Vaidle minuga

Friday, September 11, 2009

Tahan ära kirjutada dilemma, mis mind pikalt painab.
See juhtus 8 aastat tagasi. Mind ristiti luterlikus koguduses, kevadel, ülestõusmispühade öisel teenistusel. Pastor rääkis tseremoonial tõesti ei mäleta millest, aga üks sümbol oli võti. Kaotatud ja leitud võtmed.
Läksin kell üks öösel üksi kirikust kodu poole. Sadas vaikset lörtsi ja oli mõnus tunne, et minu pea kohal hõljub helendus. Jõudsin oma korrusmaja ette ja avastasin, et olen VÕTMED koju unustanud. Trepikoda lukus. Korter viiendal korrusel. Telefoni mul siis vist ei olnud, kõik magasid ammu. Nuta või naera.
Käisin edasi-tagasi ja mõtlesin. Lõpuks julgesin visata lumepalli kõrvaltrepikoja teise korruse aknale, kus elas tuttav inimene. See oli ärkvel ja tema poolt sain helistada oma koju, et uks lahti tehtaks. Sain tuppaJ
Sama stsenaarium on kordunud kogu mu kristlaseelu. Alatasa olen lukus uste taga ja tundub, et kõik, ka Tema, magavad. Aga ma olen visa, niikaua kolistan ja nuputan, kuni saan sisse. Alati olen saanud.
Ausalt öeldes on ristimine jäänud mu ainsaks seoseks selle luteri kogudusega. Olen küll käinud mõnel teenistusel aga ühtegi inimest ma kogudusest ei tunne. Laule ei oska. Tseremoonia käik meeles ei ole. See ei ole määrava tähtsusega tegelikult...
Olen Prantsumaal katoliku kirikus ka teenistusel istunud, vaid paari sõna jutlusest mõistes aga see ei olnud oluline.
Käin vahelduva eduga hoopis ühes väikses baptisti koguduses. Seal on mul armsad sõbrad ja muidu tuttavad näod. Nende inimestega olen rääkinud kõigest, nende sõprade õlal olen pisaraid valanud, koos palvetanud, koos pidutsenud. Pühapäevakool lastele, kodugrupid, üritused ja kõik muu. Ma ise oluline liige ei ole, pigem toetav element aga tunnen end osana sellest.
Aga kuidas saab siis kahte kogudusse korraga kuuluda? Arvasin, et pole mõtet ühes nimekirjas olla kui reaalselt käin teises kohas. Rääkimata dilemmast kümnisega.
Otsustasin luteri pastorilt nõu küsida. Et kas oleks okei end nn nimekirjast välja paluda arvata.
Pastor aga vastas, et :
"Erinevus luterliku kiriku ja baptistide vahel on sisuline. Näiteks luterlik kirik õpetab, et ristimine on Jumala tegu, mille kaudu Jumal sünnitab inimese uueks eluks oma lapsena, siis baptistide arusaama järgi on ristimine vaid väline märk sellest, et inimene on võtnud omaks usu Kristusesse. Samasugune erinevus on armulaua mõistmisel: kui luterlased võtavad tõsiselt Jeesuse sõnu, et leib ja vein, mida armulaual jagatakse ja vastu võetakse, on tõesti Tema Ihu ja Veri, mille kaudu meile saab osaks Tema lunastustöö ristil, siis baptistliku arusaama järgi on taas tegemist vaid sümboliga ja Jeesuse surma mälestamisega.
Nii ei ole asi mitte üksnes inimese välises kuulumises mõnda organisatsiooni, vaid küsimus on selles, kas ta saab osa Kristuse poolt seatud ja kirikule antud armuvahenditest või mitte. See, kus inimene ennast kodusemalt või paremini tunneb, on määratult väiksema tähtsusega. Luterlaste ja baptistide arusaam Pühakirjast on paljudes väga olulistes asjades erinev ja kuna küsimus on inimese hingeõndsuses, siis ei ole see, kuidas ta ühest või teisest asjast aru saab või mida ühes või teises koguduses õpetatakse, sugugi ükskõik."

Olin ja olen löödud. Ma arvasin, et asi on inimese südames, mitte pühakirja mõistmises või teoreetikute kemplemisel ÕIGE poole valimisel. Ma arvasin, et sellest piisab, kui ma ütlen JAH ja elan nii, et iga päev on JAH.
Aga siis ei piisagi! Ma pean parteid valima hakkama. Peaks äkki platvormidega põhjalikumalt tutvuma? Aga ma ei taha!

