Olen haiguslehel. Ei tahtnud kolleegidele enam pisikuid jagada. Pesen pesu, koristan, küpsetan õunakooke ja ootan lapsi sooja lõunaga- nagu haiguslehel ikka :D Lisaks köhin kopse pahupidi ja kulutan kümneid taskurätte. Ei ole tore...
Kolleeg ajab mind närvi. Positiivses mõttes. Hakkas jooksma ja muidu tubliks. Viis kontoriinimese null-vormist end mõne kuuga Jaansoni jooksu vormi ja nüüd hakkas maratoniks valmistuma. Tore vaadata, kuidas inimene iga nädalaga kepsakamaks ja saledamaks muutub!
No ja mina? Kevadel suure õhinaga alustatud vesivõimlemine jäi pooleli, joosta ma ei armasta ega jaksa, rattaga küll sõidan aga... nüüd tõvega on viimanegi jõuraasuke kadunud.
Tahtejõus on küsimus. Ma olen väga tubli alustaja ja väga kiire poolelijätja. Trennis, kaalujälgimises, rahakogumises, päevaplaani järgimises, lugemises.... Stiimulit oleks vaja. Kas poleks hea stiimul 40. sünnipäevaks tippvormi jõuda :D?
Hetkel tuli trennituju asemel hoopis kudutuju peale. Kudusin ühe jõulukingi valmis!
Et siis mutistun edasi... nuuts...köhh...
nõder
Friday, September 18, 2009
Posted by ritsik at 6:01 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
Ma seni kepsutan teie närvidel kui vähemalt üks murdub ja end trenni veab :) Ok, nali naljaks...
Mulle ka joosta ei meeldinud, ma ei jaksanud ka, aga nüüd olen aru saanud, et see on võrdselt nii tahtejõu kui järjepidevuse küsimus.
Inimene on juba selline loom, et oma mugavusstsoonist on teda raske välja tuua ja millegi uuega püsivalt ahvatleda tegelema, aga kui see järjepidevus mingil hetkel tekib, on väga raske jälle vana elu juurde naasta. Ma hakkan nihelema, kui pole kaks päeva joosta saanud.
Ja ega jooksmine peagi kõigile meeldima, maailmas on miljon muud toredat asja, millega aega sisustada :) Ma kunagi kirjutan, MIKS mulle just joosta meeldib, see on selline pikem story, lühidalt kokku võttes ühe ajakirja Jooksja pealkirjaga, et "Mitte jooks elu eest, vaid jooks elu sees".
Ma tänan! :)
Ja saa ruttu terveks, tööl näeme!
Ritsikukene, saa terveks. Jalad sooja vanni, lämmi tsäi rummiga hinge alla.
Küll jõud sa ka trenni teha. Mõtle kui tubli, et jalgrattaga sõidad!!!
Ma koolis tegin just ühe kõnnitiiru ja siis kaaslasele ütlesin, et vot kõndimine on ikka ainuke asi, mis mulle meeldib. Rattasõitu ja ujumist ei kannata ma silmaotsaski ja jooks pole ka päris minu ala:)
Mulle ei meeldi üksluised tegevused. Vat ujumine on minu jaoks kah üks maailma igavaimaid sporte. No joostes või käies veel vaatad ilma ja inimesi aga ujudes aina edasi-tagasi, silme ees basseiniäär või -lagi....
Aga rattasõit teeb kuidagi meele rõõmsaks. Võibolla sellepärast, et saab kiiresti edasi:)
Ja igast tantsud-võimlemised meeldivad ka. Minu jaoks oli täieline kergendus, kui aeroobika välja mõeldi- ometi mingi sport, millega saan hästi hakkama ja mis meeldib.
ritsik, sa peaks siis bodypumpi proovima, kõigile jõukohane ja kavad vahelduvad, koormust saab ka terve keha :)
mulle jälle igasugused rühmatrennid ei istu, olen rohkem individualist. bodypumpis kannatan seltskonna ära ja shindos meid käib vaid mõni inimene, see ka rohkem selline enda sisse vaatamise tund.
Ikka hääd tervist ja tervenemist.
Trenniga alustada on jah päris eneseületamine. Mina ujun, praegu umbes kolm korda nädalas. Ei ole igav! Hoopis mõte on mõnusalt vaba ja nauding liikumisest teeb vist õnnelikuks kohe (kuigima tavaliselt suuri sõnu ei armasta.) See meeldib jälle mulle rohkem kui grupitrenn. (Rütmitunne mul kah puudub, koordinatsioon on kehv, nii et aeroobika on paras piin. Kuigi näiteks Pilatesest on paljud vaimustuses, ehk proovin kunagi ära.)
Külmetuse vastu aitab võlukanasupp.
Aitäh heade soovide eest!
Tegelikult leidsin täna riidekappi koristades lisaks muudele põhjustele, miks oma tervis käsile võtta, veel ühe hea stiimuli. Terashalli siidkleidi nr 38 :)
Post a Comment