Regina

Nägin ööl vastu pühapäeva unes väikest surnud tüdrukut. Ei olnud jube unenägu, pigem häiriv…
Esimene mõte ärgates oli- Regina. Eestlanna-elu-blogi Regina. Aga ei olnud. Regina ema kirjutas, et tütar sai 10aastaseks. Blogisabades sorides sattusin Christi Thomase vanemate peetud blogile. See 8aastane tüdruk suri ajukasvajasse täpselt eilsel kuupäeval kolm aastat tagasi.
Regina läks ära hoopis täna hommikul. Olgu rahu tema perega.
Kummalised tunded valdasid mind nende blogide kommentaare lugedes. Võõras mure ja valu on hinge läinud nii paljudele. Ei kujuta ette, mida vanemate süda peab tundma. Regina kurvas loos seletamatu jõud. Eriti viimastel nädalatel.
Kogu pere istub lapse voodi ääres, kõik teavad, et enam pole palju jäänud. Kõik ütlevad tüdrukule, kui vapper ta on ja kuidas nad teda armastavad. Ja see väike tüdruk ütleb ikka ja jälle kogu oma hääbuva jõuga, kui väga ta neid armastab, “rohkem kui on terve universum”.
Uskumatu, kui palju on selles lapses armastust. Armastust, pisaraid, võhivõõraste inimeste kaasaelamist, palveid ning poolehoidu on täis terve see blogi.
On tõesti kohutav, kui lapse elu on nii lühike. Aga kui võtta nii, et igal elul peaks olema ülesanne, siis Regina on oma ülesande küll mitmekordselt täitnud. Tänu temale said väga paljude inimeste südamed puudutatud. See laps on õpetanud olema tänulik iga päeva, naeratuse ja kallite inimeste eest, vaatama teise pilguga oma lapsi ja iseenda elu.
Mis võib olla kohutavam lapse surmast? Ehk see, kui lapse surm ei puudutaks kedagi.