home alone

Ma olen täitsa üksi kodus. Te kõik olete tööl jah:D? Ha-haa, ma olen kodus! Ja üksi!
Kui mitte arvestada kassi ja koera.
Programm on mul tihe: köök, triik, tolm, pood, söök, maasikapeenrad, lasteaed, volber.
Eile oli viimane loeng ellujäämise/mõistuse/närvirakkude säilitamise võimalikkusest koos teismelistega. Järeldus oli see, et üheseid lahendusi ei ole ja kõik tuleb töö käigus välja mõelda. Noor roosapõsine meespsühholoog avaldas enda kohta asju, mis meil, keskealistel emmedel kulmu kerkima võtsid... Aga grupp kujunes mõnus ja leppisime kokku, et mingil ajal võiks veel kohtuda ja arutada.
Natuke hirmutav tundus seisukoht, et lapsed ikka ja jälle oma vanemate jälgedes lähevad (kuigi on ka erandeid loomulikult). Korrafriigi laps on korralik, nohiku laps on nohik, sekeldaja laps on sekeldaja. Ooh, ma ei sooviks oma lastele 12 aastat nohikupõlve! Ma sain olla see, kes ma tegelikult olen, alles nii 20aastaselt!

Lasteaias pidasime kasvatajaga tubli 5 minutit arenguvestlust. Katjuusha tunnistati tragiks ja koolikõlbulikuks.
Kuu aega veel lasteaeda, siis lõpureis Pokumaale ja Nõiariiki. Ja siis- siis mul polegi enam väikeseid lapsi!

Nüüd ma olen üksi kodus edasi:D

Maal on palju rahulik...

.. ja muidu mõnus.
Seekord siis Tõstamaa ja Varbla kandis. Varem pole sinna iial sattunud, ikka päris pikk tee Pärnust minna.
Kui teie peaksite sattuma, minge Varbla muuseumi. Mitusada aastat vana mõisahäärber on inimeste käes, kes hoolivad, teevad ja armastavad. Esimene kallisasi on juba maja kuusepuust välisuks, mis pärineb aastast 1797. Julm ilus uks ja korralikum, kui ükskõik milline tänapäevane.
Maja on suht restaureerimata aga just sellisel kujul väga ehe- saab uurida rohkem kui 100 aasta vanust tapeeti ja 200 aastast krohvi, paistavad kätte kõik ehitusnõksud ja detailid. Väljapanek pakub midagi igaühele: talukraami huvilistest vanade paberite fännidele ja mina sain kätte oma annuse vana mööblit, käsitööd ja nõusid.
Hoovi peal on aidahoones põlluriistu ka.
Siin lingis natuke näha ja mina ei saa aru, miks mu lingid blogis ei aktiveeru:(

Maa ja meri

Ritsikad on teatavasti mätta- ja heinamaaloomad ega armasta suurt vett.
Nii minagi.
Ei mõista mina mereinimeste kihelust vee äärde saada ja niuksu, et Tartus midagi hingata pole. Mul hakkab juba Viljandi kandis süda kiiremini lööma, kui mets teeservast eemale tõmbab ja annab ruumi toredasti lainetavatele põldudele ning tee tasapisi üles-alla kulgema hakkab.
Mulle ei meeldi suure vee peal olla, jalad põhja ei ulatu ja kallas on kaugel ja alus kõigub. Vastik!
Merd VAADATA on muidugi tore, igal aastaajal. Ja suvel selle sees sulistada, kui piisavalt soe on. Ma noorespõlves külma vett üldse ei kartnud, läksin vette, kui ülejäänud seltskond kaldal hambaid plagistas. Laste sünd muutis selle millegipärast asja ära. Juba esimest last oodates ei saanud aru, miks mulle merevesi äkki pidevalt külm tundus. Ja nii on siiamaani.

Aga merd VAADATA ma armastan.
Eelmisel nädalal juhtusin randa, kui oli esimene soe kevadpäev üle pika aja. Meri oli kitsas, kaldad paistsid kätte ja vesi kilgendas nagu šokolaadipaber. Rannaliiva kündsid traktorid. Ilmselt külvati maha suviste päevitajate seemneid.
Ja mudaravila päikesest kuumaks köetud müüri ääres istusid ilma särgita vanamehed, kõhud päikese poole, ajasid mõnusti juttu.


