peterbur on palju võitnud, ritsik on neile külla sõitnud!

Tegelikult oli reis juba kaks nädalat tagasi aga ei ole vahepeal kirjutamise vaimu peale tulnud...
Bussisõit oli nii 8 - 9 tundi. Minek oli lahedam, sest sekretär ja turundus olid välja mõelnud mälumängu ja veel paar seltskonnamängu. Mis on üldjoontes tobedad aga aitavad hästi igavat sõitu lõbusamaks muuta. Kusjuures ma ei saa aru, kas ma olen miski poolearuline või muidu lapsik aga minule meeldib mängida. Isegi esineda teinekord.
No aga pool bussi istus tuima näoga ja ei viitsinud isegi "kes teeb mida teeb kus ja kellega" mängu teha. Üks lause paberile kirjutada oli nii jube raske? Ja laulda ka meie pool bussi ei osanud-tahtnud. Võibolla meie kirjutavad geeniused kartsid ennast narriks teha?
Mina olen ilmselt loll, sest mina laulan, kui öeldakse et laula. Savi, kui valesti.
Saabusime öisesse suurlinna reede õhtul kell 24. Vahva oli! Tuled igal pool, rahvas, tänavad autosid täis.
Hotell oli veider. Fuajee oli ilmatu peen, paekivi ja kristall ja mis kõik. Kuuendal korrusel liftist välja astudes aga avanes uks minevikku, täpsemalt kunagine Narva mnt 27 ühikas, kus koridoris saja-aastane linoleum ja koitanud vaip, tubades remont on viimased 20 aastat tähendanud ainult tapeedivahetust.
Hommikusöögilauad vallutasid hiinlased ja jaapanlased, kes jätsid maha sellises hulgas nõusid, et koristajad ei viitsinud lõpupoole neid isegi enam ära vedada.
Kultuuriprogramm oli ehe muidugi. Meie reisisaatja oli väga reibas ja kompetentne taat, kes viis pooleteise päevaga läbi kolme päeva kultuuriprogrammi.
Muidugi oli suurepärane näha neid kõiki losse ja purskkevusid aga aega oleks ikka tublisti rohkem pidanud olema. "Ja nüüd- Ermitaaž poolteist tundi. Näe siin on Rembrandt, seal Leonardo da Vinci. Kes tahavad Aurorat näha: 15 minutit."
Ja saigi igalt poolt jooksujalu läbi kihutatud. Ermitaaž, Peterhoffi purskkaevud, Peeter Pauli kindlus, palee Tsarskoe Selos. Rahulikult tänaval jalutada, inimestele otsa vaadata ja niisama poodides kolada sai närune pool tundi...
Anti meile ka kaks tundi vaba aega, millest meie pundil kulus poolteist (!!) Jolki-Palki restos pliine oodates. Saad sa aru!
Kanalitel paadiga sõit oli mõnus. Giid tulistas meile poolteist tundi ajalugu. Kus lasi Jessenin end maha, kus veetis Pushkin oma viimsed päevad. Mina oleksin tahtnud lihtsalt sõita, vaadata, mõelda. Ilmselt on see jälle minu probleem, kui mulle meeldib rohkem emotsioon ja tunnetamine kui informatsioon ja teadmine. Liiga palju inffi kogunes.
Aga reis oli kokkuvõttes vahva. Kolleege oli ka põnev harjumatus situatsioonis näha.
Tagasiteel sõitsime enne Vändrat õnnetuskohast mööda. Liigus tormas muidugi pildistama. Bussis asendus rõõmus kodutee meeleolu masendusega. Nii sürr pilt oli: ööpimeduses kaks kokkukägardatud autot kraavis, vilkurite ja autotulede valguses, asjad heinamaal laiali, autonina paarsada meetrit eemal. Ja laibad kraavipervel. Ikka veel. See oli eriti jube.
Tekkis tunne, et kolm hinge hõljuvad mustava metsa kohal, vaatavad sügavas arusaamatuses neid väändunud, mõttetuks muutunuid kehasid seal all ja ei tea, kuhu edasi minna. Palvetasin tükk aega aga ikka oli masendav tuju, kui kell 2 öösel koju jõudsin.
See on ju nii lihtne reegel: ära sõida purjus peaga. Aru ma ei saa, kuidas saab sellest mitte kinni pidada.
Meie rahva kokkuvõtet reisist saab lugeda siit:
http://www.parnupostimees.ee/240806/esileht/artiklid/10067109.php

