peterbur on palju võitnud, ritsik on neile külla sõitnud!

Tegelikult oli reis juba kaks nädalat tagasi aga ei ole vahepeal kirjutamise vaimu peale tulnud...
Bussisõit oli nii 8 - 9 tundi. Minek oli lahedam, sest sekretär ja turundus olid välja mõelnud mälumängu ja veel paar seltskonnamängu. Mis on üldjoontes tobedad aga aitavad hästi igavat sõitu lõbusamaks muuta. Kusjuures ma ei saa aru, kas ma olen miski poolearuline või muidu lapsik aga minule meeldib mängida. Isegi esineda teinekord.
No aga pool bussi istus tuima näoga ja ei viitsinud isegi "kes teeb mida teeb kus ja kellega" mängu teha. Üks lause paberile kirjutada oli nii jube raske? Ja laulda ka meie pool bussi ei osanud-tahtnud. Võibolla meie kirjutavad geeniused kartsid ennast narriks teha?
Mina olen ilmselt loll, sest mina laulan, kui öeldakse et laula. Savi, kui valesti.
Saabusime öisesse suurlinna reede õhtul kell 24. Vahva oli! Tuled igal pool, rahvas, tänavad autosid täis.
Hotell oli veider. Fuajee oli ilmatu peen, paekivi ja kristall ja mis kõik. Kuuendal korrusel liftist välja astudes aga avanes uks minevikku, täpsemalt kunagine Narva mnt 27 ühikas, kus koridoris saja-aastane linoleum ja koitanud vaip, tubades remont on viimased 20 aastat tähendanud ainult tapeedivahetust.
Hommikusöögilauad vallutasid hiinlased ja jaapanlased, kes jätsid maha sellises hulgas nõusid, et koristajad ei viitsinud lõpupoole neid isegi enam ära vedada.
Kultuuriprogramm oli ehe muidugi. Meie reisisaatja oli väga reibas ja kompetentne taat, kes viis pooleteise päevaga läbi kolme päeva kultuuriprogrammi.
Muidugi oli suurepärane näha neid kõiki losse ja purskkevusid aga aega oleks ikka tublisti rohkem pidanud olema. "Ja nüüd- Ermitaaž poolteist tundi. Näe siin on Rembrandt, seal Leonardo da Vinci. Kes tahavad Aurorat näha: 15 minutit."
Ja saigi igalt poolt jooksujalu läbi kihutatud. Ermitaaž, Peterhoffi purskkaevud, Peeter Pauli kindlus, palee Tsarskoe Selos. Rahulikult tänaval jalutada, inimestele otsa vaadata ja niisama poodides kolada sai närune pool tundi...
Anti meile ka kaks tundi vaba aega, millest meie pundil kulus poolteist (!!) Jolki-Palki restos pliine oodates. Saad sa aru!
Kanalitel paadiga sõit oli mõnus. Giid tulistas meile poolteist tundi ajalugu. Kus lasi Jessenin end maha, kus veetis Pushkin oma viimsed päevad. Mina oleksin tahtnud lihtsalt sõita, vaadata, mõelda. Ilmselt on see jälle minu probleem, kui mulle meeldib rohkem emotsioon ja tunnetamine kui informatsioon ja teadmine. Liiga palju inffi kogunes.
Aga reis oli kokkuvõttes vahva. Kolleege oli ka põnev harjumatus situatsioonis näha.
Tagasiteel sõitsime enne Vändrat õnnetuskohast mööda. Liigus tormas muidugi pildistama. Bussis asendus rõõmus kodutee meeleolu masendusega. Nii sürr pilt oli: ööpimeduses kaks kokkukägardatud autot kraavis, vilkurite ja autotulede valguses, asjad heinamaal laiali, autonina paarsada meetrit eemal. Ja laibad kraavipervel. Ikka veel. See oli eriti jube.
Tekkis tunne, et kolm hinge hõljuvad mustava metsa kohal, vaatavad sügavas arusaamatuses neid väändunud, mõttetuks muutunuid kehasid seal all ja ei tea, kuhu edasi minna. Palvetasin tükk aega aga ikka oli masendav tuju, kui kell 2 öösel koju jõudsin.
See on ju nii lihtne reegel: ära sõida purjus peaga. Aru ma ei saa, kuidas saab sellest mitte kinni pidada.
Meie rahva kokkuvõtet reisist saab lugeda siit:
http://www.parnupostimees.ee/240806/esileht/artiklid/10067109.php