Veel armastan blogisid, mille autorid elavad maal. Nii rahustav metsadest ja põldudest lugeda ja pilte vaadata. Ma ei saa kuude kaupa linnast välja ja igatsen seda väga.
Maainimesed vaatavad sulle silma, mitte ei uuri, mis seljas või mis autoga sõidad. Tundub, et maal on kergem iseendaga tasakaalus ja rahus elada. Võibolla eksin..

Mulle meeldib, et kogu elu pole linnas koos. Igahommikuselt blogrolli kruttides on mõnus mõelda, kuidas Iti on lapsed juba kooli saatnud ja asub kodus toimetama, Maria ajab ratta välja ja väntab tööle, Metsapiiga läheb hobustele tere hommikust ütlema, Karin vaatab, et ilus ilm ja kärutab lapsega linna peale, Elsa kihutab pika seeliku ja õlasalli lehvides oma kontori poole, tuttavad õpetajad aga on juba mitu tundi kohutavaid jõmpsikaid kantseldanud…
Mann on Sloveenia kalaturult tagasi ja tuustib aias ringi, Irkutskis on päikese käes 25 kraadi ja Londonis puud õitsevad…
Maailm on alles ja töötab, hoolimata sellest, mis meeleolu mul endal juhtub olema.

Talgud ja taadid

Me Kati ja Mikuga käisime talgutel. Toosama eelmainit raamatukogu jagab krunti Koidula majamuuseumiga ja seda suurt aeda me siis riisusimegi.
Nii lahe oli. Kati ja venna olid noorimad osavõtjad ja mina vist suurtest inimestest noorim, enamus olid pensionärid. Sestap pöörati lastele palju heatahtlikku tähelepanu.
Poiss riisus, niiet pea märg, aitas tädidel lehti kotti ajada ja Katikesega koos tallasid lehehunnikut kompostikastis madalamaks. See viimane oli muidugi kõige vahvam, nemad ju ei tea, kuidas vanasti kuhja või lakas heinu tallati.
Pärast pakuti teed ja vorstivõileibu, iga osaleja pani nime muuseumi külalisteraamatusse kirja ja sai ilusa tänukirja. Hästi tore- lapsed olid kohe uhked, et midagi tegid ja nende panust väärtustati. Lisaks asja poliitiline pool, Miku uuris ja puuris, miks raamatukogu sulgemine ähvardab, läks väga puhevile ja lubas piketile meelt avaldama minna: "Las tuleb politsei, mina isegi neid ei karda!"

Mulle jättis mõnusa tunde talgute olemus iseenesest. See on nii eesti ja nii oma aga nii unustatud. Teistega koos hea eesmärgi nimel töötamine. Hea tunne võõra sõnakehva taadiga koos lehti kotti toppida. Hea tunne, kui sõbralikud tädid su lapsi suunavad ja julgustavad. Tore tunne suvaliste inimestega rehavarre najal juttu ajada
ja pärast teed rüübata.
Eriti armastan ma taate. Selliseid humoorikaid ja traksis vanasid. Peale naabrivanamehe surma pole mul ühtki taati, kellega juttu puhuda. Mu lapsed ei suhtle vanainimestega tavaelus üldse: vanavanavanemad on surnud, 60aastased vanavanemad pole veel eriti vanad ja 2/3 neist elab Tartus. Oma vanaisa näevad lapsed keskmiselt 5 korda aastas...

Aga aed sai jah korda.
Kodus ka ühtteist tehtud. Päike annab elule ikka mõnusti vunki juurde.

---------

Eile ja üleeile käisime maal. Tori muuseumi tiigis oli sada miljon konna ja õhk kajas mahedast pulmakurina-laulust.
Enne presidendi (kes miski tahvli kiriku-seina-panemise pärast kohal käis) tulekut olid turvamehed meeleheitlikult tee peal ukerdavaid konnasid tiiki tagasi peletanud..
Maa oli selline koht, et linnud laulsid, toonekured plagistasid nokka, konnad lõid jällegi nurru ja maasikad kasvasid aga tunni aja jooksul, mis me seal olime, ei ühtki möödakäijat, ei kaugetki automüra. Metsaalused helendavad sinililledest ja natuke ka ülastest, kraaviperved paiselehtedest.
Mis veel?
Vaba päev. Kõik räägivad, kuidas nad aiatöid lähevad tegema aga ma riisusin lehed juba sügisel ära, koerajulgad saavad kohe koristatud ja maad kaevata on veel vara.
Üleüldse, mis te passite siin arvutis praegu! Õue marss!

