Äraläinud nädalavahetus andis taaskordselt tõdeda tõde, et
kui on töölkäimine, siis on töölkäimine, kui on kodused tööd, siis on kodused tööd ja kui on sõbraolemised, siis on sõbraolemised. Kokku mina neid kolme asja panna ei oska. Ehk siis -kui ma käin tööl, siis hukkub mu aed, kaosesse kaob kodu, ülekäte lähevad lapsed ja sõpradest ei tea ma midagi.
Ja kui ma otsustan nädalavahetusel kohata sõpru või teha midagi koduvälist, siis on kodutööde bilanss sügavas miinuses, töönädalaks puhkab välja küll aju kuid keha viibib teisipäeva pärastlõunani sügavas unes.
Kadri pool maal oli mõnus nagu alati. Ma sõitsin sinna absoluutselt ise, isegi bensu võtsin ise aga see kõik oleks olnud olemata ilma Mis-ma sinuta-teeksin-Jutata, kes istus mu kõrval kõik see aeg, talus mu katkematut hala ja väitis, et tema ei usu mu etlemist teemal –ma-ei-julge-maanteel-sõita-. Käisime vaatamas line-tantsijaid ja hobuseid, meie kolme pesamunad-tütred said hobustega sõita ja võrkkiiges nii jubedaid kaari võtta, mida emad vaadatagi ei julgenud. Kahjuks ei soosinud ilm mere ääres hulkumist.
Eile tulid Kanadast aastaselt komandeeringult koju Alari ja Katrin ning nende pool kodus oli õhtul nii palju rahvast nagu laulupeol. Peaaegu. Pole ka ime, sest nad on nimelt armsad ja olulised nii paljude inimeste jaoks. Neil on igavesti äge kogudus, suurepärased viis last, külalislahke maja, palju elutarkust ja armastust, mida jagada ja lennukaid mõtteid, mida idanema panna. Ühesõnaga- kui hea, et nad on tagasi!
Ps. Peenrad on mul heinas, lapsed ja mees näljas, pesu triikimata ja tööle keskendumine raske. Aga see-eest käisin ma autoga turul, ostsin kokku kuhja lilletutte ja rõõmustasin, et ma ei pea neid enam ükshaaval jalgrattakorvis koju vedama.
Ps. Kohe on hansapäevad ja mul pole müügiks tehtud veel ainsatki nukku. Kuid- mõned on müügis Tartus Pille-Resa nukupoes, õuuuudsalt kalli hinna eest, 175 krooni, millest mina saan kätte 100. Ma ei tea, kas tõesti keegi nii kallist nikerdist ostab, arvasin, et poe juurdehindlus on nii 25%. Väikesed, puust peadega nukkude omahind on 45 krooni, pood paneb ma ei tea kui palju sinna siis otsa.
keha on tööl, aju magab kodus
Monday, June 14, 2010
Posted by ritsik at 5:49 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
võta siis nüüd kinni. need nukud on väga-väga armsad. ja 100.- nende nikerdamise eest saada pole sugugi ülearu kallis. aga 175 eest ma juba jääks mõtlema (kui ma sind ei tunneks).
me ka oleme olnud nädalavahetused maal ja siis linnas asjad kuhjuvad. tuttav tunne :) sõpru ma ei mäletagi, millal nägin (v.a. töökaaslastest sõbrad)
Nii naljakas oli see koht, et mees ja lapsed on näljas; No vaevalt nad ei tea, kuidas külmkapi uks lahti käib:) Aga mina olen praegu hoopis koolis puhkamas, lapsed ära paigutatud ja mees naudib üksi kodus vaikust ja rahu. Mõnus.Kuid kodus olles on mul ka peaaegu iga päev tunne, et nii palju on teha ja kõik tegemata.
Annika
Hm, mis puutub pere näljast päästmisse, siis mina olen siin mõelnud, et peaks hakkama kord kuus keetmis- ja küpsetamismaratoni korraldama. Et hunnik toitu valmis, sügavkülma ja siis saab sealt võtta päevadel, kui kiire on ja nälg silmanägemise viib. Päris värskelt valmistatud toidu kvaliteeti niimoodi muidugi ei saavuta, aga ikka etem kui /sisesta sobiva firma nimi siia/ purgisupp või poepitsa. Ehk sobiks see asi Sullegi?
aga siis kodus pole tunnet, et koolitööd kõik tegemata?
oleks jah hea sööki sügavkülma valmis teha. Ma pelmeenidest olen mõelnud. meil küll pole mikrokat ja kui toit pikalt sulab või pannil keetes sulab, siis ta pole väga hea...
Post a Comment