tagasi

Reisil mõjusid pisut hirmutavalt isikud, kellel läptop moodustas olulise kehaosa ja kes õhtusöögilt kihutasid oma tubadesse reportaaže trükkima.
Ma arusaamatuses vaatan neid, kel baidid otse veresoontes voolavad. Kes muutuvad bussis murelikuks, kui metsade vahel kümneks minutiks internet maha kukub. Ma ei osanud sõnakestki kaasa rääkida, milline läppar on milliste vigadega ja milline mobiilne internet on parim. Ja ei tee feissbukki, tööd-võrgustikud on niigi üle pea kogu aeg, miks veel võrku endale juurde kududa?
Sõitsime tundide viisi mööda metsa, metsa ja veelkord metsa, sekka natuke põldu ka. Külad olid inimtühjad, ainukesed inimesed, keda võis näha, olid mornipilgulised teetöölised ja giidid muuseumides. Pikapeale hakkas kõhe. Kus kõik olivad?
Tallinna tervishoiumuuseum oli kahtlemata hariv kuid mulle igav. Botaanikaaaed oli kahtlemata kaunis kuid me ei näinud seal peale paari kasvuhoone midagi, aega polnud.
Käsmu meremuuseum mulle meeldis. Täitsa fiiling kohe. Seal oli ka inimesi ja elu, lastelaager, Joala musa kontsert hakkas algama ja muuseumionu Aarne Vaik on täielik nähtus. Lätlased küsisid, on ta ikka normaalne :)
Aga otse loomulikult polnud meil seal tühjagi süvenemisaega.
Väga äge oli Seidla tuuleveski. Neist viimane Maakodu on pikalt kirjutanud. Ilus paar, haritud noored linnainimesed, kes käivad Tallinnast pärapõrgusse tuulikut pidamas. Ajastutruud riided olid neil seljas, pisike poja ronis veskis siia-sinna ja karvane kass tervitas külalisi. Täielik häppi fämili postkaart!
Sama palju meeldis mulle Jaaniraotu linnupark. Olen neid koduloomaaedu näinud küll ja enamus on lihtsalt puurid siin-seal. See oli väga ilus talukoht, tõelise ilumeelega olid peenrad, lilled, tiigikesed ja kõik muu paigutatud. Peremees ja perenaine särasid samamoodi, jällegi kass silitas sääri, perepoeg pruudiga tõi ema küpsetatud lihapirukad ja rabarberikoogi lehtlasse lauale. Need pirukad olid kunst, ma ütlen! Perenaine oli nii rõõmus ja ilus, et ma häbiga mõtlesin oma nelja peenra peale, mida ma kuidagi ära rohitud ei saa.
Veel käisime zooloogiamuuseumis, see oli minu jaoks huvitav, kuna tuttavad bioloogid nii huvitavalt seal seletasid aga tavakülastaja jaoks seal interaktiivsuse ja põnevuse moment suht puudub. Topised seal on enamus 100-150 aastat vanad! Nad peavad plaani hakata renoveerima, kui saavad raha.
Türi rnghäälingumuuseum teistele väga meeldis, minusugusele tehnikakaugele inimesele eriti mitte.
Olustvere keraamika- ja klaasikoda võlusid ilusa korrastatud maja, majaümbruse ja kontseptsiooniga. Ka sealsetel keraamikute abielupaaril oli tore lugu: olid teatris butafoorid-kunstnikud, kuni tahtsid teha päris asju, mitte kasutut träni ja kolisid maale, hakkasid savi pätsima.
Soomaa rahvuspargi Ingatsi matkarajal olen käinud. Mõnus rabas olla. Giid oli tasemel, lättidel-leedukatel kõrvad põnevusest liikusid.
Teised sõitsid Haapsallu edasi, mina tulin Pärnus maha, sest olen Epp-Maria galeriis ja Müüriääres käinud.
Söögist.
Kole pettumus oli restoran Paat, söök nii halb ja igav, isegi mina praen kala paremini.
Soomaal pakkus keegi lõunaeestlane, maitseretk.ee või midagi sellist meile lõkkel tehtud toitu, booli ja kooki. Vat see oli hää!
Võru Kubija hotellist maitses mulle kook, Veskisilla motellis lõhe ja kartulisalat.
Kindlasti Müüriääres anti ka midagi head.
Noh, püüame siis kodueluga taas kohaneda. Vihm ning tuul ning tolmurullid nurgas. Nii kui arvutist uudisteportaalid lahti teed, läheb tuju pahaks.
Sestap ma ei mõistagi neid, kes ütlevad, et mis päriselu ja netielu, päris elu ongi internetis.
Igast kummalisi tutvusi tekkis. Siiani mõtlen mõne inimese elustiili ja mõttemaailma peale ja sügan kukalt. Hm. Ja veelkord hm. Inimeste elud võivad ikka valgusaastate kaugusel olla üksteisest, kuigi vanus ja amet on samad.