asjad

E-l tegi plikusk veidi pahandust (vist) ja nüüd siis rahvas arutab, miks lapsed on lohakad ja teiste inimeste eraomandit ei austa.
See on põhimõtte küsimus.
Minu jaoks on asjad alati ainult asjad. Mis lähevad katki, kuluvad ja riknevad nii lastega kui ilma nende kaasabita. Tuttav viie lapse ema rääkis kord: “Oi, mu lapsed on lõhkunud nii arvutult asju, sealhulgas paar tõeliselt ilusat ja head asja, oi, ma olen õnnetu olnud aga – need on ju ainult asjad!”
Minu kodus pole ühtegi nii kallist asja, et mul hingamine seiskuks, kui lapsed seda näpuga katsuksid...
Pole autot, rattadki on vanad ja koledad, pole lcd-ekraaniga telekat ega uhket stereokombaini. Ei valget diivanit, ei hiina vaase. Vist isegi mitte ühtegi riideeset, mis maksaks üle 1000 krooni. Pole piisavalt raha olnud, kui ostmine oli ja kuna nad praegu veel töötavad (kodutehnika siis), ei tõuse käsi ka niisama, toreduse pärast uusi ostma.
Näiteks on meil poisile uut ratast vaja aga kuidagi ei taha 3-4tonnist riista muretseda, loodan mõne kasutatu leida. Just seepärast, et muidu ma oleks pidevalt leilis, et ratas kuskile ripakile ei jääks, et lukk oleks kindel jne. Poisi asi- see ratas saab vett ja vilet tundma, üle küngaste hüppekaid tegema, porilompides kihutama. Ilmselt kallis ratas peaks kauem vastu aga … lõpuks laguneks ka see. Minu närvide hinnaga.
Ma ei eelda, et peaks tasakesi rattaga mööda siledat teed sõitma, et kummid ei kuluks ja kriimud külge ei tuleks.
Mitte et me lapsi ei õpetaks oma asju hoidma. Kui miski asi on oma lohakusest katki läinud, on nad sellest ilma. Ja loomulikult katki läinud võõrad asjad tuleb asemele osta, kuidagi vastutada.
Aga ma saan aru ka neist, kelle jaoks asjad on armsad ja tähtsad. Kallid, vajalikud asjad. Saadud raske tööga teenitud raha eest. Väärt hoidmist.

22

Tean, et õnn kuulub neile,
kes sinililledest heldivad ja
keda tähistaevas mõtlikuks teeb.
Kes tahavad teada,
mis on mägede taga
ja asjade sees.
Kes nõrgemaid kaitsevad ja
tugevate vastu lähevad,
kes valgel ööl ei saa magada ja
kes vihmavee sees tahavad
paljajalu paterdada.

Ei teagi, kelle looming, leidsin ühelt õnnitluskaardilt.
Sinililledest heldin ja valgel ööl ka ei saa magada aga tugevate vastu minemises ma veel kuigi tugev pole.
Lillepeenrad on täitsa lagedad alles. Koer kujundab seda ajaviiteks ümber vahelduseks tulbisibulate ülesvõtmisega. Maasikad on veel kahevahel, kas tõusta või edasi tukkuda.
Soojust oleks vaja. Rohkem soojust...

