reisimuljed

Püüan siin meenutada, et käisin mingi paar sajandit tagasi reisil.
Esimesel pildil on Jaaniraotu linnupark
siis Epp-Maria Kokamäe peregalerii Haapsalus
mõnus riist lõkkel toidutegemiseks Soomaal
Ingatsi matkarada
Olustvere mõis
ja klaasikoda
Türi ringhäälingumuuseum
Seidla tuulik
Käsmu meremuuseum

kole viha

Täna ärkasin vara ja käisin koeraga mere ääres. Ristikhein õitseb, lõokesed ja pääsukesed laulavad. Idüll. Nii ilus algus päevale.
Päeval polnud ka viga. Kuni ühe konfliktini. Ma nii kohutavalt vihastasin! Praegu vaatan tagasi ja päris imestan: kas see olin tõesti mina, kes karjus, silmad märjad, ja ähvardas vihast lõhki minna?
Õnneks olid kolleegid toetavad. Viha läks üle, kuigi pääses õhtul pisarate kujul välja.
Mis seal ikka. Ainult inimene, nagu me kõik. Ja me kõik tahame enda arvates parimat ja vihastame end siniseks, kui sinu ja nende ettekujutus parimast lahendusest kokku ei lange.
Õhtul.. õhtul käisin last külast koju toomas ja parkisin end kahe saunasuuruse jeebi vahele nii halvasti, et pärast välja tagurdades kutsusin suures hädas Issandat appi. Hmh, kohe, KOHE astus mu ligi üks sõbralik proua ja juhendas- jajah, lase veel tagasi, nüüd hakka keerama, jajah.
:)
Kodus tegin peenrad maasikatest lagedaks ja sõime, palju jaksasime. Mmmm!
Kallistad pesamuna, kes, Karini karu kaenlas, voodisse poeb ja elu on jälle ilus.

Kuigi - mul on tänamatu töö ja on täiesti ebaaus, et puhkuseni on ligi 4 nädalat veel aega, sellal kui kõik jahvatavad oma mere ääres käikudest, reisidest ja võrkkiikedes tshillimisest.

näitan meest ja kleiti

jajah, ma pandse illosa hame ika kah handsapäiviks sälga, vaesteabist leidsin eelmisel aastal ja viisteist krooni massi. Kõik hame edimene puul om ära tikitu käsitsi, keski ollli hulka tüüd ja vaiva nännu.
tuu punapalgene miis mu kõrval, tuu olli timukas Rootsi linnast Visbyst :)

läbi sai

Selline imelik peaaegu puhkuselainel nädal on olnud. Nüüd on pühapäev ja mul hakab väsimus kohale jõudma pluss frustra, et homme on tavaline tööpäev ja kolm nädalat saab hullumaja olema.
Jaanidest niipalju, et külas olid esivanemad ja ühed sõbrad. Kõik tavaline ja meeldiv. Vanemad olid lausa viis päeva meil.

Sii hakkasidki hansapäevad pihta. Oli ikka paksult rahvast linnas küll. Ma nägin isegi Tallinna Karinit tervelt 5 minutit!
Mulle meeldis etendus eesti rahvariide ajaloost, ehk edaspidi kirjutan sellest.
Tänaval ühes arvukatest söögitelkidest einestades tutvusin tarkvarasüsteemide arendajaga Inglismaalt, kes oli parajasti kihutamas mootorrattal läbi kolme Baltiriigi, et juhet seinast välja saada ja töömuredest puhata. Ta oli pärit Yorkshirest ja me rääkisime pikalt laialt seriaalist Heartbeat, töötamisest, stressist, unistustest, lastest, bioloogiast, majalaenudest jne. Kohe kahju oli lõunalauast tõusta, oleks võinud veel tunde lobiseda.

