Kõige väiksem ja tuhat suurt

Saatsin täna hommikul lapse kooli. Selle kõige väiksema. Et mingu aga julgesti, ma sõidan rattaga talle poole tee pealt järele.
Viie minuti pärast jõuan lapsele järgi. Läheb külmas hommikus üks pisike kuju, tasapisi lihv-lohv lonkides. Alatasa selja taha vaadates. Ei ole veel poole tee pealegi jõudnud.
Istutan lapse ratta pakikale, juba hiljaks hakkab jääma. Enne koolimaja jään ratast lukustama ja saadan lapse, et mingu ise kooli sisse ja alla gardekasse, ma ees koridoris ootan. Läheb laps, see kõige väiksem. Lihv-lohv. Piilub alatasa selja taha. Kuni jääb seisma ja ütleb- tahan ikka sinuga koos minna.
Läheme koos uksest sisse. Suur kool on meil. Tuhat õpilast. Päris raske on endast kaks korda pikemate noorte keskel uksest sisse nügida.
Pika aja pärast tuleb laps gardekast. Aga jalanõud on unustanud vahetada. Mina pean seekord kaasa tulema. Seal on ka igavene sagin. Lõpuks saame uuesti koridori tagasi ja sealt üles kolmandale korrusele vudis Kati juba ise. See kõige väiksem.

Ma saan tegelikult täitsa aru. Kui Krissule esimest korda kooli vastu läksin 5 aastat tagasi, ma ei suutnud üle koridori ka minna. Sest oli vahetund ja koridoris voogas inimjõgi. Tänapäeva noored on minukesest pool meetrit pikemad ja ma ei pääsenud sinna, kuhu tahtsin!
Kati ütles, ta ükspäev söögivahetunnist tulles ei saanud ka kuskile. Kiilus läbi suurte ja leidis end ninapidi vastu seina…

Mul tuleb meelde, kui mitu aastat tagasi lendasin esimest korda iseseisvalt lennukiga. Õnneks koos Kadriga. Astusime tohutus lennujaamas lennukilt maha, ooteruumis oli ilmselt miljon inimest… Just oli saabunud LAVi lennuk, sajad tumedanahalised kulgesid meist mööda katkematu voona. Kuskil pidi olema pagasilint, kuskilt väljub buss, kuskilt peab ostma sinna piletid…. Ilma Kadrita oleks ma hullunud.

Täna tahtis Kati ise koolist koju tulla. Võti taskus. Õnneks on issil veel nädal puhkust ja ta lubas kooli juurde luurama minna, kuidas kodutee kulgeb. Sellel kõige väiksemal : )

Minul kurgus siil ja nina vesine. Ilgelt paha. Ja me leidsime mehega mõlemad, et no ei ole aega tööl käia, tee mis tahad! Meil vannituba varemetes, õnneks pool põrandat on juba valmis ja pott ja pesumasin said uuesti paika. Mul on koristada vaja. Kahe nädalaga kogunenud pesu pesta. Õunad korjata. Purgimajandus lõpetada. Ja lugeda. Kõige väiksemaga.
Saaks kuidagi kodus palgatööd teha.