Hirmudest

Loen ühte raamatut, millest kirjutan edaspidi. Tehes selle kohta väikeseid märkmeid igivanasse kaustikusse, avastasin sealt mitmeid teisi raamatuid, mida olen lugenud. Näiteks Kenneth E. Hagini Murede heitmine Isanda peale.
Ma ei mäletanud tollest raamatust midagi. Aga mäletan hästi aega, kuna seda lugesin, 2001. aasta alguses. Kogu mu pere oli terve sügistalve põdenud erinevaid haigusi, poeg ja mees teinud läbi operatsioonid. Te ju teate, et minu kõige suurem hirm on haigused.
Tolleks kevadeks ma murdusin. Olin nii väsinud iseenda ja tõbiste eest hoolitsemast, tundsin, et olen väga väga haige. Perearst ei leidnud mul ainsatki viga peale viiruste põdemisest tingitud nõrkuse aga mind see ei lohutanud karvavõrdki. Tõusin hommikul üles hirmu ja murega, vedasin kuidagi päeva lõpuni hirmu ja murega. Mõnel päeval kartsin isegi last lasteaeda viia hirmus, et kukun äkki tee peal kokku.
Sain antidepressante ja rahustit aga parem ei hakanud. Rääkisin mitmete inimestega ja lugesin palju raamatuid, nii eneseabi kui kristlikke. Üks hea depressiooniraamat aitas mind ja teine oli Hagini raamat.
Hagini põhimõte on väga lihtne.
HIRM ON TAGURPIDI PÖÖRATUD USK.
Usk sellesse, et läheb niikuinii halvasti, et minust ei sõltu midagi.
Kui mõistad, et on asju, mida sa kuidagi kontrollida ei saa ja usaldad need Jumala kätte, saabub vabanemine. Siis saad kogu oma arutu hirmu miinusmärgiga energia pöörata plussmärgiks.
Mitte, et see lihtne oleks. Aga minu jaoks on see ainus võimalus. Rooma 8:28.

Antud hetkel on mul arutu hirm lapse pärast. Kati ütleb, et ta näeb oma vaateväljas värvilisi kujundeid, triipe, ringe, ebakorrapäraseid lapikesi. Ta rääkis sellest juba kevadel aga siis ma ei pööranud sellele tähelepanu, mõtlesin, et paljugi, mis laps ütleb, äkki vaatas liiga kaua lampi vms. Nüüd sügisel tuli kogemata jälle jutuks.
Ta ütleb, et on neid alati näinud ja näeb pidevalt. Need ei häiri Katit otseselt aga paar päeva tagasi näitasin talle korraks telefonist mingit asja ja ta ütles, et “lapp” tuli ette.
Perearst raputas nõutult pead, küsitles last pikalt ja määras silmaarstil vaatevälja uuringu. Helistasin. Järgmisel nädalal hakatakse telefonitsi aegu silmaarsti juurde kinni panema detsembrikuuks. Detsembrikuuks! Aga ma võin igal hommikul kell pool 8 helistada, et püüda samaks päevaks aega. Uskumatu. Kaasaaegne riik...
Kusjuures suvel ütles silmaarst Kati kohta, et tema nägemine on 100%, tõeline kotkasilm! siis ma ei teadnud "lendavate objektide" muret ju mainida.
Minus süveneb hirm, et äkki on mingi ajutegevuse häire, kasvaja vms. Kuigi annan aru, et see on väga vähetõenäoline, muidu on ju laps kraps ning rõõmus, pea küll vahel valutab aga kellel ei valutaks? Pidin ma Regina blogi lugema :(
Krissu, kes saab ühe sekundiga aru, kui mul on mure, ütles- hei emps, meil toimuvad küll imelikud lood: sina näed tulevikku, mina kuulen hääli ja Kati näeb UFOsid.
Krissu jah üks öö kuulis asju…

Miks ma jälle patran blogis isiklikke hädasid?
Aga selleks, et julgustada teisi võimalikke hädalisi (ja eeskätt iseennast) võitlema oma hirmudega. Vaatama neile näkku ja üritada hirm pöörata usuks. See on võimalik. Ma olen seda kord juba suutnud ja pean suutma ka edaspidi.