Laupäeval tegin linnas oma tööd ja istusin laadal müügileti taga kah. Ja pühapäevalgi. No... kui päris aus olla, siis ma müüsin ühe pisikese nuku 25 krooni eest ja sellegi oma tuttava lapsele.
Ma väga ei masendu, sest ega ma lootnudki suurt tulu teenida, kuid veidi ikka.
Ega keegi käsitöölistest vist suurt midagi ei müüünud. Meil laupäeva hommikul hakkasid kodu akna alt rahvamassid kulgema hansalaada poole ja nii, nagu nad meie akna alt möödusid, möödusid nad ka 90 % müügilettidest. Kõik tuttavad, keda nägin, ütlesid, et tulid niisama vaatama. Ja päris kahju hakkas müüjatest lõpuks, sest okei, minu nukud on minu enda kiiks ja mõttetu hobi aga paljud kauplejad olid nii kaugelt kohale sõitnud ja nad pidid kõik oma puulusikate virnad ja linakübarate pakid koju tagasi vedama.
Kas oli asi selles, et palga-, pensioni- ja lasterahade päevad olid juba kuu alguses ära ja raha otsas või lihtsalt inimesi ei huvita käsitöö. Või et need, kes teavad käsitöö hinda, teevad ise endale, mis tarvis ja need, kes ei tea, ostavad odavat masstoodangut.

Mina ostsin kõrvarõngad, sinki, ürditalu tooteid, astelapajusinepit, vana head lätlaste pähkli-puuviljaleiba ja naaberleti müüja käest puuvillase kübara, letihinnast rohkem kui poole odavamalt ja järelmaksuga.

Kontserdiprogramm oli muidugi tohutu, esinemispaiku oli 6 või 7 ja mina ei jõudnud kuskile. Ühel õhtul käisin üksi purjevarjuteatrit vaatamas, teisel pojaga koorigalal (mis oli meeldiv aga pidin unise lapse nõudmisel poole ürituse pealt koju minema) ja eile juhtus üheksas maailmaime, sest minu oma teinepool nõustus minuga südaöist tantsuetendust vaatama tulema. See oli kahjuks sama suur pettumus, kui purjevarjuteater. Esiteks mõlemal algus hilines pool tundi. Eestlane on kannatlik, ootab ega nurise aga -pool tundi! Mul oleks piinlik, kui mitutuhat inimest ootaks minu järel pool tundi.
Teiseks.. miks etendused peavad venima nagu aeg enne palgapäeva? Kui sa vaatad moodsat tantsu või regilaulu saatel võbelevaid varje 15 minutit ja ikka laval või purjel käib üks ja sama unine tuiutamine siis... ühesõnaga vähemalt veerand sellest kannatlikult oodanud rahvast läks minema, meie ka.
Ah, ehk isegi oli hea tantsuetendus aga kellaaeg, suur lava ning meie eelhäälestus ei sobinud sellise numbri jaoks mitte.
Kolasime niisama linnas ringi, sõitsime ratastega rannapargis. Alekoki telk oli kõige rahvarohkem paik, kõva tants ja trall käis kõik õhtud. Sakslased ja venelased ja kes kõik veel istusid õlletelkides, kontserdikohtades ja baarides ja aina laulsid. Täitsa suvepealinna tunne tuli peale. Mõnus.
Väljamaalased, kellega rääkisin, kiitsid pärnakate lahkust ja sõbralikkust. Minu meelest oli ka selline meeldiv elevil ja rõõmus fiiling kõik need päevad.

Nüüd olen kole väsinud. Mitu päeva pool 2 magama mindud. Pluss mees ja lapsed läksid pool kuus hommikul kalale. Hullud. Nüüd magavad nagu notid.
Homsest jälle tavaline tööloomakese elu.

traatjalad

Kui palju ma võiksin nende eest küsida? eri tuttavad on pakkunud mulle 20-125, mina ei tea...
et kui te kuskil seda nukutuba näete letil, siis ostke ja toetage vaest Ritsikut, et ta jaksaks endale vähemalt uued kõrvarõngad osta ja perele lätlaste puuvilja-pähklileiba... ma ise müün äkki laupäeval mõnda aega.