20

Koolitants oli sinnamaale üliäge, kuni auhindamine hakkas.
Ma lolli peaga jäin istuma ühe tublima tantsukollektiivi keskmesse. Ja nad võitsid umbes neli auhinda.
Olen mina nii mõndagi kuulnud ja näinud aga selliseid detsibelle pole kõrvad varem taluma veel pidanud. Ütleks, et nii Eesti otsib superstaari publiku lapsekisa kui noortebändide Proovika ergutushüüded tundusivad linnuvidinana koolitantsija-piigade noortest kõridest paiskuva röökimise kõrval.
Ma olen ilmselt nagu pensionär, kes on unustanud, mis tunne on teismeline olla. Kõrvalt vaadates peaks tunne olema umbes selline, nagu peale kolmandat klaasi veini.
Kurdistunult ja valutavate jalgadega kell 21.30 koju jõudes leidsin omaenda lapsukesed köögilaua ääres tuletikkudest maju ehitamas. Nad olid unustanud nõud pesta, lauda koristada, vannis käia, rattad kuuri panna, nad ei olnud leidnud külmkapist makaronisalatit ega tarbinud tatart aga nälga polnud end jätnud- otsas olid kõik juustud, vorstid ja terve vahvlitort.
Pugesin teetassiga voodisse ja keeldusin lastega igasugusest suhtlusest. Nõudevirna poole mitte ei vaadanudki.
Hommikul andsin teada, et õhtul tuleb perekondlik nõupidamine. Ma tahaks ka nädalavahetusel äkki raamatut lugeda või niisama jalutamas käia. Seekordsel weekendil ei õnnestunud mul selleks tunnikestki leida.
Ps. Ehmatasin just praegu end kaameks telefoniarvet nähes. Kuidas on võimalik poisil tekitada 103 sõnumit hinnaga 190 krooni??? Püha müristus!!! See on mingi arvutivärk ilmselt.
Ps. ps. Kuidas on võimalik, et Baltimaade suurimas Maximas on saadaval täpselt neli rattakiivrit, millest ainuke lapsele pähemahtuv maksis üle 400 krooni? Ostmata jätta ei saanud, sest täna on mingi rattavõistlus...
Aga Koolitants, jah, oli üliäge…
(eemaldub palderjanipudelit otsima)

Kolm kõrda poignenute kaitseks

Kolm kõrda poignenu öeldakse Vastseliinas 3 lapse ema kohta. Mulle meeldib endale rohkem mõelda, et mul on 3 pensionisammast. Tegelikult on pigem vastupidi ju - eks vanemad aitavad hoopis ise oma lapsi, nii kaua kui saavad. Mina olen oma emale ja isale küll väääga igerik pensioonisammas olnud.

Aga Iti siin arvas, et kesse kolm kõrd poignenut tööle tahass võtta.
Mina võtaks iga kell, kui ma tööandja oleks. Nii vastutustundlikke ja loomingulisi töötajaid juba naljalt ei leia! Ema ei saa endale lubada lahendamatuid olukordi. Kui väljapääsu ei ole, tuleb see lihtsalt kuidagi ehitada.
Olen alati arvanud, et emaks olemine on täielikult samaväärne mänedzeriametiga. Juhtida ja majandada oma pesakonda pluss pesakasti füüsiliselt, toetada kõiki moraalselt, hoolitseda emotsionaalse tasakaalu ja meeldiva sisekliima eest, pakkuda vaimset virgutust ja kultuurset meelelahutust, hoida paigas eelarve ja kollektiivi alluvussuhted.
Enda suled peaks ka selle juures veel läikima J
Ja seda kõike 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas, haiguste, hädade, majanduskriisi ja PMSi kiuste ning pea olematu eelarvega!
Näidake mõnd 20aastast tipsi või pintsaklipslast, kes seda järele teeks.

Ja ei saa projekti ka kirjutada, et mul oleks verandat remontida vaja. Või- kui teed oma MTÜ, aga siis pidavat esimesed 5 aastat veranda olema avalikuks kasutamiseks.
Mul juba tekkis mõte, kuidas verandale avalik internetipunkt rajada!

Tõsta laps üles..

Teismeline siis. Omaenda, täiskasvanud inimese tasemele.
Nii räägiti meile Perekasvatuse Instituudi koolitusel “Tark lapsevanem, õnnelik laps”. Nn teismeliste grupis oli vaid viis ema. Mõttetu on Pärnus midagi taolist korraldada. Pärnakad on lihtsalt niivõrd targad, nad teavad ise, kuidas olla ja mida teha.
Samas annab väike seltskond turvalise ja mõnusa õhkkonna oma asju arutada.
Emotsionaalsed plahvatused? No minu laps ju.
Segamini tuba? Küsige minu ema käest ajaloolisi fakte..
Halb kõrvakuulmine ja osaline, spontaanselt tekkiv liikumisvõimetus? Stiilis – ma kohe lähen nõusid pesema, mhm, kohe liigume teleka eest vannituppa ja sealt magamistuppa. Ilmselt on seegi geneetiline kalduvus.

Teised emad kurtsid laste arvutisõltuvuse üle. Mul veel laste tunniajane arvutiaeg peab vett ja parooli nad ka ei oska maha võtta. Seniks kuniks. Ja kui ma ikka oma õrilad vallale löön, siis kebivad nad arvuti eest sööma kah.

