noorte kiituseks

Käisime pühapäeval vaatamas Pärnu kunstide maja noorte tehtud muusikali: Kaari Sillamaa "Puujala ja Ükssilma sõda".
Tüki sisu iseenesest primitiivne aga laulud-tantsud olid väga head ja noorte toimetamist ja energiat laval lausa lust jälgida. Osalesid linna parimad lauluhääled, kui nii võib öelda, needsamad noored, kes pidevalt solistide, nooretebändide jms konkursse võidavad siin. Ma olen absoluutselt kindel, et "Greibi" tüdrukud Ülejõe koolist laulavad sama hästi kui Nele-Liis Vaiksoo, Kaire Vilgats ja teisedki.
Üle tüki aja tundsin uhkust Pärnu üle! Kahju ainult, et need parimad hääled on kõik abituriendid ja kaovad kardetavasti suvel Pärnust kus...
Mu lastele ka meeldis. Mul salajane lootus, et kui ma neid niukseid asju vaatama vedin, kasvab neis ka huvi teatri ja kaunite kunstide vastu.
Ja Mihkel hakkab ehk julgemalt laulma, sest Jumal on talle andnud hea muusikalise kuulmise ja ilusa hääle aga hirmsa häbelikkuse ka. Kui seda vahel õnnestub murda, esineb ta täiega lahedalt!
Jee, tulevase superstaari mamma :)

kevadümin

Tjah, et tere kevadet siis!
Ilm on mõnevõrra soojenenud, koerasitt kenasti lume alt välja sulanud ja päev toredasti pikenenud. Kevad saabus 12 tundi tagasi.
Mõned inimesed - nimesid nimetamata :) -väidavad, et neil on kevad peas ja hormoon laes ja üleüldse igatepidi imelik olemine.
Ma ei tunne veel midagi. Higistan ühe pika loo kallal, mis valmis ei taha saada, ootan uusi lahedaid teeemasid. Õues tahaks küll rohkem olla a millal? Nädalavahetusel on pidevalt külm ja vihmane olnud.
Mul keerab enamasti maikuus ära kui ööbikud lärmavad ja taimestik lõhnab ning õitseb.
A sinna on veel aega!

osavad näpud

Nädalavahetusel käisin külas ja käidi meil kah külas. Mõnus oli igatepidi.
Kristeli ja Kadri osavatest näppudest inspireerituna (ühel oli seljas iseõmmeldud seelik isekootud riidest, teisel kleit) hakkasin eile õhtul mantlile hobuseid tikkima. Kole kõverik tuli esimene välja...aga vahet pole. Armas ikka.
Mulle nii meeldib, et inimesed oskavad ise midagi ilusat teha.
Ja siis veetsin mõnusa õhtu K pool, tinistades veini ja mirtot. Kuna just hommikul olin ühinenud Kaalujälgijate sektiga, elasin välja oma frustratsiooni ja hävitasin pitsat ning shokolaadi põhimõttel "uus elu hakkab homme st pool tundi võib veel õgida".
Guugeldasime vanu klassivendi. Paljud olid pangas, mõni oli müügimees, mõni fie, üks oli politsei huviorbiidis, üks paistis silma tohutu bridzihuviga. Nii veider. Inimeste elud, ma mõtlen. Kes millega elu sisustab, mis kellelgi üldse korda läheb.
Mis jälg minust maha jääb? Ja minu lastest?

Kaalujälgimisest mõni teine kord. Kõht ja põis on pidevalt vett täis ja tänahommikune pahaaimamatult tööl tarbitud viineripirukas (nominendid tegid välja) andis 6 punkti, sama palju kui lõunasööginorm!!

sünnat natuke

Sellised kenad tordid. Kassitort pole mu enda tehtud.

Ja see on meie Vedru ahjus, ilmselt ta leidis, et soojade süte peal on hea.

talvekott

...on vaat selline, ma ammu juba tegin selle aga alles nüüd sain üles pildistatud ja pildi arvutisse joonistatud. Pärlid peaks ka seal peal olema või midagi aga vaim ei tule enam peale. kevad ka juba, vildist kott ei eruta enam väga.

Ja üldse, kui ma keset tööpäeva käsitööblogidesse ära upun, siis pole enam vähimatki tahtmist laua taga istuda, tahaks kohe koju tõtata ja igasuguseid asju teha.

seanahavedamise kümmeminut:)

Täna on mul üle mitme nädala aega.
Silja on tööl ja minu kiired asjad on kõik ära tehtud. Nüüd tuleb juba ise vaadata, mida kirjutada. Mõnes mõttes hea, mõnes halb... aga ma ei julge enam midagi soovida, las tööd tuleb, nagu parajasti tuleb.
Õhtuti olen nii väsinud, et peale söögitegemise ja lastekarjatamise ei jaksa enam midagi teha. Täna hommikul äratas mind rõõmus päikesepaiste kell 6, ei raatsinud isegi voodis vedeleda vaid tõusin üles, tegin lastele vorstivõileibu, triikisin ära pesu, mis 2 nädalat oli toanurgas vedelenud, pesin ära õhtused nõud, panin pesumasina käima jne. Kokkuvõttes tegin ühe tunniga enne tööleminekut ära palju kasulikku, tubli, eksju, tubli olen, pai-pai:)
Lapse sünna sai peetud kenasti. Maja oli rahvast täis, neiud kekutasid ajalehetantsu teha, mängisid hasardiga minu organiseeritud mänge, hävitasid viinereid ja limonaadi, viktoriini tegime ja. Krissu oli sõbrannede ja kingituste üle väga õnnelik ja Mikul ka oli rõõmus tuju. Poisid vaid vahepeal vajusid ära natuke. Ma loodan, et veel pole see aeg, kui peab hakkama eraldi poistest sünnasid tegema.
Neiud olid mõned nii vurhvi löödud et. Tantsisid ka ilmatu seksikalt. Kui mina, eideke, veel noor olin, siis ei pidanud kümneaastased juba pandavad välja nägema.... lapsed võiksid ikka lapsed ka natuke aega olla.