neljapäeval algab

Mu pea on pulki nii täis et oma nimi ka ei tule kohe meelde. Kui vaja oleks öelda, peaks mõne paberi pealt üle kontrollima : )
Hansapäevad juhtuvad kohe, lisaks koolilõpetajad ja jaanipäev. Loodan, et olen kõik õigesti teinud. Ja kui pole… saavad inimesed jälle mõnusti lohakaid töötegijaid sõimata.
Eile käisin lastega renoveeritud rannaparki uudistamas. Väga kena oli kõik. Laste uus ja moodne mänguväljak paksult lapsi täis. Ka sepikojas käisime, seal oli minul ahhetamise koht.
Mina ei jaga seda üldist negatiivset hala, et Pärnu kohtab hansapäevi kaevikutes, kõik on halvasti korraldatud, miski ei saa valmis ja mis on valmis, see on valesti ja kole. Tundke ometi rõõmu sellest, mis on! Nii palju tööd on ära tehtud, kindlasti saab kõik või peaaegu kõik valmis ja tuleb tore möll linnas! Juba eile, ilusal pühapäeval oli linn jalutavat rahvast täis.
Minul tuleb hansaka ajal muidugi palju lennus olla ja töötada. Neli päeva, 150 üritust, 8 lava ja 430 kaubitsejat. Näe siin on kava. Aga elame üle. Püüan asja rõõmuga võtta. Nagu kunagi tudengina, Viljandi folgi ajal, kus olin maru rahul, et suvereporteri kaelakaart andis mulle õiguse igale poole minna ja asjaline olla.
Rõõm on üldse elus tähtis. Süda soe, jalad kuivad ja meel rõõmus :)

Jubin

Kuna meie pere poisslaps sai kooli poolt preemia, saab ta täita oma unistuse – osta tatši! Ehk puutetundliku ekraaniga telefoni. Oi nõiamoor oli vastu! Ta sai aasta tagasi sünnipäevaks uue ja suht kobeda telefoni, mis samuti laulab, pildistab jne. Aga no kus. Kui ühel ja teisel sõbral on ja telekas ka vahetpidamata reklaamib, siis on ajud ju pestud ja ehtsõnnilik silmaklappidega – ma pean selle saama või muidu – välistab kõik teised variandid.
Oma raha eest ma poleks ostnud aga kui laps ise tahab peaaegu kogu oma preemia telefonikaupmeestele ära anda… no ise teab.
Tormas siis laps mööda linna telefonipoode ringi. Ise aina helistab mulle ja teatab, et on leidnud küll 2000, küll 1800 krooni maksvaid telefone. Tema eelmise telefoni hind oli poes 3000 krooni, kuigi meie saime selle 1000 krooni eest! Keeldusin peale maksmast. Mis mõttega, kui vidina omahind on mitu korda väiksem?
Poiss tuli nutujõrinaga koju. Selleks ajaks olid minu närvidest järel vaid suitsevad riismed, valisin internetis paketivahetuse tõttu soodushinnaga Tele2st 1170 kroonise asja välja, ostsin ära (tund aega esinduses ootamist, õrrrrr) ja viisin koju. Lapsele ei öelnud.
Teine päev jälle poiss helistab mulle sada korda tööle ja on täis indu taas sobiva hinnaga telefoni otsingutele siirduda. Ütlesin talle siis ära, et pole vaja joosta, unistus on ostetud.
Õhtul oli mul kodus selline paipoiss, et vaata ja imesta :)
Ühtegi asja ei pidanud kaks korda ütlema, kõik pisimadki palved täideti jooksujalu, rääkimata ohtratest kallistustest ja nunnutamistest. Laps nagu sulavõi ! Oi nad siis issiga kahekesi näppisid ja uurisid seda peenikest vigurit. Issi saab Miku aasta aega vana telefoni endale.
Kuid Krissu maailm oli muidugi must kui öö. Tema telefon, kuldne, klapiga, ka pildistav, laulev ja filmiv, on ju VANA! Tubli kaks aastat! Kriimud on peal ja sinna mahub ainult kaks laulu, uähähääää….
Leia rahastus ja palun, osta, räägin mina. Minul pole üleliigset tuhandet krooni, et täiesti normaalne töötav telefon välja vahetada.
Kuidas, ähähää, mul pole ju suvetööd ja see taskuraha, mis sa mulle Kati kantseldamise eest lisad, on liiga väike!
Oota siis jõule.
Äääää…