Võibolla meie laste suht hea sõnakuulamine läheb varsti üle. Ega ma ei tea, mida teha, kui pärijad ühel päeval võtavad teatada, et nüüd teen mis tahan ja mitte üks mokakobin. Mina ei tea, kuidas neid mõjutada. Kui teisest inimesest hoolimist ja lugupidamist pole 12 aasta jooksul õnnestunud lapsele õpetada, ega siis ei anna enam midagi teha. Vaatad pealt, kuidas tibi mõne 30aastase käevangus minema jalutab või neelad hommikul kella 5ni palderjani, oodates poiskese peolt laekumist.

Psihholoog soovitas, et ei maksa autoriteetsust autoritaarsusega segamini ajada. Kui autoriteeti pole, siis autoritaarsus seda saavutada enam ei aita.
Täiskasvanud inimest- kelleks saamist teismeline ju hoolega harjutab- ei saa ju käsutada, kamandada, sõimata, alandada. Tähendab, et saab muidugi, aga need suhted pole siis enam normaalsed. Tuleb kasutada muid nõkse, et soovitud tulemust saada. Mõistlikust jutust mangumise ja manipuleerimiseni… mis kellegi puhul töötab. Ja vahel ei tööta miski. Kui inimene ei taha, siis ta ei tee.
Pisike näide. Meie kodus on köögi aknalaud kaks aastat paika panemata. Ma olen proovinud nii südamest südamesse kõneleda (mitte aknalauaga vaid selle võimaliku paigaldajaga), sõimata, keelitada ja anuda, ei miskit. Iseenda aknalaua külge aheldamine on veel ära proovimata :P

Kui laps otsustab midagi omal nahal ära proovida, ei saa enam kätt ette panna.
Päris jube mõelda. Nad ju arvavad, et nendega iial midagi ei juhtu.
Ma jooksen nii ruttu üle tee, et ei jää auto alla!
Mina ju pole arvutisõltlane!
Minuga küll midagi ei juhtu, kui võõrastega sõitma lähen!
Mina küll purju ei jää!
Oijah, raske on see emade elu…
Samas on asju, millega ma ei kavatse leppida. Mu meelest ei ole normaalne, kui laps vanema sinna saadab, kus päike ei paista. Ei ole normaalne, kui last ühtäkki enam miski ei huvita, ei taheta koos perega kuskile tulla v midagi teha, ainult arvutis istuda.
Kui mõni kavatseb kooli pooleli jätta ja 15aastaselt ula peale minna- see ei sobi ka mitte. Ja seda ma olen ka kuskil varem väitnud, et kui mu poeg kuskil külapoe ees Sarvikut rüüpab ja Võsapetsi saatesse satub, siis võite mu peale näpuga näidata ja naerda.

13

Väga imelik päev.
Kui silmad on märjad ja vihastamisest juhe koos, tulevad inimesed ja ütlevad sulle asju, mis päeva jälle heaks keeravad.
Kui oled mitu päeva endalt ja Jumalalt küsinud- miks, miks, miks mina, miks niimoodi ja miks just siin, tuleb äkki Jumalalt (ja/või iseendalt) väga lihtne vastus - aga vaat sellepärast.
Kas sa julged tõesti arvata, et oled seal, kus oled, Tema teadmata või sellepärast, et Temal poleks sellega oma plaan, siis oled ikka loll küll.
Iseasi, mis ma selle vastusega nüüd peale hakkan.

Ei tea, mis too küll tähendass..

.. et linnavalitsuse hoone katusel istuv tsirk situndas minu mantli põhjalikul täis :D ? Linnavalitsuse kättemaksuaktsioon kirjutava lihtrahva vastu? Pagesin kõrvalmaja peldikusse mantlit harima, hiljem saiaostuplaaniga kofikusse astudes avastasin tiheda paksujavedelarea ka käekoti pealt - brr, ei olnud vahva rahakotti kotist otsides näpud tuvi kingitusse pista, saiad jäid ostmata... aga natuke naljakas oli ka.
Kustpoolt see rahalaev peaks küll minu sadamasse jõudma?
Tööl läheb väga hõredalt ja nigelalt ja ebatoredalt aga basiilik kasvab mis mühin ja sammumõõtja näitab teist päeva 15 000 sammu erilise pingutuseta, täna oli juba keskpäevaks 10 000 sammu olemas.

Kas?

