Võõrad mured

Mõnel inimesel kohe on raskusi elus küllaga antud. Mina karmavõlgadesse ja muusse sellesarnasesse esoteerikasse ei usu aga sellesse küll, et kui pidevalt mingi jura su elus on, siis see enne ei lõpe, kui oled nö õppetunni ära õppinud ja lahenduseni jõudnud. Igaühele oma “juraõppused”. Näiteks mina jään oma haigusekartuse ja paanikahoogudega ilmselt veel pikalt võitlema…

Suhtlesin üle pika aja vana tuttavaga, kellega ma alati pisut pelgan kontakti võtta. Tal nimelt läheb peaaegu alati halvasti. Ja peaaegu kõiges. Ja seekordki oli tal halvasti.
Ma saan aru, paljudel on praegu halvasti. Töötus, laenud, väike vastik nälg ja muud.
Tundsin end tõeliselt kehvasti, vastates tuttavale- jah, mul on töö alles, raha tuleb ja läheb aga saame hakkama.
Kas mina saaksin ja peaksin teda kuidagi milleski aitama? Ta muidugi seda ei küsinud, aga mul nüüd kriibib sees, et temal nii pahasti ja minul suht hästi. Kuigi minu hästi ei tule ju kuidagi tema halvasti arvelt.
Kui tahaksin aidata, siis kuidas? Süüa neil olevat aga eluaseme- ja kiirlaene ei jõua maksta. Ma ei saa ju teise pere laene kinni maksta, nii palju ma ei teeni. Ma ei saa töökohti juurde meisterdada, ega kellegi palka tõsta. Äkki mõne lapse huviring kinni maksta?
Päris aus olles tunnen mitutki peret, kellel läheb tunduvalt halvemini. Abi nad ei küsi. Loodavad Jumala peale. Naeratavad. Ja Jumal kannabki neid uskumatutest olukordadest läbi. Mina ikka ei oska neid kuidagi aidata. Saan pirne või lasteriideid või ehk 100 krooni anda aga see pole ju midagi. Ma ei saa eluaset pakkuda, isa pere juurde tagasi tuua, kedagi tööle aidata. Ei saa, noh!
Mul on nii kahju, et mõni inimene nii valusalt peab oma õppetunde saama ja vahel tundub see väga-väga ebaõiglane.
Kasvõi Regina lugu. See eesti-ameerika tüdruk, kes parajasti on haiglas suremas. Mitte keegi ei tohiks selliseid asju läbi elada!
Hoia meist kinni, Jumal, hästi kõvasti.