parim hetk on hingata välja.

Johansonide kontsert maitses väga hästi! Mudaravila koledas koorunud krohviga sisehoovis tagupoolt painavate kitsaste puupinkide peal.
Kata küll virises väheke aga mina olen täiega rahul! Ainult kaks vana laulu laulsivad, teised kõik uued ja naljakad ja/või kurvad ja ilusad.
Pärast veike jalutus pärnu linna peatänaval, mis õigustöelda on laupäeva õhtul üks täiesti hale paik. Igav. Kohvikud on kinni. Ilusat muusikat ei tule. aknad pimedad. ilusaid inimesi ei kohta (va meie Kataga loomulikult).
Avastasime ka Munga pannkoogikohvikut. Söök hea aga pannkooke polnudki. Ja kell pool 23 oli nii pime, et laual hingitsev punane küünal ei suutnud meiel arvetki valgustada. küll uurisime küünlavalgel, riskides paber põlema panna, küll näitasime mobiili displeiga tuld... Lõpuks pidi ikka tänavale laterna alla lugema minema. Naljakas.
Peale meie ja ettekandja polnud ainumastki eestlast seal.
No kus need pärnakad küll kõik õhtuti kaovad?
Ja Katal on -vastik küll- õigus, Pärnut ei anna Tartuga eriti võrrelda. Tartu Rüütli tänav on sel kellajal lõbusat sõbralikku saginat täis.