seanahavedamise kümmeminut:)

Täna on mul üle mitme nädala aega.
Silja on tööl ja minu kiired asjad on kõik ära tehtud. Nüüd tuleb juba ise vaadata, mida kirjutada. Mõnes mõttes hea, mõnes halb... aga ma ei julge enam midagi soovida, las tööd tuleb, nagu parajasti tuleb.
Õhtuti olen nii väsinud, et peale söögitegemise ja lastekarjatamise ei jaksa enam midagi teha. Täna hommikul äratas mind rõõmus päikesepaiste kell 6, ei raatsinud isegi voodis vedeleda vaid tõusin üles, tegin lastele vorstivõileibu, triikisin ära pesu, mis 2 nädalat oli toanurgas vedelenud, pesin ära õhtused nõud, panin pesumasina käima jne. Kokkuvõttes tegin ühe tunniga enne tööleminekut ära palju kasulikku, tubli, eksju, tubli olen, pai-pai:)
Lapse sünna sai peetud kenasti. Maja oli rahvast täis, neiud kekutasid ajalehetantsu teha, mängisid hasardiga minu organiseeritud mänge, hävitasid viinereid ja limonaadi, viktoriini tegime ja. Krissu oli sõbrannede ja kingituste üle väga õnnelik ja Mikul ka oli rõõmus tuju. Poisid vaid vahepeal vajusid ära natuke. Ma loodan, et veel pole see aeg, kui peab hakkama eraldi poistest sünnasid tegema.
Neiud olid mõned nii vurhvi löödud et. Tantsisid ka ilmatu seksikalt. Kui mina, eideke, veel noor olin, siis ei pidanud kümneaastased juba pandavad välja nägema.... lapsed võiksid ikka lapsed ka natuke aega olla.

Märtsilapsed
on mulle väga armsad. Ja neid on palju: mees, tütar, parim sõbranna ja parim sõber kunagine, mitmeid tuttavaid peoga peale. Tundelised isiksused kõik, igaüks omamoodi, mõni varjatud kujul. Raske on nendega, iial ei tea, kuna ja mille peale nad solvuda võtavad, mis mõtted ja tunded nende peakestes liiguvad.
Samas nende headus ja emotsioonide sügavus on praeguses maailmas haruldane nähtus. Sellep nad ongi mulle armsad!