Ma vist tulen reedel Tartusse. Karta on, et pean mõne jõmpsiku kaasa võtma.
Avastasin, et Tartu kultuuriinfo on väga hõlpsalt leitav, head kodulehed täitsa. Aga-
kas Howli lendavale kindlusele peaks pileti eelmüügist tellima või piisab sama päeva hommikust? Kas eelmistel aastatel on väga suur tung jaapani multikatele olnud Athenas?
See vormelinäitus Lõunakeskuses on äge eks?
Kas peale gemmitegemise suurtele ka 10 ja 11 apr midagi lahedat toimub?
Ma pole ERMis veel käinud, kas 10-12aastastele võiks seal meeldida?

Programmi saab tiheda koostada aga ega me nagunii igale poole jõua.
Mul isiklikult puudub kange kultuuritarbimise soov hetkel. Tahan Toomemäe õhku kopsu tõmmata, loota mööda Rüütli tänavat lonkides tuttavaid nägusid kohata ja Tartu kõige paremas kohvikus mõnda i me pära st kooki mugida.
Soovitused on teretulnud.

Mineja

Tundub, et temaga on lõpp. Vähemalt nii mulle öeldi. Lähikuudel.
Lihtsalt hull lugu kui kahju....
Kogu me pere on temaga nii ära harjunud. Mitte et me iga nädal kohtuks aga paar korda kuus ikka. Sellest ajast peale, kui me siiakanti kolisime. Kohe saime tuttavaks, juba titest peale on lapsed tema juures kaasas olnud ja…
Aga ega ei ole parata. Majanduslangus.

Linnal ei ole ilmselt raha piisavalt Jannseni haruraamatukogu remontimiseks, raamatukogutädid ütlesid, et niigi ime, et katus nii vähe läbi sajab. No te vaadake seda katust! Ja nüüd see keskraamatukogu filiaal läheb kinni.
Maja ise olevat ehitatud 1872. aastal. Tolle aja kohta ilus hoone aga praegu hädine vanake, kes ootab rikast kosilast või võimalust uueks alguseks.
Maja taga on suur ja avar aed, täis vanu õunapuid aga seda kasutatakse vaid kord aastas, kui Jannseni preemiaid kätte antakse. Kui vahvaid üritusi seal saaks pidada, lastele, peredele…
Kõrval see ilus kollane on Koidula muuseum, kus papa Jannsen kooli pidas.
Meie peres on kõik selles majast raamatutarkusi taga nõudmas käinud. Titest peale. Katikene magas vankris maja ees kasvavate pärnade all, sellal kui mina ja suuremad sees raamatuid tuustisime. Kui lapsel juba keps all, lappas ta madalatel riiulitel papist titeraamatuid. Raamataukogutädid ei pahandanud järeltulijate rõõmsa säutsumise peale. Nood on üldse toredad. Tevad ikka meid kõiki nime ja nägupidi.

Saledaks ja siredaks :)

Teoorias olen mina väga tugev!!
Salendamise põhimõte tuleb sellest, miks sa paksuks oled läinud.
Kui sa sööd palju, siis ära söö :D
Kui sa liigud vähe, siis liigu rohkem!
Geniaalne, eks :D
Minul on töö juures väga lihtne toitumist kontrolli all hoida, kodus kipun üle sööma. Hommikul võileib ja kohv kodus ja siis tööl veepudel kõrval, märkamatult saab tühjaks küll. Lõunasöögiks midagi sooja ja õhtul kodus kuuest-seitsmest võiks köögi keelutsooniks kuulutada.
Põhiline on see, et nälgida ei tohi. Näiteks hommiku- või lõunasööki vahele jätta. Siis õhtul keha arvab, et mina tea, kuna jälle süüa antakse ja paneb kõik hoolega rasvaks tallele.
Paljud ei taha hommikul süüa. Siis muidugi ei taha, kui kell 24 öösel viimati sõid! Liiguta hommikul enne sööki natuke, jaluta koera, võimle, pane pesu masinasse.
Paljud väidavad, et pole aega tööl lõunat süüa. Loll jutt! 10 min ikka on aega. Kui tead ette, et tuleb kiire päev, võib ju kodust mingi soojendatava asja kaasa võtta. Vahepalad on tähtsad, et kõht liiga tühjaks ei läheks või kui lõuna edasi lükkub. Võta tööle midagi kaasa ja hoia kodus ka näljutsemise peletamiseks asju. Õun sobib, porgand, jogurtitopsike, keefir kodus moosiga. Aga mitte komm v küpsis!
Õhtul ei soovitata rasva ja süsivesikut süüa, nii et peale 6-7 söö ennem viil väherasvast juustu, võta jogurtit või joo klaas piima. No üks näkileib ka ei tee hullu. Või tee, piimaga või külmut marjadega.
Oi see õhtune aeg on kõige hullem! Kes poleks end kell 23 köögis ööoodet manustamas leidnud!
Veejoomisest pidada ka abi olema, mina iial 2 liitrit ei jõua ära juua aga näiteks kodus askeldades liiter pole proble.
Kaalujälgijatel on üks hea supp, mis koosneb kõikvõimalikest aedviljadest va kaunviljad ja kartul. Kõik muud asjad keedad ära: kaalikas, sibul, porgand, peet, porru, kapsas. Tomatikonservi võib maitseks panna ja soola pluss maitsetaimi. No ja seda suppi võid süüa nii palju kui mahub, 0 kalorit! Et perele teed pekiga ahjukartuleid ja ise lürbid seda suppi.
Ja rasva annab igapäevases toidus vähendada. Või asemel kohupiimamääret leivale, kanal nahk ära võtta, vahukoore asemel magustoit jogurtiga, lahjem hapukoor jne. Viinerid ja poekotletid sisaldavad palju varajatud rasva!
Edu!

