uuu?

Ma tulin vaatama, mis toimub. Kolisin wordpressi juba 2 kuud tagasi (vt eelmine sissekanne) aga statistika näitab, et ikka veel käiakse siin kah. Võibolla satutakse siia mu jäetud kommentaaride järgi, sest mu profiil viitab ikka bloggerile, mitte wordpressile, peaks selle kuidagi ümber muutma.

lähen üle

Nu, sõbrad, nüüd ma kolin siia. Tundub, et on õige aeg uueks alguseks.
Paroole ma kasutusele ei võta praegu; eks näis, kui on edaspisi on tarvis aktifotosid üles riputada või midagi, siis mõtlen parooli kah välja :D
Seni ikka avalikult ja tasuta :)
Aga teie tulge mu uut kodu vaatama. Pakun kooki!

kired möllavad

Krissu räägib kodus, miks ta ei jaksanud kunstiringi täna minna.
Asi alanud sellest, et neiu A kirjutas oma blogis neiu B kohta, milline mõttetu tüüp too on. B sai asjast teada ja mingis vahetunnis läks arvete klaarimiseks. Sõna sünnitas teise, kisa ja sõim tõusis taevani ning finaalis jäi klassipõrandale suur pundar tüdrukujuukseid. A läks nuttes ja kiila kuklaga koju, B võidutses ja säras uhkusest.
Krissu oli koos paari teise tüdrukuga läinud kisklejaid lahutama ja saanud kah jalaga makku, kogemata.
Klassijuhataja oli B kutsunud minutiks kõrvale ja öelnud, et aiai, ärgu küll nõnda enam toimigu. B hiilgas kevadel saavutusega, et lõi silma potisiniseks ühel üleliia suud pruukinud noormehel, klassi kõige pikemal poisil.
Mina tatikas olin, mu klassis küll tüdrukud kätega arveid ei õiendanud.
Uued ajad uued kombed. Kuid mul kangesti kibeleb öelda klassijuhatajale, et probleemiga võiks tegeleda. On ju psühholoog palgal ja kisklevatel tüdrukutel vanemad olemas.

Arenguvestlus ja wordpress

See postitus peaks olema parooli all, sest sisaldab lastejuttu aga blogspot seda teadagi teha ei lase. Mul on isegi wordpressis üks unustatud blogi olemas aga ma päris kardan kolimisi ja ümberseadmisi. Ja mulle põrmugi ei meeldi wordpressi dashboard. Ja ma ei oskagi enam kuskile mujale kirjutada, nagu lihtsalt tekstifailiks või lausa paberile. Nii et te peate emmejutte siin edasi taluma. Kuni võtan julguse kokku ja lähen wordpressi.