Vaijummel küll. Selline peredraama.
Minul on tasuta saadud Samsung, sellega saab helistada ja sõnumeid saata. Trummi ei löö, filmi ei näita ja mune ei prae. Täiesti ebamoodselt peab nuppe muljuma.
Kuid ta mulle põrmugi ei meeldi… Mina nutan oma vana Nokiat taga, mis oli muidu ilus ja tubli kuid aegajalt kiilus kinni, nii et terve pere magas sisse, helistada ei saanud jne.
ja saate aru, 20 aastat tagasi polnud igaühel tavalist telefonigi!

Vaata!

Sellise imelise lapiteki omanikuks sain täna. Käisin ühes kohas, kus vaimsete puuetega inimesed tegid muude tegevuste hulgas käsitööd ja selliseid tekke oli neil mitmeid. Lapid on puuetega inimeste tikitud, veel pidid nad mustreid etteantud skeemi järgi kokku laduma ja muud lihtsamat tegema, kokku õmbleb õmbleja. Nii vahva töö mu meelest! Mulle just meeldib, et ta pole nii millimeetri pealt kokku passitatud. Hing on sees kohe.

blogimaanid

Teate sellest, jah?
Türist allapoole jäävad blogijad võiks Pärnus kokku saada. Ma vist isegi läheks.

keha on tööl, aju magab kodus

Äraläinud nädalavahetus andis taaskordselt tõdeda tõde, et
kui on töölkäimine, siis on töölkäimine, kui on kodused tööd, siis on kodused tööd ja kui on sõbraolemised, siis on sõbraolemised. Kokku mina neid kolme asja panna ei oska. Ehk siis -kui ma käin tööl, siis hukkub mu aed, kaosesse kaob kodu, ülekäte lähevad lapsed ja sõpradest ei tea ma midagi.
Ja kui ma otsustan nädalavahetusel kohata sõpru või teha midagi koduvälist, siis on kodutööde bilanss sügavas miinuses, töönädalaks puhkab välja küll aju kuid keha viibib teisipäeva pärastlõunani sügavas unes.
Kadri pool maal oli mõnus nagu alati. Ma sõitsin sinna absoluutselt ise, isegi bensu võtsin ise aga see kõik oleks olnud olemata ilma Mis-ma sinuta-teeksin-Jutata, kes istus mu kõrval kõik see aeg, talus mu katkematut hala ja väitis, et tema ei usu mu etlemist teemal –ma-ei-julge-maanteel-sõita-. Käisime vaatamas line-tantsijaid ja hobuseid, meie kolme pesamunad-tütred said hobustega sõita ja võrkkiiges nii jubedaid kaari võtta, mida emad vaadatagi ei julgenud. Kahjuks ei soosinud ilm mere ääres hulkumist.
Eile tulid Kanadast aastaselt komandeeringult koju Alari ja Katrin ning nende pool kodus oli õhtul nii palju rahvast nagu laulupeol. Peaaegu. Pole ka ime, sest nad on nimelt armsad ja olulised nii paljude inimeste jaoks. Neil on igavesti äge kogudus, suurepärased viis last, külalislahke maja, palju elutarkust ja armastust, mida jagada ja lennukaid mõtteid, mida idanema panna. Ühesõnaga- kui hea, et nad on tagasi!

Ps. Peenrad on mul heinas, lapsed ja mees näljas, pesu triikimata ja tööle keskendumine raske. Aga see-eest käisin ma autoga turul, ostsin kokku kuhja lilletutte ja rõõmustasin, et ma ei pea neid enam ükshaaval jalgrattakorvis koju vedama.