nädalat vahetades

Imeilusat nädalavahetust rikkus vaid fakt, et võtsin lolli peaga ühe töö koju kaasa, mida ma ei viitsinud reedel ära teha. No ja teed ja süvened sa jee, kui samas toas üks hüppab hüppenööriga, teine proovib riideid selga, kolmas tahab niisama juttu ajada ja neljas, ilmselt kõva kuulmisega, vaatab all toas telekat. Ilmselt jätan asja öö peale, kui lapsed magavad.
Reede õhtul sai puhata ja mängida. Lauajalgpall kütab emotsioonid nii üles!
Laupäeval magasin 10ni ja siis tuustisin Katikesega pool päeva koristada, aknaid pesta ja õues riisuda. Küll oli hää!
Täna tegin ühes naisseltsis fimokoolitust. Tegin jah! Mina ise! Oli oma 20 õpihimulist naist ja minul oli küll tore õpetada, loodetavasti oli neil ka huvitav.
Väga armsasti ja lahkelt võeti mind vastu igatahes.
Alati kui aiahooaeg algab, tekib tunne, et palgatöö on midagi irratsionaalset, päris töö on kodus, majas ja aias.
Aed alles lirtsub, maja eest vaid sain ära riisuda. Aga kevad tuleb!

Haiguste ravi

Mul tekkis tahtmine teha sellel teemal postitus, kuna ümberringi on praegu niiii palju haigeid lapsi.
Kolme lapse emana olen istunud lugematuid tunde haige lapse voodi ääres ja arstikabineti ukse taga, ärganud öösiti, jooksnud sinepiplaastrite ja rohupudelitega.
Arvan, et umbes 10 enamlevinumat lastehaigust diagnoosin isegi telefoni teel naksti ära :D
Ma räägin siinkohal külmetushaigustest, tõsistemate tõbedega mul õnneks pole kogemusi olnud.
Krissu on olnud imeliselt terve laps, kiitus Issandale. Kolmeaastaselt oli ta viimati kapitaalselt haige ja viieaastaselt olid tuulerõuged, muidu mitte üks külmetushaigus. Ehk väike nohu vahel ja mõni kõhuviirus. Nüüd kuu aega tagasi oli tal üle aastate palavik, me kõik olime hämmingus.
Mihkel seevastu on mind tõsiselt proovile pannud. Alustasime paljudele emmedele tuntud lasteaiareziimiga- kaks nädalat lasteaias, kaks haigusega kodus. Oli nii palavikke kui köhasid, bronhiite, kõriturseid ja kõripõletikke, ikka pikalt ja erinevaid ja vahel ka ühekorraga.
Ma mõtlesin, see igavesti kestab. Aga kooliminekuga lõppes äkki ka põdemine otsa. Kooliajal pole tal kordagi palavikku olnud.
Katike on nende kahe vahepealne variant. Vahel on haige aga mitte pikalt ja taastub kähku. Adenoide lõigati tal 3aastaselt ja siis läks paremaks.

