tugevamaid ja igal pool lauluvõistlustel paistavad meie noored esile. Suurepäraste häältega!
Meie nöpsik valis endale klassis täpselt sama koha, kus ta õde on aastaid istunud- keskmise rea esimene pink. Ongi hea, ehk pidev õpetaja nina all istumine ei lase käsipõsakil aknast välja vahtida nii palju. Kati pinginaabri vanemad on meie kunagised altkorruse naabrid, seegi on tore.
Õhtul käisime perekondlikult pitsas. Paberistasime raamatuid-vihikuid. Miljon oli neid. Tavaliselt me mehega jagame ära: tema pakib Krissu kooliraamatud ja kirjutab gooti stiilis peale - Krissule nii meeldib- ja mina poisil teen sama.
Hommikul on raske pesamunale selgitada, et veerand tundi voodiserval uneleda enam ei saa. Peab vist veel varem äratust tegema.
Suht imelik tunne jääb ikka kõhtu, heites viimase pilgu enne esimest koolitundi oma pingis keerlevale plikuskale. Ega ta… kas ta ikka… aga kui ta?

Head uut aastat kõigile!