Ps. Kohe on hansapäevad ja mul pole müügiks tehtud veel ainsatki nukku. Kuid- mõned on müügis Tartus Pille-Resa nukupoes, õuuuudsalt kalli hinna eest, 175 krooni, millest mina saan kätte 100. Ma ei tea, kas tõesti keegi nii kallist nikerdist ostab, arvasin, et poe juurdehindlus on nii 25%. Väikesed, puust peadega nukkude omahind on 45 krooni, pood paneb ma ei tea kui palju sinna siis otsa.

tagasi

Reisil mõjusid pisut hirmutavalt isikud, kellel läptop moodustas olulise kehaosa ja kes õhtusöögilt kihutasid oma tubadesse reportaaže trükkima.
Ma arusaamatuses vaatan neid, kel baidid otse veresoontes voolavad. Kes muutuvad bussis murelikuks, kui metsade vahel kümneks minutiks internet maha kukub. Ma ei osanud sõnakestki kaasa rääkida, milline läppar on milliste vigadega ja milline mobiilne internet on parim. Ja ei tee feissbukki, tööd-võrgustikud on niigi üle pea kogu aeg, miks veel võrku endale juurde kududa?
Sõitsime tundide viisi mööda metsa, metsa ja veelkord metsa, sekka natuke põldu ka. Külad olid inimtühjad, ainukesed inimesed, keda võis näha, olid mornipilgulised teetöölised ja giidid muuseumides. Pikapeale hakkas kõhe. Kus kõik olivad?
Tallinna tervishoiumuuseum oli kahtlemata hariv kuid mulle igav. Botaanikaaaed oli kahtlemata kaunis kuid me ei näinud seal peale paari kasvuhoone midagi, aega polnud.
Käsmu meremuuseum mulle meeldis. Täitsa fiiling kohe. Seal oli ka inimesi ja elu, lastelaager, Joala musa kontsert hakkas algama ja muuseumionu Aarne Vaik on täielik nähtus. Lätlased küsisid, on ta ikka normaalne :)
Aga otse loomulikult polnud meil seal tühjagi süvenemisaega.
Väga äge oli Seidla tuuleveski. Neist viimane Maakodu on pikalt kirjutanud. Ilus paar, haritud noored linnainimesed, kes käivad Tallinnast pärapõrgusse tuulikut pidamas. Ajastutruud riided olid neil seljas, pisike poja ronis veskis siia-sinna ja karvane kass tervitas külalisi. Täielik häppi fämili postkaart!
Sama palju meeldis mulle Jaaniraotu linnupark. Olen neid koduloomaaedu näinud küll ja enamus on lihtsalt puurid siin-seal. See oli väga ilus talukoht, tõelise ilumeelega olid peenrad, lilled, tiigikesed ja kõik muu paigutatud. Peremees ja perenaine särasid samamoodi, jällegi kass silitas sääri, perepoeg pruudiga tõi ema küpsetatud lihapirukad ja rabarberikoogi lehtlasse lauale. Need pirukad olid kunst, ma ütlen! Perenaine oli nii rõõmus ja ilus, et ma häbiga mõtlesin oma nelja peenra peale, mida ma kuidagi ära rohitud ei saa.
Veel käisime zooloogiamuuseumis, see oli minu jaoks huvitav, kuna tuttavad bioloogid nii huvitavalt seal seletasid aga tavakülastaja jaoks seal interaktiivsuse ja põnevuse moment suht puudub. Topised seal on enamus 100-150 aastat vanad! Nad peavad plaani hakata renoveerima, kui saavad raha.
Türi rnghäälingumuuseum teistele väga meeldis, minusugusele tehnikakaugele inimesele eriti mitte.
Olustvere keraamika- ja klaasikoda võlusid ilusa korrastatud maja, majaümbruse ja kontseptsiooniga. Ka sealsetel keraamikute abielupaaril oli tore lugu: olid teatris butafoorid-kunstnikud, kuni tahtsid teha päris asju, mitte kasutut träni ja kolisid maale, hakkasid savi pätsima.
Soomaa rahvuspargi Ingatsi matkarajal olen käinud. Mõnus rabas olla. Giid oli tasemel, lättidel-leedukatel kõrvad põnevusest liikusid.
Teised sõitsid Haapsallu edasi, mina tulin Pärnus maha, sest olen Epp-Maria galeriis ja Müüriääres käinud.
Söögist.
Kole pettumus oli restoran Paat, söök nii halb ja igav, isegi mina praen kala paremini.
Soomaal pakkus keegi lõunaeestlane, maitseretk.ee või midagi sellist meile lõkkel tehtud toitu, booli ja kooki. Vat see oli hää!
Võru Kubija hotellist maitses mulle kook, Veskisilla motellis lõhe ja kartulisalat.
Kindlasti Müüriääres anti ka midagi head.
Noh, püüame siis kodueluga taas kohaneda. Vihm ning tuul ning tolmurullid nurgas. Nii kui arvutist uudisteportaalid lahti teed, läheb tuju pahaks.
Sestap ma ei mõistagi neid, kes ütlevad, et mis päriselu ja netielu, päris elu ongi internetis.
Igast kummalisi tutvusi tekkis. Siiani mõtlen mõne inimese elustiili ja mõttemaailma peale ja sügan kukalt. Hm. Ja veelkord hm. Inimeste elud võivad ikka valgusaastate kaugusel olla üksteisest, kuigi vanus ja amet on samad.