Kati klassijuhataja on lapsega rahul, nagu eilsest arenguvestlusest võis järeldada. Tüdruk olla keeleliselt hea, oskab tunnis oma vastuseid põhjendada, kui midagi ütleb, siis nii asjalikult ja emotsiooniga, et teised jäävad päris kuulama. Kunstitööd tulevad hästi välja.
Räägib õpetaja üllatuseks mõnikord inglise keeles, päris pikkade ja õigete lausetega. Keegi teda õpetanud ei ole, multikatest on keel külge jäänud.
Korraldajavaim tulevat talle vahel peale, rollimängudes vms tegevustes võib vabalt dirigeerida ja masse suunata. Eesti keeles kirjutas sõbra nime paberile ja kui sõber vastab, siis vehib selle “loosungiga” nagu hull fänn :D. Täna tegid juba teised lapsed ka loosungeid..
Täiskasvanute suhtes puudub vähimgi aukartus. Ei kohku ta direktori ega politseinikega vestlemast. Eile astunud ligi võõrale õpetajale, kes riputas koolikoridori seinale loodusfotosid ja teatanud, et tema õe pildid on kõige ilusamad. Neil oli arenenud sisukas vestlus, koos riputati viimased fotod seinale ja lahkudes teatas Kati, et tema õe fotod on ikka veel kõige ilusamad.
Mis longabb, on gäegiri ja arvuddamine. Õpetaja ei näinud siiski paanikaks põhjust.
Kuna Kati on oma emotsioonides ja eneseväljendustes nii siiras ja põhjalik, kipub ta kergesti solvuma. See parima sõbra teema on neil pinginaaber E-ga väga oluline. Unustab asju kergesti, näiteks arenguvestluse paber oli kadunud ja jäigi kadunuks.
Kohtasin koridori peal veel oma laste muusikaõpetajat, kes ütles, et Kati on õppinud pidama viisi ja kui esineb, siis kogu hingest. “Särav isik,” ütles õps.
Kodus nõudis särav isiksus pannkooki, segas kokku taigna, jõudis kuidagi koogid ära oodata ja jäi silmapilk diivanile magama. Olles enne veel poetanud pisara uudistes näidatud härjavõitluse üle, kus härg paar tüüpi surnuks puskis.
Kõik jäi õppimata, sest uni on minu meelest kõige tähtsam. Hommikul kakao kõrvale harjutasime etteütluseks pikka ja lühikest täishäälikut.
Koolis nägin Krissu klassi ka. Vaijummal! Kõik on nii pikaks veninud, käed ja jalad lausa lohisevad, vinnid ja rasvased rippuvad salgud, mõni jälle on selline tädi valmis, et vaata ja imesta. Nad kõik on minust pikemad, kõik, peale mu oma tütre :D

Kuulge.
Kas ma wordpressis saan oma parooli anda nii paljudele, nagu ma tahan või on mingi arvuline piirang? St kui vaid mõned postitused oleks parooli all? Ja huvitav, kui palju on neid, kes lõpetavad lugemise üldse, kui paroolid mängu tulevad, mis siis, kui vaid mõnel postitusel?
Ja miks pannakse tihtipeale kaks parooli, nt üks tööteemadele ja teine eraelule vms? Ja kas paroolidega on siis kuivem ja muretum tunne? Mulle meeldib, et wordpressis saab ainult iseendale nähtavaid postitusi ka teha. Ja parool.. noh.. ega need lastejutud pole ju midagi erilist ega keelatut. Lihtsalt teinekord tahaks mõnest asjast otse kirjutada, mitte läbi lillede. Suuremad lapsed ei taha enam oma pilte siia. On asju, millest päris igale vastutulijale ei taha rääkida, kuigi ma eeldan, et inimesed on ilusad ja head :D
Jagage palun kogemusi, sõnapressijad.

mõeldes meie igapäevasest toidust

Meie linnas on üks organisatsioon, kes kogub kauplustelt “parim enne” märgistuse ületanud toidukaupu ja toimetab need abivajajateni. Toitu viiakse neile, kes pole kodutud või muidu viimasel vaesuse piiril (sest nende jaoks on supiköögid jt) vaid neile, kes toimetulekutoetust ei saa, teenivad väga vähe, tihti on kaelas võlad ja vaevu-vaevu tulevad omadega välja.
Olen korra neid kaupluste ülejääk-annetusi näinud ka. Pooleldi mustad banaanid, paar kuivetunud ananassi, katkised kuivainepakid. Aga siiski midagi ja inimesed pidid tõesti tänulikud olema ja seda toitu vajama.
Tean mitmeid inimesi, kes on tunnistanud, et nende toiduraha on sendipealt loetud. Et nad juba ammu ei saa endale lubada liha, kala, juustu, võid, suhkrut või muud täiesti tavalist toitu. Keegi neist pole laisk ega käegalööja, nad kõik töötavad ja näevad tõsiselt vaeva, neil on pered ja lapsed.

