läbi sai

Selline imelik peaaegu puhkuselainel nädal on olnud. Nüüd on pühapäev ja mul hakab väsimus kohale jõudma pluss frustra, et homme on tavaline tööpäev ja kolm nädalat saab hullumaja olema.
Jaanidest niipalju, et külas olid esivanemad ja ühed sõbrad. Kõik tavaline ja meeldiv. Vanemad olid lausa viis päeva meil.

Sii hakkasidki hansapäevad pihta. Oli ikka paksult rahvast linnas küll. Ma nägin isegi Tallinna Karinit tervelt 5 minutit!
Mulle meeldis etendus eesti rahvariide ajaloost, ehk edaspidi kirjutan sellest.
Tänaval ühes arvukatest söögitelkidest einestades tutvusin tarkvarasüsteemide arendajaga Inglismaalt, kes oli parajasti kihutamas mootorrattal läbi kolme Baltiriigi, et juhet seinast välja saada ja töömuredest puhata. Ta oli pärit Yorkshirest ja me rääkisime pikalt laialt seriaalist Heartbeat, töötamisest, stressist, unistustest, lastest, bioloogiast, majalaenudest jne. Kohe kahju oli lõunalauast tõusta, oleks võinud veel tunde lobiseda.

Laupäeval tegin linnas oma tööd ja istusin laadal müügileti taga kah. Ja pühapäevalgi. No... kui päris aus olla, siis ma müüsin ühe pisikese nuku 25 krooni eest ja sellegi oma tuttava lapsele.
Ma väga ei masendu, sest ega ma lootnudki suurt tulu teenida, kuid veidi ikka.
Ega keegi käsitöölistest vist suurt midagi ei müüünud. Meil laupäeva hommikul hakkasid kodu akna alt rahvamassid kulgema hansalaada poole ja nii, nagu nad meie akna alt möödusid, möödusid nad ka 90 % müügilettidest. Kõik tuttavad, keda nägin, ütlesid, et tulid niisama vaatama. Ja päris kahju hakkas müüjatest lõpuks, sest okei, minu nukud on minu enda kiiks ja mõttetu hobi aga paljud kauplejad olid nii kaugelt kohale sõitnud ja nad pidid kõik oma puulusikate virnad ja linakübarate pakid koju tagasi vedama.
Kas oli asi selles, et palga-, pensioni- ja lasterahade päevad olid juba kuu alguses ära ja raha otsas või lihtsalt inimesi ei huvita käsitöö. Või et need, kes teavad käsitöö hinda, teevad ise endale, mis tarvis ja need, kes ei tea, ostavad odavat masstoodangut.

Mina ostsin kõrvarõngad, sinki, ürditalu tooteid, astelapajusinepit, vana head lätlaste pähkli-puuviljaleiba ja naaberleti müüja käest puuvillase kübara, letihinnast rohkem kui poole odavamalt ja järelmaksuga.

Kontserdiprogramm oli muidugi tohutu, esinemispaiku oli 6 või 7 ja mina ei jõudnud kuskile. Ühel õhtul käisin üksi purjevarjuteatrit vaatamas, teisel pojaga koorigalal (mis oli meeldiv aga pidin unise lapse nõudmisel poole ürituse pealt koju minema) ja eile juhtus üheksas maailmaime, sest minu oma teinepool nõustus minuga südaöist tantsuetendust vaatama tulema. See oli kahjuks sama suur pettumus, kui purjevarjuteater. Esiteks mõlemal algus hilines pool tundi. Eestlane on kannatlik, ootab ega nurise aga -pool tundi! Mul oleks piinlik, kui mitutuhat inimest ootaks minu järel pool tundi.
Teiseks.. miks etendused peavad venima nagu aeg enne palgapäeva? Kui sa vaatad moodsat tantsu või regilaulu saatel võbelevaid varje 15 minutit ja ikka laval või purjel käib üks ja sama unine tuiutamine siis... ühesõnaga vähemalt veerand sellest kannatlikult oodanud rahvast läks minema, meie ka.
Ah, ehk isegi oli hea tantsuetendus aga kellaaeg, suur lava ning meie eelhäälestus ei sobinud sellise numbri jaoks mitte.
Kolasime niisama linnas ringi, sõitsime ratastega rannapargis. Alekoki telk oli kõige rahvarohkem paik, kõva tants ja trall käis kõik õhtud. Sakslased ja venelased ja kes kõik veel istusid õlletelkides, kontserdikohtades ja baarides ja aina laulsid. Täitsa suvepealinna tunne tuli peale. Mõnus.
Väljamaalased, kellega rääkisin, kiitsid pärnakate lahkust ja sõbralikkust. Minu meelest oli ka selline meeldiv elevil ja rõõmus fiiling kõik need päevad.

Nüüd olen kole väsinud. Mitu päeva pool 2 magama mindud. Pluss mees ja lapsed läksid pool kuus hommikul kalale. Hullud. Nüüd magavad nagu notid.
Homsest jälle tavaline tööloomakese elu.