lapsed, elu õied...

Eile oli lasteaias sügislaat.
Müüdi suppi, vorsti, küpsetisi, pannkooke, vahvleid, moosi...
Tegelt seekord rohkem söögiasju kui vidinaid. Millest on natuke kahju, kuna minule nikerdada meeldib. Veetsin veel pühapäeva hilisõhtu cerniidist helmeid nikerdades, keetes ja paela taha ajades. Lapsed ka natike aitasid. Esmasp hommikul küpsetasin muffakaid ja kiitsin ennast, et olen mina ikka vastutustundlik ja tubli emme!
Minu helmestest käevõrud müüdi maha esimese kümne minutiga...
Ja meil oli lausa perekondlik üritus, sest isegi issi pesi lihvimistolmu maha ja ühines meiega.
Tahaks veel midagi lahedat meisterdada, oleks ainult aega ja vaim tuleks peale!

septembris on uusi asju

Üks uusim asi on loll viirus, mis kimbutab lapsi ja kõiki nõrga immuunsüsteemiga inimesi, nagu näiteks mina. Järjekordselt kurk valus, ajab aevastama ja hullult tahaks magada....
Aga kes sul lubab magada? nali oleks perearstilt minna küsima sinist lehte- ma olen unine ja aevastan.
Tööl on uut sedap, et meil on uus peatoimetaja, kes on lahke ja leebe kut lõunatuul aga... juba 2 nädalat tagasi lubas meiega kõigiga ükshaaval edasisi plaane arutada. Ei miskit!
Ja muidugi suurim muutus, et miku läks kooli. sellega ei ole kõik hästi. Seep, et ta kohaneb halvasti, ei talu kisa, peksu ja mürglit, mis vahetunni ajal toimub ja istub seega vahetundides üksi oma pingis, pleier peas. Sõpru pole ka tekkinud veel, olen üsna nukker selle üle. Laps vajab ju väga mängukaaslasi, eriti mihkli sarnane ebakindel laps.
Õnneks on tal Norman, kellega koos on ta hoopis teine inimene. Panin ta koos sõbraga karate trenni, et ehk saab enesekoindlust juurde. Koormus on ka väga tugev, mõjub hästi, arvan. Klassis mõned plikad pidid Mikut paksmaoks hüüdma...
See on ikka täiesti nutmaajav, et lapse koolirõõm ja õpihimu niimoodi ära nullitakse. Miks ei võiks koolis lihtsalt tore olla? V'õi olen ma neid valesti kasvatanud?
Head on ka. Ma sain töö juures uue arvuti ja uue diktofoni ja presikaardi saan ka varsti! Nii võib päris ajakirjaniku tunne peale tulla!
Kirjutasin vaatluse vanadekodust, mis tuli natuke liig roosa.
Praegu kirjutan majaehitusest. Aga prodjuuserile on sellest vähe ja ta nõuab muudkui uudiseid ja asju, mida mina ei leia, ääääää...
Preemia kuluks küll see kuu ära.
Eriti vihaleajav on asjaolu, et see ainus kohtumine, mis on mul tänaseks kokku lepitud, ei võta telefoni.