Hämmastav ja piinlik. Kõikide nooblite restoranide, gurmeekaupluste ja hüpermarketite kõrval on Eestis nii palju inimesi, kes ei jaksa endale süüa osta.
Olen kindel, et lõhe esimese ja teise Eesti vahel on küll suur aga kindlasti on “vahepealses Eestis” palju inimesi, kes sooviksid ja saaksid aidata. Inimesed on ju lahked ja head : D
Nii kui Carmen Prits On Reporteris mõnda õnnetut näitab või muidu asjalood meediasse jõuavad, on nii raha kui muu värgi annetajaid küllalt. Häda on lihtsalt selles, et õnnetutest meediasse jõuab vaid pisike osa ja inimesed üldjuhul häbenevad oma rahanappust, häbenevad kelleltki abi küsida.

Seepärast kutsun kõiki üles hoidma silma peal toidupanga tegemistel ja neid aidata, kui vähegi võimalik. Ma pole küll veel aru saanud, kuidas nad kavatsevad leida abivajajad (seal, kus kohalikku organisatsiooni ei ole) ja mis finatside eest toidu nendeni toimetada.
Ehk oleks mõttekas kasutada sotsiaaltöötajate abi? Võibolla peaks looma mingi üle-eestilise andmebaasi, kasvõi netipõhise, kus abivajajad ise saaksid diskreetselt (aga kuidas tagada diskreetsust?) oma vajadustest teada anda? Et mina olen see ja see ja mulle oleks suureks abiks kord nädalas kilo hakkliha või paar kotti jahu?

Samas oleks vast mõtet igaühel oma lähikonnas ringi vaadata ja aidata. Näiteks palgapäeval toidukott naabrinaisele viia. Või ei tähenda see üks –kaks kingitud toidukotti kuus siiski laiemas plaanis siiski mitte midagi? Või kuidas anda see kott üle nii, et saaja ei tunneks piinlikkust ja andja ebamugavust?

Mis te arvate? Või võtame kätte ja käivitame blogo-globaalse aktsiooni :) ?
Et sina ja mina ja tema viime vähemalt kord kuus ühe ilusa paksu toidukoti kellelegi, kes seda tõesti vajab?
Tegelikult saab kõike seda ka ilma uhkete aktsioonide ja kampaaniateta teha. Olen kindel, et paljud teevadki.

seentest ja murdeeast

Vahel on natuke raske peale päikeselisi puhkepäevi mossis ja sombusel esmaspäeval endale sisendada, et päike on endiselt pilvede taga olemas ja sinu südames ka, kui on vaid jaksu pilved eest lükata…

Aiamaad ma korda teha ei jõudnud, seenele minna aga küll. Täiesti suvaliselt teelt keerasime alla ja jõudsime mingisugusesse liivakarjääri, kus traktorid olid langetanud puid ja kaevandanud liiva. Ragistasime tükk aega võsas, lõpuks lõime käega, et see küll seenemetsa moodi välja ei näe ja hakkasime ära minema. Siis ämm märkas otse tee kõrval heina sees riisikaid, mida tema nimetas kaseseenteks aga mina kodus vaatasin, et pigem karvane või hallipiimane riisikas. Neid me siis sel imelikul maastikul korjasime ja nad ei saanud absoluutselt otsa kah. Lõpuks jõudsime “korralikku” männimetsa, kus oli poole vähem seeni aga männiriisikaid siiski leidus. Lõpuks said meil kõik korvid ja kotid ja rätikud seeni täis ja ämm ütles, et no kui nüüd senneahnus ei lõpe, siis järgmine samm on püksid jalast võtta ja neisse korjama hakata…
Õnneks sai ahnus otsa, seened mitte. Nüüd on nad kupatatud ja ootavad külmas vees väljaväänamist. Mul vanaemal oli es-petsiaalne linane kott, mille peale pandi seente vajutiseks kivi, tea, kas peaks omale ka sellise õmblema.