Ma usun siiamaani, et asi on südames ja kõik muu pole nii tähtis.
Ja seda nüüd kristlane ei peaks ütlema, aga minu poolest võivad teised inimesed ka järgida seda konfessiooni, mis neile sobib. Ole sa moslem või budist, kui sul on tänu ja armastus südames, Jumala ja maailma vastu, siis on kõik õige.
Ei, inimene ei peaks sobivat usku endale valima nagu kostüümi või uut eluaset.
Jumal on ju üks aga - temani viib nii palju radasid. Ei saa ju olla, et vaid üks on õige? Muidu poleks sajandeid kestnud kõik teised konfessioonid ja religioonid. Järelikult needki töötavad. Järelikult Jumal räägib ka budistide, krishnaiitide ja kellega iganes.
Võibolla ma polegi õige kristlane :(

Vaielge nüüd vastu! Või mitte.

16 comments:

Anonymous said...

Ei vaidle kohe üldse.
Nii ongi, et oluline pole koht või viis, kuidas Jumalat uskuda, vaid see, et ta on su südames.
Ma keeldun uskumast seda, kui keegi taob endale vastu rinda ja kuulutab, et tema Jumal ja teenimise viis on ainuõiged. See tekitab võõristust. Ei saa väita millegi/kellegi kohta, kes ongi ju kogu maailm, et on olemas õiged ja valed tema uskumise viisid.
Kui oma südames usud, siis see ongi peamine:)

Eowyn,
lahkub nüüd kirgliselt vasakule ära:P

Maria said...

Mina olen sinu poolt. Uskumatu, et ma seda ütlen, sest sa tead minu vaateid usule. Usk, peaks tulema inimese südamest. ei saa olla nii, et üks on parem kui teine. Kõik on omavahel kuidagi seotud. Erinevad uskumused ja pühakirjad ja tõekspidamised ja vaated on põhjustanud nii palju jama.
Milleks? milleks suruda peale oma usku?? No näiteks need, kes uste taga käivad? Eriti kui nad tulevad laupäeva hommikul kell 9.15 ja sina oled eelmisel õhtul pidu pidanud ja kaua üleval olnud...
Keegi just kirjeldas oma blogis midagi sellist.
Miks nad käivad uste taga? miks saadetakse uste taha nõrku ja võeteid? Justnimelt vaimult nõrku. Neid kellel on halb enesehinnang, kellel on niigi raske inimestega suhelda? Miks?

reet said...

Mhh. Meie (baptisti) kirik just õpetabki, et oluline on see, mis on südames, ehk siis inimese isiklik suhe Jumalaga. Minus tekitavad võõristust ka mõned luterlaste suhtumised inimeste eluviisidesse, aga iseenesest on igal konfessioonis neid võltsvagasid, kes pühapäeval elavad korras Piibli õpetuse järgi, aga kuus päeva nädalas teevad midagi hoopis muud.
Budismi jms ismide koha pealt on nagu meeles, et Jeesus Kristust tuleb tunnistada kui isiklikku Päästjat ja Jumala Poega, kui usund seda ei võimalda, siis ei olevat asi õige. Samas ei saa ju nõuda, et inimene, kelle südames ei ole igatsust Jumala järele, hommepäev kirikusse pattude andestust paluma tormaks, ikka südame järgi peab see asi käima... Keeruline teema. Ehk räägid baptisti pastoriga ka? Mulle tundus see luteri pastor küll hirmus sallimatu...

ylle said...

Ritsik, see, mida ütled viimases lõigus, on mu meelest õige. Me kipume aeg-ajalt unustama, et ka kirikuõpetajad on kõigest inimesed. Olen isegi taolisi nätakaid saanud ja alles hiljem mõistnud, et põhjused, mis panevad ühe õpetaja nii ütlema, on puht inimlikud. vahel mulle tundub, et kätš erinevate konfessioonide vahel on nagu võitlus koha pärast riigivalitsuses - poliitika ainult. Kusjuures suhtumised on erinevad tegelikult. Mõnes väikeses linnas teevad luterlik kirik ja babtistikogudus (no ok, et on ennast vabakoguduseks nimetanud) tihedalt koostööd ja mingeid sarnaseid vastuolusid ei ole.
Jah, asi ongi ainult südames. Erinevate konfessioonide asi ei ole võidelda hingede pärast, mida nad kahjuks tihtipeale teevad. Käi ikka oma südame järgi.

ritsik said...

Kord bussis mormoon-piiga kenasti päris, kas Jeesust tunnen. Jajaa, miks ei, naeratasin mina, käin kirikus ja puha. Piiga oli pisut kahevahel ja kutsus, et tule ikka nende kogudusse, nemad usuvad natuke teistmoodi ja sügavamini ja paremini...
Kõik see- ühed tõlgendavad Piiblit nii ja teised leiavad, et see on hoopis naa- on ju inimeste enda välja mõeldud. Eowyniga nõus, et tõde me selles ilmas niikuinii teada ei saa.
Mida see "küsimus on inimese hingeõndsuses" siis näitab? Et Jumalale meeldivad luterlased rohkem??
Maria, kristluses on üldiselt misjonikäsk olemas st tuleb oma usku kuulutada. Ma pole suutnud iial seda teha ja vägisi ei saagi seda teha. Noh teisalt, kui meie mõnesid msn-vestlusi meenutada ... :)
Ja Reet, kindlasti räägin baptisti pastoriga ka. Kuigi minus on teatav trots "parteide" vastu tekkimas.

ritsik said...