poisijussid rannas

Valgerannas mõnulemas. Kahju, et peaaegu kõik selle suve rannamõnud on mu lastel toimunud lapsehoidja või sõpradega...
loodan, et järgmisel suvel saan ikka ise neid ujutada!

parim hetk on hingata välja.

Johansonide kontsert maitses väga hästi! Mudaravila koledas koorunud krohviga sisehoovis tagupoolt painavate kitsaste puupinkide peal.
Kata küll virises väheke aga mina olen täiega rahul! Ainult kaks vana laulu laulsivad, teised kõik uued ja naljakad ja/või kurvad ja ilusad.
Pärast veike jalutus pärnu linna peatänaval, mis õigustöelda on laupäeva õhtul üks täiesti hale paik. Igav. Kohvikud on kinni. Ilusat muusikat ei tule. aknad pimedad. ilusaid inimesi ei kohta (va meie Kataga loomulikult).
Avastasime ka Munga pannkoogikohvikut. Söök hea aga pannkooke polnudki. Ja kell pool 23 oli nii pime, et laual hingitsev punane küünal ei suutnud meiel arvetki valgustada. küll uurisime küünlavalgel, riskides paber põlema panna, küll näitasime mobiili displeiga tuld... Lõpuks pidi ikka tänavale laterna alla lugema minema. Naljakas.
Peale meie ja ettekandja polnud ainumastki eestlast seal.
No kus need pärnakad küll kõik õhtuti kaovad?
Ja Katal on -vastik küll- õigus, Pärnut ei anna Tartuga eriti võrrelda. Tartu Rüütli tänav on sel kellajal lõbusat sõbralikku saginat täis.

dolce vita

Tänu töökohustustele võtsin vabatahtlikult endale ülesandeks testida riisijahu ja meisterdasin eile õhtul pannitäie riisijahumuffineid.
Noh...
Ajasin näpuga retseptist järge ja mufakate ebahariliku välimuse (natuke kurvalt kühmus ühe ausa muffini kohta) võib panna niisiis retsepti väljamõtleja kraesse. Liiga palju suhkrut oli ka aga see sobis hästi mu paha tuju leevendamiseks.
Mispeale ämmakesekene tähendas teravapilguliselt, et ma olla viimasel ajal nagu kehast kosunud või nii. Et hea elu peal hea juurde võtta.
Look, who is talking!!!
Niiet ärge igaks juhuks tehke järele PP laupäevalisa riisimuffinite retsepti.
Magusad asjad on tegelikult mõnusad.
Sidrunijäätis, piparmündijäätis, villi jõhvikajäätis
kohupiimakook, marjakook, mitte väga magusa kreemiga
maasikad, vaarikad, mustikad piima või suisa vahukoorega

Parim hetk on hingata sisse..

parim hetk on hingata välja
Tõuse üles mu kuldne sõber
täna tulla võib õnnelik päev
Pane tõmbama
õnnelik tee
vala valgus välja

Ma laulan seda Johansonide laulu juba nädal aega järjest. Vastukaaluks unistele vihmapäevadele, kus tahaks kodus teki all raamatut lugeda ja niisama kassiga võidu nurru lüüa. Aga peab igasuguseid tüütuid asju tegema.
See laul sisaldab veel ridu
Täna tulla võib viimane päev...

Jajah. Tunne rõõmu, et oled siin ja praegu ning ära raiska aega "Mis siis oleks, kui... vihma ei sajaks, oleks puhkus edasi, oleks rohkem vaba aega, lapsed teeksid seda ja teist, mees teeks seda ja teist ja kolmandat".
Rumal, eksole?
Ja homme tuleb see päev, kus vennad Johansonid annavad Pärnus kontserdi ja mina pean sinna saama!