Mind üllatas Kati. Ta ei viitsi absoluutselt pesta nõusid või panna oma riideid kappi või teha selliseid lihtsaid asju. Kuid nädalavahetusel palus ise end appi seinu pesema, oli ainsana kohe hakkamas seenele minekul (Miku oli võistlustele ja Krissu kardab ämblikke) ning osales pärast suure innuga seente puhastamises. Ise ütleb, et talle just meeldib “päris töid ja suurte asju” teha : )
Muretsema paneb seekord puberteet. Nii kurjaks on lapsed läinud mul. Krissu kipub õe-vennaga aina suhtlema peale käratades või tänitades või lihtsalt vihaselt, vinguvalt. Paha kuulata. Nagu ma aru saan, on neil koolis-klassis pubekate suhtlemine ka selline jõuline-füüsiline, üks karjumine ja togimine käib kõik aeg. Rääkimata kaktuseokastega torkimisest, käte väänamisest jne. Jalahoobid on hetkel aktuaalsed. Kodus ta üritab vaid “mängult” jalaga vehkida aga ma olen selle resoluutselt ära keelanud. Mis siis, et “me koolis teeme kogu aeg nii”. Mida on!! Noored neiud!! Kassa hukan olet!!
Ja ta magab kohutavalt palju. Pool suve magas maha. See pidi olema murdeeaga kaasnev nähtus. Kooliarst oli mõõtnud, et aastaga 20 cm on kasvanud. Ei ole võimalik. Äkki oli 10 cm, ajas segamini midagi. Kuigi tegelikult ta vaid 8 cm minust veel lühem.
Esimesed kahed on Krissul platsis. Mate ja ajalugu. Ise ta väidab, et oskab, lihtsalt õpik jäi koju või õppis valet asja või õps küsis valet asja.
Nüüd ka 11-aastane on hakanud turtsuma-mossitama. Vahel peale käratama kah.
Kole palju õppida neil, koolikotid rasked kui kivid. Arusaadav, et koolis raske, palju rahvast, lärmi ja pinget. Kodus saab siis end välja elada. Kuid! Vanemad on ka inimesed!
Nüüd mõtlen, kui armsasti õde-venda 5-6stena koos mängisid ja ehitasid. Vahel kemplesid ka aga mitte nii kirglikult, kui praegu.
Seitsmes klass pidi koolis kõige raskem olema, kaheksandas vast hakkavad juba kasvuraskustest üle saama. Oh aeg. Kannatust tuleb varuda.
Ning mul puudub täiesti pubekaemade tugigrupp. Sõbrannade samas eas lapsed on kenad, viksid ja hoolsad.

idee

Tänu Reedale leidsin super sünnipäevaidee. Kahjuks on minu sünna nädala sees ja nii laialdast aktsiooni ei saa ette võtta. Äkki saaks kuidagi ideed kohalike olude jaoks modifitseerida?
Nende jaoks, kes ei viitsi kunagi linke avada (ma ise sealjuures ka): naine, kes saab sama vanaks kui mina, veetis terve päeva koos perega, sooritades pisikesi heategusid ja zeste, igaüks ühe eluaasta kohta. Lisaks palus sama teha ka oma sõpradel, tuttavatel ja netituttavatel. Nii lahe!
Mulle küll tundus, et paljud asjad nõudsid üsna kõvasti raha kulutamist a la kinkekaartide ostmine ja jagamine, tasuta kohvi jagamine, kellegi eest arve maksmine jne aga oli ka oma üleliigsete asjade kuskile annetamist, kadunud õhupalli tagasitoomist, toidukottide autoni tassimist, tanklas kellegi auto tankimisel abistamist, postiljonile väikese kingituse jätmist, ehitajatele teepakkumist jne. Võhivõõrastele inimestele loomulikult!
Häda on ka selles, et ma olen/saan võrdlemisi vanaks, oleks 15 aasta sünna, läheks lihtsamalt :D
Kuid siiski, kuidas saaks ideed järgida?