Ühesõnaga olen oma 12aastase põetamisstaaži jooksul leiutanud järgmised põhimõtted:
*Köhasiirupitel puudub mõte. Kui, siis kasutan kangeid siirupeid nagu Ventolin. Mingid Hedelixid ja Brontexid- mkm, mingi nädala jooksul ehk hakkab mõjuma heal juhul.
Pigem sinepi-jalavann ja sinepiplaaster. Kui mul endal on vastik kinnine ärritusköha, siis panen koorega keedetud ja katki pressitud kuuma kartuli lapi vahele ja rinna peale, auru hingan ka. Nüüd ostsin kuumaveekoti.
*Gripp-heeli ja Broncho-heeli löökdoos aitab väga hästi, kui varakult tõve alguses võtma hakata. Katikese koleda köha on see ära kaotanud pooleteise päevaga, olin ise ka suures hämmingus! Korra olen Angin-heeliga löökdoosiga oluliselt leevendanud oma jubedat kurguvalu ja muidu haiget olemist. Aga kui mees mul mitu päeva haige oli, siis ei aidanud löökdoos enam.
*Kõriturse korral on kõige parem laps ruttu vannituppa viia ja kuum vesi duššist jooksma panna. Veerand tundi istub seal auru sees ja annab järele. Kui kõriturse on esimest korda ja väga väiksel lapsel, tasub ehk kiirabi kutsuda aga hiljem mina seda enam ei teinud, sest a)haiglas pandi väga kange hormoonrohi peale, mida laps ei talunud ja b)haiglas saime alati mõne teise huvitava viiruse lisaks.
*Peale antibiootikumiravi või juba selle ajal peaks alati andma mõnd piimhappebakteri preparaati, et lapsel kõht korras oleks.
*Nohu ravida ma ei oska
*Immuunsust tõsta üritanud olen päevakübara ja c-vitamiiniga. On aidanud küll, kui viitsid paar kuud võtta. Kui Mihkel oli kaua aega väga haige, tegin talle kuuri Broncomunal-P ga, mis on nagu vaktsiin viiruste vastu. Augustis 10 kapslit, sept ja okt veel 10. Märtsikuuni püsis laps terve, olin väga õnnelik! Kahjuks seda vist ei müüda enam Eestis, mul mees Lätist tõi, seal on vabamüügil. Julgen tõesti soovitada.
*Kõhuviiruseid ka ravida ei saa, tuleb oodata, kuna jõledus mööda läheb. Juua, Gefiluse kapsleid ja söetablette.
*Palavikurohtu olen andnud siis, kui palavik on üle 38,3 kraadi. Ise olen teinud nii, et kannatan palaviku ilma tabletita välja, mingi ühe ööga küpsetab see viiruse minema. Kui kõrge palavik on üle 3 päeva, on ilmselt juba angiin või mingi muu põletik.

Ja kõige tähtsam: kõik väikelaste emad, kellele tundub, et haiguste jadal ei tulegi lõppu- tuleb küll!

eesti keel

Ma avastasin, et mu pere ei oska üldse eesti keelt.
Nad ei tea mis on pürst ega põrmand!
No kes tõlgib ära? Iti ei tohi :D!
Näiteks: Ma pia õkva prõlla põrmandu pürsti ja like lapiga är tegema, sis viil mõsu mõsema, õhva nüssma ja varsti saab lapjuga juba välla tüüle minna. Sa iks tiiat, kun on tuu lump, kun konna omma? Vai ei tiia sa säändseid asju mette?
Tiiat sa, määnne asi on lipõ?
no selle viimase laenasin Itilt, seda ma ise ka ei teadnud.

roheline

Pildid Soodlalt.
Istutasin täna umbes tund aega valgeid begooniahakatisi kassetist pottidesse. Siis kolmveerand tundi pikeerisin mätasharja niidikesi kassetti.
Täielik mõnu. Rahu ja vaikus. Kasvuhoones oli soe, päike paistis, muld lõhnas, tasapisi pusserdad taimevirna kallal... Muidugi kui seda 8 tundi jutti teha, siis äkki poleks nii tore. Kõik aiandinaised ütlesid, et peale tööd kodus nad küll enam aiatada ei viitsi.
Tasuks küsisin näpuotsatäie sidrunbasiilikut. Lahke peremees pani kaasa veel piparrohtu, estragoni, melissi ja dageeteseid. Saaks need juba peenrasse visata! Aga keegi võiks lume enne ära sulatada.
Kodus külvasin kressi ja see kasvab nigu pöörane. Huvitav, kas toda pannakse võileiva peale või? Niisama salatina vist natuke mõru.