Talgud ja taadid

Me Kati ja Mikuga käisime talgutel. Toosama eelmainit raamatukogu jagab krunti Koidula majamuuseumiga ja seda suurt aeda me siis riisusimegi.
Nii lahe oli. Kati ja venna olid noorimad osavõtjad ja mina vist suurtest inimestest noorim, enamus olid pensionärid. Sestap pöörati lastele palju heatahtlikku tähelepanu.
Poiss riisus, niiet pea märg, aitas tädidel lehti kotti ajada ja Katikesega koos tallasid lehehunnikut kompostikastis madalamaks. See viimane oli muidugi kõige vahvam, nemad ju ei tea, kuidas vanasti kuhja või lakas heinu tallati.
Pärast pakuti teed ja vorstivõileibu, iga osaleja pani nime muuseumi külalisteraamatusse kirja ja sai ilusa tänukirja. Hästi tore- lapsed olid kohe uhked, et midagi tegid ja nende panust väärtustati. Lisaks asja poliitiline pool, Miku uuris ja puuris, miks raamatukogu sulgemine ähvardab, läks väga puhevile ja lubas piketile meelt avaldama minna: "Las tuleb politsei, mina isegi neid ei karda!"

Mulle jättis mõnusa tunde talgute olemus iseenesest. See on nii eesti ja nii oma aga nii unustatud. Teistega koos hea eesmärgi nimel töötamine. Hea tunne võõra sõnakehva taadiga koos lehti kotti toppida. Hea tunne, kui sõbralikud tädid su lapsi suunavad ja julgustavad. Tore tunne suvaliste inimestega rehavarre najal juttu ajada
ja pärast teed rüübata.
Eriti armastan ma taate. Selliseid humoorikaid ja traksis vanasid. Peale naabrivanamehe surma pole mul ühtki taati, kellega juttu puhuda. Mu lapsed ei suhtle vanainimestega tavaelus üldse: vanavanavanemad on surnud, 60aastased vanavanemad pole veel eriti vanad ja 2/3 neist elab Tartus. Oma vanaisa näevad lapsed keskmiselt 5 korda aastas...

Aga aed sai jah korda.
Kodus ka ühtteist tehtud. Päike annab elule ikka mõnusti vunki juurde.