Ylle, tegelikult meie linnas ka bapt ja luteri kogudused teevad koostööd ja kõik tundub kena, sestap ma üllatusingi pastori sellise vastuse peale.

risto said...

Lisan enese poolt.
Eks meie, vaimulikud, võime aeg-ajalt enese karja pärast muretsedes hakata väänlema küll. Kuid kokulepitult peame kristlikuks seda, mis kirjas apostellikus usutunnistuses:
"Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse. Ja Jeesusesse Kristusesse, Tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel, sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle. Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu."

See kuidas luterlane, kato, nelipühilane mõistavad talitusi, sakramente, liturgiaid on teisejärguline.
Üks katoliku preester ütles kord, et tegelt on vaid üks sakrament (neil ju muidu 7) ja see on Kristus.
Selles, kõige olulisemas, oleme ühel meelel.
Kuid Pärnus on siiski peris suur sallivus ja koostöö koguduste vahel

ritsik said...

Tänud Risto, seda on hea teada! Aga ma ida religioone ka kuidagi ei suuda hukka mõista. Minu meelest enamus neist tunnistab küll Kristust aga aga ka kõikvõimalikke teisi nähtusi ja pühadusi. No aga kristlased ei tohi minu meelest teisi religioone sallida: ainus tee igavesele elule käib läbi minu, ütles Jeesus.

iti said...

Ritsikukne, sul ikka õige jutt. Ainult südamega näed hästi-kõige tähtsam on silmaga nähtamatu.
Vahet ei ole milline orienteeritus-ühed kristlased kõik.

risto said...

Raamatus, mida loen ("The Shack"), on lugu, kus üks mees kohtub Jumalaga (Isa, Poeg ja Püha Vaim). Seal üks dialoog Jeesusega.
Jeesus: "Mind armastavaid inimesi tuleb kõigist olemasolevaist süstemidest. Neid on budistide, mormoonide, baptistide, moslemite, demokraatide ja vabariiklaste seas. Samuti on selliseid, kes kunagi ei käi valimas või ei osale ühegi usundi talitustes. [...] Maei soovi neid muuta kristlasteks, kuid ma tahan neid muuta enda Isa poegadeks ja tütardeks ning minu õdedeks ja vendadeks."
"Kas see tähendab, et kõik teed toovad Sinuni?"
"Mitte üldsegi," naeris Jeesus "Enamus teid ei vii kuhugile. See tähendab hoopis seda, et ma käin läbi iga raja, et leida sind"

karin said...

ma arvan, et omaenda südames ei maksa ikka kahelda. teised ei näe ju sinu sisse (st teised inimesed). ja rääkida võib paljugi...

ritsik said...

Kui ia raamat, Risto :)
Ma oma südamega ühel meelel olen küll aga ma ikka ei tea, mida ette võtta oma kahe koguduse vahet tilpnemisega.

iti said...

aga Ritsikukene, käid mõlemas koguduses ka nii nagu süda arvab. Ma isiklikult arvan, et sa ei käo koguduses orienteerituse pärast... papp võib ütelda arvamuse aga oma otsuse teed sina ise.

Miks sa ei või kahes koguduses käia vahetevahel?

Keegi ju ei keela. Iseasi - kuhu sa kirikumaksu maksad-see on põhikogudus .

ilona said...

Joosepi koguduses algab alfa kursus,mis on vast hea võimalus saada mingid asjad selgemaks ja vastuseid küsimustele,millel praegu vastuseid pole.Vaata nende kodukalt infot.
Sa oled ühe teekonna alguses ja lõpuni on veel pikalt minna.Kõige tähtsam on olla aus iseenda ja Jumala ees,küll vastused ka tulevad.Ma arvan,et Jumalal pole sooja ega külma,sellest,mis koguduses me käime st.muidugi pean silmas kristlikke kogudusi,sest kristluse aluseks on ikkagi usk Jeesusesse kui meie Lunastajasse.Aga see ,kas oLed baptist või nelipühilane või miskit muud on teisejärguline.
Üks hea raamat on "Eesmärgist juhitud elu",võin laenata kui korralikult hoiad.

ritsik said...

Tänud Ilona, ma uurin asja. tegelikult algab SVs ka alfa. Ja see raamat on mul endal isegi kuskil kapipõhjas olemas, otsin välja.
Tegelikult olen juba kaua teel olnud. Vahepeal on tee sile, siis on künkad-augud. Aga see just ongi huvitav :)

ilona said...

Midagi ilusat meie Looja loodud,kas pole imeline?
Ja kõik saame osa,olenemata sellest,kuhu kuulume või üldse ei kuulu...

http://helenaveike.blogspot.com/2009_09_01_archive.html