Ritsikad on teatavasti mätta- ja heinamaaloomad ega armasta suurt vett.
Nii minagi.
Ei mõista mina mereinimeste kihelust vee äärde saada ja niuksu, et Tartus midagi hingata pole. Mul hakkab juba Viljandi kandis süda kiiremini lööma, kui mets teeservast eemale tõmbab ja annab ruumi toredasti lainetavatele põldudele ning tee tasapisi üles-alla kulgema hakkab.
Mulle ei meeldi suure vee peal olla, jalad põhja ei ulatu ja kallas on kaugel ja alus kõigub. Vastik!
Merd VAADATA on muidugi tore, igal aastaajal. Ja suvel selle sees sulistada, kui piisavalt soe on. Ma noorespõlves külma vett üldse ei kartnud, läksin vette, kui ülejäänud seltskond kaldal hambaid plagistas. Laste sünd muutis selle millegipärast asja ära. Juba esimest last oodates ei saanud aru, miks mulle merevesi äkki pidevalt külm tundus. Ja nii on siiamaani.
Aga merd VAADATA ma armastan.
Eelmisel nädalal juhtusin randa, kui oli esimene soe kevadpäev üle pika aja. Meri oli kitsas, kaldad paistsid kätte ja vesi kilgendas nagu šokolaadipaber. Rannaliiva kündsid traktorid. Ilmselt külvati maha suviste päevitajate seemneid.
Ja mudaravila päikesest kuumaks köetud müüri ääres istusid ilma särgita vanamehed, kõhud päikese poole, ajasid mõnusti juttu.
Veel armastan blogisid, mille autorid elavad maal. Nii rahustav metsadest ja põldudest lugeda ja pilte vaadata. Ma ei saa kuude kaupa linnast välja ja igatsen seda väga.
Maainimesed vaatavad sulle silma, mitte ei uuri, mis seljas või mis autoga sõidad. Tundub, et maal on kergem iseendaga tasakaalus ja rahus elada. Võibolla eksin..
Mulle meeldib, et kogu elu pole linnas koos. Igahommikuselt blogrolli kruttides on mõnus mõelda, kuidas Iti on lapsed juba kooli saatnud ja asub kodus toimetama, Maria ajab ratta välja ja väntab tööle, Metsapiiga läheb hobustele tere hommikust ütlema, Karin vaatab, et ilus ilm ja kärutab lapsega linna peale, Elsa kihutab pika seeliku ja õlasalli lehvides oma kontori poole, tuttavad õpetajad aga on juba mitu tundi kohutavaid jõmpsikaid kantseldanud…
Mann on Sloveenia kalaturult tagasi ja tuustib aias ringi, Irkutskis on päikese käes 25 kraadi ja Londonis puud õitsevad…
Maailm on alles ja töötab, hoolimata sellest, mis meeleolu mul endal juhtub olema.
Maa ja meri
Monday, April 27, 2009
Posted by ritsik at 12:07 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
9 comments:
Olen sinuga mere suhtes ühel meelel. No peaaegu. Mulle ei lähe vesi üldse kudiagipidi peale. Suviti istun rahumeeli kaldal ja valvan asju kui teised ujumas käivad. Ainult väga suure mangumise peale olen nõus vette minema ja siis ka mitte merre. Enne jõkke või järve. Ei tea miks see nii on.
Rand mulle ka ei meeldi. Liiva on liiga palju ja inimesi ka. Vähemalt meil siin Tallinnas.
Aga armastan ma väikest puudesalu ja väiksemaid künkaid ja põldusid. Tee peaks looklema sinkavonka põldude ja talude vahel.. Naabrite korstna suitsu võiks ikka näha olla, aga metsatukk võiks vaadet varjata.
Sellised kohad meeldivad mulle.
Võibolla ehk kunagi... Võtaks paar suurt koera ja kasvataks mõnd hobust...
Ahhh... unistused.. pean uuesti tööle hakkama...
Maria
Nii mõnus mõtisklus! See viimane lõik võtab kenasti kokku ka kogu blogosfääri võlu.
Linna ja maainimestest. Sul on täiesti õigus - kui paar päeva tagasi mereäärses nn eliitrajoonis sushi-peol käisins, siis panin samuti tähele, et üks inimene päris pärast paari lause vahetamist - aga millega tegeled? Kuulnuna, et riigiteenistuses, siis kaotas ta mu vastu üsna pea huvi:)
Linnainime kipub olema projektijuht ka töövälisel ajal - kaalub/arvestab ressursse ja võimalikku kasu.
Merel on omad võlud aga metsajärve kaldal täielikus vaikuses puudekohinat kuulata on ka super. Unistama peab, Maria! Ega selleks ei pea talu omama, et metsa nautida, tuleb lihtsalt oma vanad kondid vahel linnast välja vedada.
Metsapiiga, ma ka kipun küsima, millega keegi tegeleb, süütust uudishimust, mitte võimalikust kasusaamisest. No, onju tore teada, et suhtled näiteks sõjaväelase või viiulikunstnikuga:)
ritsikukene, ma ka olen vahel mõelnud, et mida teevad samal ajal kallid blogisõbrad, vahva ju :) Sa üldse väga tublilt kirjutad siin, pead ikka teisi meeles kõikaig:)
Maal on palju rahulik, kui pidevalt siin oled, noh, harjud ära. Linna (Võrru) kui sõidad-siis käid nagu proua linnas. Aga vaat kui juba Tallinna lähed-sis juba sääne võõram tunne. Ei tea jah, sääne imelik.
Tulge mu poole suvel, maria ja ritsik ja , metsapiigal vast endalgi tegemist na paljo, et roita ringi? Ega mul siin midagi erilis pole aga noh är iks saami koos oldud:)
Mul on omad nõrkused- mere ääres mere vaatamine, aga kõikuval alusel ei taha ma ka olla. Veel meeldib Riiga sõita, natuke linnas end vabaks lasta , jalutada vanalinnas, sõita Kurzeme mere äärde ja üleüldse Palangas pole ma käinudki! Kül tahaks minna sinna! Kas teie ei tahaks-sinna võiks laste , autode ja telkidega isegi sõita?
Kui mul tuju on kurb, siis sõidan siiasamma Aluksnesse välismaale :)
Iti, ma ei jäta küllakutset kasutamata :D
ma Riiga sinuga tuleks küll aga Palanga ei mängi välja, mul pole ju autot ei lube ja rattaga nii kaugele juba ei vänta.
Ritsik, tule jah, Riiga sõidame rongiga valgast, 130 krooni mass edasitagasi pilet. Riias raudteejaam nagunii kohe kesklinnas. Ja saame napsi lasta ja...eksol ! :) Kle, aga kas Pärnust ei lähe Riiga rongi?
Mul oless siit Pärnust otsemp bussiga minna, paar tundi sõita. Või kui Valga kaudu, siis peab selle suveks ajastama.
A rongiga oleks lahe, sada aastat pole sõitnud!
palun palun võtke mind ka Riia linna vaatama! ma olen päris vagusi ja hästi viisakas! toon teile kohvid ette ja... mitte piuksugi ma ei tee, et ma olen andunud mereinimene. ja natuke vähem andunud linnainimene :D
ja nüüd just mereääres kärutasimegi. täna tulin linna ja juba ootan, et saaks tagasi :D
ikka, Karin! Näituseks juuli lõpus, kui minukene puhkab.
Post a Comment