Peenar

Siin käib 30-60 inimest iga päev lugemas. Kommentaare on viimasel ajal kole vähe ja teised blogijad ei viitsi üldse kirjutada. Aga mis siis. Pean tunnistama, et vajan blogimist nagu peavalutablette, hommikust kohvi, kaissupugemist, sidrunivõid, pilvist päeva vahelduseks päikeselõõsastele ja päikest vahelduseks vihmaladinale. Saab ilma ka, aga olemine oleks palju kaeblikum. Kirjutamine on nagu igatsus hea ja korrastatud maailma järele, kus asjad lähevad nii, nagu sina neid planeerid ja kui ei lähe, siis ehk ikka kuidagi lähevad lõpuks. Siin on minu lillepeenar, minu mätas ja ma ise vaatan, kas kasvatan siin karikakraid või lasen ohakatel võimust võtta.
Ja minu blogisõbrad, kellest suur osa on võhivõõrad inimesed. Nii hea on lugeda, et neil on kõik korras ja nii kurb on tõdeda, et parajasti on midagi halvasti.

Minu köha lõppes laupäeval äkki nagu noaga lõigatult. Väga imelik. Kiitus Issandale!
Juba pühapäeval oli nii kabe olemine, et niitsin ära terve muru. Üksi. Kõik see tegemate tööde kuhi, mis mu ajusid sõi, sai kuidagi iseenesest kahe päevaga tehtud.
Lapsed olid reedel kooli lõppemisest suures vaimustuses. Eriti Katike, kes ei väsinud rõõmustamast, et ta läheb juba TEISE klassi. Tema meelest toimub see peaaegu otsekohe.
Kohe pühapäeval jäi N Mikule ööseks, eile jäi Miku A poole ja E meile Krissule ja Katile seltsiks. Mul pole midagi laste ristkülastuste ja ööbimiste vastu. Eks see nende iseseisvust tõstab. Ma väga ei nunnuta oma laste külalisi. Ise vaatavad, mida söövad ja mida teevad. Minu roll piirdub hommikupudru ja õhtupannkookidega ja puhaste linade ulatamisega. Kõik laste sõbrad on nii ammu sõbrad, et mingit muret ega kahtlust pole nendega. Ühe lapsega on saanud nalja, sest ta pole harjunud ise asju tegema aga meil oli ta sunnitud ise võileibu meisterdama, piima tassi valama ja isegi pirukaid panime ta ühekorra valmistama. Ta ei protestinud ka :)
Ei lahedad tegelased kõik. Ma ei nurise.
Kui ei ole mõnel päeval sõpru võtta, siis on virin, halin ja kiun. No absoluutselt mitte midagi ei ole ju teha! Krissul tuleb otsekohe masendus peale, seda ta siis ravib vahelduva eduga lugemisega. Katil on see häda, et tal puuduvad lähedal elavad head sõbrad ja tema talub üksiolemist eriti halvasti. Kui õde on kodus, siis on kõik ok aga eile ta helistas mulle tööle ja nuttis, et õde-vend lennutasid oma sõpradega minema ja tema juurde ei saa ükski tema sõber tulla. Ei tea, mida teha. Mina olen olnud üksik ja üksildane laps ega tea sellest pidevast sõpradega koosolemise vajadusest midagi.
Õhtul tilpnes pesamuna Krissu sõpradel sabas ja oli üliõnnelik, kui võis õe toas koos nende sõbrannaga magada. St ma panin Krissu fakti ette, et Kati tuleb kampa võtta.
Raske see kõige väiksema elu.
Mina lähen homme reisile, koos Läti ja Leedu ajakirjanikega läbime kolme päeva jooksul 10 uut ja huvitavat Eesti turismisihtkohta. Natuke kardan, sest graafik on väga tihe ja ma pole vaimselt ega füüsiliselt maksimaalses vormis ja mul puudub hetkel vähimgi suhtlemis- ja avastamistuju. Kuid püüan endaga sõber olla ja kulgeda.
Laupäeval tulen panen muljed siia peenrasse kasvama :)