Peenar

Siin käib 30-60 inimest iga päev lugemas. Kommentaare on viimasel ajal kole vähe ja teised blogijad ei viitsi üldse kirjutada. Aga mis siis. Pean tunnistama, et vajan blogimist nagu peavalutablette, hommikust kohvi, kaissupugemist, sidrunivõid, pilvist päeva vahelduseks päikeselõõsastele ja päikest vahelduseks vihmaladinale. Saab ilma ka, aga olemine oleks palju kaeblikum. Kirjutamine on nagu igatsus hea ja korrastatud maailma järele, kus asjad lähevad nii, nagu sina neid planeerid ja kui ei lähe, siis ehk ikka kuidagi lähevad lõpuks. Siin on minu lillepeenar, minu mätas ja ma ise vaatan, kas kasvatan siin karikakraid või lasen ohakatel võimust võtta.
Ja minu blogisõbrad, kellest suur osa on võhivõõrad inimesed. Nii hea on lugeda, et neil on kõik korras ja nii kurb on tõdeda, et parajasti on midagi halvasti.

Minu köha lõppes laupäeval äkki nagu noaga lõigatult. Väga imelik. Kiitus Issandale!
Juba pühapäeval oli nii kabe olemine, et niitsin ära terve muru. Üksi. Kõik see tegemate tööde kuhi, mis mu ajusid sõi, sai kuidagi iseenesest kahe päevaga tehtud.
Lapsed olid reedel kooli lõppemisest suures vaimustuses. Eriti Katike, kes ei väsinud rõõmustamast, et ta läheb juba TEISE klassi. Tema meelest toimub see peaaegu otsekohe.
Kohe pühapäeval jäi N Mikule ööseks, eile jäi Miku A poole ja E meile Krissule ja Katile seltsiks. Mul pole midagi laste ristkülastuste ja ööbimiste vastu. Eks see nende iseseisvust tõstab. Ma väga ei nunnuta oma laste külalisi. Ise vaatavad, mida söövad ja mida teevad. Minu roll piirdub hommikupudru ja õhtupannkookidega ja puhaste linade ulatamisega. Kõik laste sõbrad on nii ammu sõbrad, et mingit muret ega kahtlust pole nendega. Ühe lapsega on saanud nalja, sest ta pole harjunud ise asju tegema aga meil oli ta sunnitud ise võileibu meisterdama, piima tassi valama ja isegi pirukaid panime ta ühekorra valmistama. Ta ei protestinud ka :)
Ei lahedad tegelased kõik. Ma ei nurise.
Kui ei ole mõnel päeval sõpru võtta, siis on virin, halin ja kiun. No absoluutselt mitte midagi ei ole ju teha! Krissul tuleb otsekohe masendus peale, seda ta siis ravib vahelduva eduga lugemisega. Katil on see häda, et tal puuduvad lähedal elavad head sõbrad ja tema talub üksiolemist eriti halvasti. Kui õde on kodus, siis on kõik ok aga eile ta helistas mulle tööle ja nuttis, et õde-vend lennutasid oma sõpradega minema ja tema juurde ei saa ükski tema sõber tulla. Ei tea, mida teha. Mina olen olnud üksik ja üksildane laps ega tea sellest pidevast sõpradega koosolemise vajadusest midagi.
Õhtul tilpnes pesamuna Krissu sõpradel sabas ja oli üliõnnelik, kui võis õe toas koos nende sõbrannaga magada. St ma panin Krissu fakti ette, et Kati tuleb kampa võtta.
Raske see kõige väiksema elu.
Mina lähen homme reisile, koos Läti ja Leedu ajakirjanikega läbime kolme päeva jooksul 10 uut ja huvitavat Eesti turismisihtkohta. Natuke kardan, sest graafik on väga tihe ja ma pole vaimselt ega füüsiliselt maksimaalses vormis ja mul puudub hetkel vähimgi suhtlemis- ja avastamistuju. Kuid püüan endaga sõber olla ja kulgeda.
Laupäeval tulen panen muljed siia peenrasse kasvama :)

