:::

Jäin haigeks. Absurdne. Keset juunikuist sooja. Juba eelmisel nädalal aevastasin, siis nagu läks paremaks aga teisipäeval jäin koju tulles paduvihma kätte ja ilmselt sain külma, sest eile oli päris vilets olla. Täpselt nagu jaanuaris. Köha ja nohu ja palavikku pisinatuke ning nõrkus. Masendav.
Miks?
Vahepeal olen natuke autoga ka sõitnud. Lapsi viinud bussile koos kompsudega ja tagasi. Kuid. Kummaline, et ma pole valmis oma eluviisi muutma. Tööl mul ei ole mõtet käia autoga (vähemalt suvel), sest tasuta parkimine on töökohast suht kaugel ja rattaga sõidan niuhti 10 minutiga tööle. Või hoopis jalutan.
No poes olen käinud mitu korda autoga. Hea! Aga kui mul on vaja vaid paar asja poest, siis koduteel viskan need rattakorvi.
Kogudus on mul ka väga kodu lähedal. Trennis ma ei käi. Linnast välja pikemaid loodusretki ma ei julge veel ette võtta. Et siis mida ma niisama siia-sinna ikka sõidan? Nii ajangi auto umbes 2 päeva tagant välja ja sõidan pool kuni tund aega.
Parkimises olen täielik koba. Kusjuures koduhoovi pepu ees tagurdan juba suht kenasti sisse aga pane mind suht lagedal platsil ühe auto kõrvale parkima, ja pargin täitsa metsa.
Lepo teeb natuke võõrast häält. Võibolla peaksin minema diagnostikasse, 800 krooni eest ja saama nimekirja vahetamist vajavate juppidega? Aga äkki nad poogivad sada asja niisama külge, et sa neilt asju ostaksid? 800 krooni on nii palju ka..

Muu elu seisab praegu. Ootab, kuni ma köhimise ja meeleheitmise lõpetan.
Lapsed lõpetavad kooli. Homme. Kuigi koolis pole suurt midagi teha olnud, on nad nii väsinud, et hommikul on võimatu äratada neid.
Alustasin blogist lastejuttude väljakorjamist, et raamatut lastele teha. Kolme raamatut. Ja ligi 5 aastat blogi. Pluss on mul veel paks kaustik täis käekirjaga kirjutatud lasteelu. Täitsa hull.
Ma ei tea, kas sel tegevusel on mõtet. Võibolla lapsi ei huvitagi. Ma tahaks loota, et vast veel lusikat väga varsti nurka ei viska, põhimõtteliselt saaksid nad ju kõike ise mu käest küsida, kui nad tahavad. Kuigi kõike muidugi ei mäleta.