Märtsilapsed
on mulle väga armsad. Ja neid on palju: mees, tütar, parim sõbranna ja parim sõber kunagine, mitmeid tuttavaid peoga peale. Tundelised isiksused kõik, igaüks omamoodi, mõni varjatud kujul. Raske on nendega, iial ei tea, kuna ja mille peale nad solvuda võtavad, mis mõtted ja tunded nende peakestes liiguvad.
Samas nende headus ja emotsioonide sügavus on praeguses maailmas haruldane nähtus. Sellep nad ongi mulle armsad!

pärast lillelist kalapäeva

ma täna nii unine sest kell 5 öösel ärkasin üles ja ei jäänud enam magama
jäin kell 6 ja 5 minuti pärast hakkas jänes puuri närima
ta annab nii teada et valge on ja hommik ja laske mind puurist välja jooksma ja vaipa junnistama
viskasin puurile teki peale aga nagunii vaja üles tõusta
eilne naistepäev oli kena
oma mees tõi taime tööl mehed pirukaid ja roose
kuna oli krissu sünna oli palju sebimist mõni teine kord kirjutan märtsilastest
ja homik nüid nii unine
nõud pestud lapsed laiali saadetud
jänes pingutab ja paiskab endast viimased valangud et ma ikka saaks midagi mõnusat teha enne tööleminekut
istun tööl ja ootan küljendust et saaks koju magama minna

märts lörts

Polegi tükk aega postitanud...
Kiire on olnud ja veidi ebaõnne ka. Nimelt õnnestus mul jälle viga teha ühes uudise pealkirjas. Jutt oli sellest, et geograafiaolümpiaadil võidutsesid Koidula kool ja ühisgümnaasium. No ja mina panin pealkirja, et võidutsesid koidula ja hansagümnaasium...
No ülemuse üsna pahase pilgu all olla polnud veel kõige hullem. Vabandasin ette ja taha ja panin vabandusnupukese lehte ka. Helistas kuri geograaf-aineõpetaja. Kirjutas ületoimetuselise maili veel 1 väärikas õpetaja. Ja kui vabandus oli juba ammu ilmunud, tõi ülemus mulle veel ühe käsitsi kirjutatud kirja, kus seisis, et vaatamata lehes ilmunud vabandusele ei saa tema hing ikka rahu, et oi kui hull viga ikka.
Tsiteerides: " Ehk käib ajakirjaniku laps või tuttav õpetaja hansakoolis? Või on ajakirjanikul ajude asemel kartulipuder? Miks P Postimees häbistab ennast selliste ajakirjanike palgal pidamisega?"

Ajakirjaniku amet toob kaasa palju vahvat: kohtumised suurepäraste inimestega, oma ala fanaatikutega, lihtsalt meeldivaid kontakte, alati värskeima info, mis linnas sünnib, kümned uued tuttavad, petliku tunde, et sa tead mõnest valdkonnast midagi, vahel ka kirjutamisrõõmu.
AGA ma ei suuda ära harjuda sellega, et paljudele inimestele on reporteri amet midagi musta ja alatut. Ajakirjanikud valetavad, laimavad, armastavad räpaseid saladusi, on parteide, raha ja tont teab veel mis mõjude poolt kallutatavad.
Minu esimese PP-s ilmunud uuriva loo esimene kommentaar oli: lp. XX (mina), sittuge palun püksi.
Ja ma vaatan teisi reportereid, kes tegelevad üpris teravate ja inimesi erutavate teemadega- no nemad saavad pidevalt mööda päid ja jalgu nii et koliseb! Meie mõnedel esinumbritel on välja kujunenud omad kindlad vaenlaste, vihkajate ja lihtsalt ebasümpaatiate "klubid" lausa. Need annavad tuld netikommentaarides, kuluaarivestlustes ja igal pool, kus saab teada anda, et ajakirjanik X on lurjus.
Nendega võrreldes on mul veel hästi läinud. Aga ikkagi teeb meele mustaks. Reporterid on ju ka kõigest inimesed, kes teenivad leiba, saavad vahel asjadest erinevat moodi aru ja vahel-kujutage ette-isegi eksivad!
Vot.
Aga eile oli mul selline veider juhtum, et läksin Kadrisse sööma, astub mu juurde üks nooremapoolne naine, naeratab teretab ja ütleb: aitäh asjaliku artikli eest, meile kõigile väga see meeldis!
Kusjuures mul pole õrna aimugi, kes ta oli ja mis artiklist käis jutt...

Ei taha tegelt tööst kogu aeg kirjutada, lihtsalt on praegu selline periood. Kolleg on jätkuvalt haige ja mina higistan meie külje kallal. Kuidas asjad välja on tulnud, mina ei tea. Nagu eelmine kultuuritoimetaja ütles-ah, keegi nagunii seda külge ei loe. Kui just mingit skandaali pole kunstnikud korraldanud. Netikommentaare kah meie küljel on üliharva.

Pererindel muutusteta. Jänes situb põrandale, kass tahab kogu aeg süüa, toad on kogu aeg segamini, toiduraha kulub hullu moodi, kati kisab kogu aeg, miku on tõre ja mossis, krissu saab homme 10aastaseks. Raamatuid lugeda, trenni minna ja tekstiilikoja kursustel käia pole aega.
Uni lööb kell 22 nuiaga pähe.
Täna tulin jala tööle. Linnud laulsivad.