sünnitama sünnitama :)

haa!
mina küll mitte :D
Mu hea tuttav sai eile neljanda lapsukese, pisikese poisi. Nüüd on veel E-l jäänud ühele poole saada.
Tuli lihtsalt meelde, kuidas mina sain Mihkli. Samal õhtul oli meil naiste kodugrupp. Helistasin haiglast, et mina täna ei tule, tähtis asi :D
Oi sõbrad olid elevil! Kadri helistas tagasi pärast ja pakkus, et tahad, palvetame koos. Naised kõik palvetasid niikuinii kambaga. Ämmakas veel pahandas, et misjaoks sõbrad segavad sellisel ajal. Aga see aitas!
Mees oli ka abiks. Väga hea oli temast kõigest jõust kinni hoida.
Selleks ajaks, kui naistekas läbi sai, oli Mihkel juba valmis!
Kõige kergem lapsesaamine (igas mõttes) kolmest oli Miku. Juba tunnike peale sündi olin ma valmis omal jalal koju minema, kui oleks võinud.
Titandust ma taga ei igatse. Liiga vana olen, mulle meeldib öösiti magada ja see, et lapsed saavad aru, mis neist tahetakse ja vastupidi. Juba Katit oodates mõtlesin, et lapsed võiksid saabuda posti teel, umbes aasta vanusena, kasutamismanuaal karbis, vedelikuvahetussüsteemid reguleeritud ja taimer küljes :)
Aga teiste titad on küll armsad.
Jõudu titeootajatele ja titemammadele!

laste ja vanemate palgapäev

Endiselt tõbine. Tühjendan suurt ilget köharavumipudelit, joon ravimteed, püüan puhata. Isegi kuuma banaani sõin Maria soovitusel.
Kuid
on ka häid asju.
Lapsed tõid eile koju oma tunnistused, pildid ja kiituskirjad. Mikul on endiselt kõik viied. Lisaks õnnestus tal võita igasuguseid preemiaid nii laulmises kui luuletamises, sestap maksti talle üle 1000 krooni kooli poolt stippi. See on kooli vilistlaste poolt tehtud nn fond, et motiveerida lapsi oma tööst ka materiaalset rõõmu saama. Sellise rahateenimise üle võib ju vaielda aga meie poissi motiveeris see väga, ta tõesti pingutas ja tundis muret oma hinnete pärast. Kuigi.. ega head hinded näita veel edukust edasises elus... teisalt jälle 1000 krooni on lapsele suur raha ja vägagi abiks, kui vaja ratast või midagi osta.
Miku ütles, et kahju, et üks tema klassivend "palka" ei saanud, kuna temagi on püüdlik ja tal oleks seda tõesti vaja olnud, ema üksi kasvatab teda ja tema õde.
Aga mis sa teed ära, kus on rahajagamist, seal on raske kõigile sobivaid lahendusi leida.
Krissul oli kolm nelja, teised viied ja lisaks valiti tema fotod näitusele.
Katil oli tunnistusel väga tublideks kirjutatud kõik lugemised, meisterdamised ja tunnis töötamised, aga vajab harjutamist 20 piires arvutamine.
Et siis põhjust rahuloluks nii lastele endile kui meile T-ga.
Pluss kõigilt kuhi kauneid joonistusi ja pilte.
Tähistasime perekondliku pitsaskäimisega, nagu juba traditsiooniks kujunemas.
Nüüd siis vaheaeg. Mis tekitab tegelikult minus ebamäärast rahutust. Keegi ei saa nende järele ju vaadata päevade viisi. Pole kohta, kuhu neid turvaliselt mitmeks nädalaks saata. Eks nad saavad hakkama ju ikka aga... ma pole eriti rahul sellise lahendusega.
Poisil on juulis 10päevane korvpallilaager, mis maksab ilgelt palju ja mis on sportlikus mõttes väga raske aga kasulik ka.

Ma luban iseendale ja siin täiesti avalikult, et kui terveks saan, pööran oma füüsilisele vormile rohkem tähelepanu. Lähen massaaži, vesivõimlemisse ja jalutan pikalt koeraga ja ei söö jamasti ja ei stressa ja...
Ma ei oska õigesti elada :(
Köhides vasakule ära.

:::

Jäin haigeks. Absurdne. Keset juunikuist sooja. Juba eelmisel nädalal aevastasin, siis nagu läks paremaks aga teisipäeval jäin koju tulles paduvihma kätte ja ilmselt sain külma, sest eile oli päris vilets olla. Täpselt nagu jaanuaris. Köha ja nohu ja palavikku pisinatuke ning nõrkus. Masendav.
Miks?
Vahepeal olen natuke autoga ka sõitnud. Lapsi viinud bussile koos kompsudega ja tagasi. Kuid. Kummaline, et ma pole valmis oma eluviisi muutma. Tööl mul ei ole mõtet käia autoga (vähemalt suvel), sest tasuta parkimine on töökohast suht kaugel ja rattaga sõidan niuhti 10 minutiga tööle. Või hoopis jalutan.
No poes olen käinud mitu korda autoga. Hea! Aga kui mul on vaja vaid paar asja poest, siis koduteel viskan need rattakorvi.
Kogudus on mul ka väga kodu lähedal. Trennis ma ei käi. Linnast välja pikemaid loodusretki ma ei julge veel ette võtta. Et siis mida ma niisama siia-sinna ikka sõidan? Nii ajangi auto umbes 2 päeva tagant välja ja sõidan pool kuni tund aega.
Parkimises olen täielik koba. Kusjuures koduhoovi pepu ees tagurdan juba suht kenasti sisse aga pane mind suht lagedal platsil ühe auto kõrvale parkima, ja pargin täitsa metsa.
Lepo teeb natuke võõrast häält. Võibolla peaksin minema diagnostikasse, 800 krooni eest ja saama nimekirja vahetamist vajavate juppidega? Aga äkki nad poogivad sada asja niisama külge, et sa neilt asju ostaksid? 800 krooni on nii palju ka..

Muu elu seisab praegu. Ootab, kuni ma köhimise ja meeleheitmise lõpetan.
Lapsed lõpetavad kooli. Homme. Kuigi koolis pole suurt midagi teha olnud, on nad nii väsinud, et hommikul on võimatu äratada neid.
Alustasin blogist lastejuttude väljakorjamist, et raamatut lastele teha. Kolme raamatut. Ja ligi 5 aastat blogi. Pluss on mul veel paks kaustik täis käekirjaga kirjutatud lasteelu. Täitsa hull.
Ma ei tea, kas sel tegevusel on mõtet. Võibolla lapsi ei huvitagi. Ma tahaks loota, et vast veel lusikat väga varsti nurka ei viska, põhimõtteliselt saaksid nad ju kõike ise mu käest küsida, kui nad tahavad. Kuigi kõike muidugi ei mäleta.