Meie linnas on üks organisatsioon, kes kogub kauplustelt “parim enne” märgistuse ületanud toidukaupu ja toimetab need abivajajateni. Toitu viiakse neile, kes pole kodutud või muidu viimasel vaesuse piiril (sest nende jaoks on supiköögid jt) vaid neile, kes toimetulekutoetust ei saa, teenivad väga vähe, tihti on kaelas võlad ja vaevu-vaevu tulevad omadega välja.
Olen korra neid kaupluste ülejääk-annetusi näinud ka. Pooleldi mustad banaanid, paar kuivetunud ananassi, katkised kuivainepakid. Aga siiski midagi ja inimesed pidid tõesti tänulikud olema ja seda toitu vajama.
Tean mitmeid inimesi, kes on tunnistanud, et nende toiduraha on sendipealt loetud. Et nad juba ammu ei saa endale lubada liha, kala, juustu, võid, suhkrut või muud täiesti tavalist toitu. Keegi neist pole laisk ega käegalööja, nad kõik töötavad ja näevad tõsiselt vaeva, neil on pered ja lapsed.
Hämmastav ja piinlik. Kõikide nooblite restoranide, gurmeekaupluste ja hüpermarketite kõrval on Eestis nii palju inimesi, kes ei jaksa endale süüa osta.
Olen kindel, et lõhe esimese ja teise Eesti vahel on küll suur aga kindlasti on “vahepealses Eestis” palju inimesi, kes sooviksid ja saaksid aidata. Inimesed on ju lahked ja head : D
Nii kui Carmen Prits On Reporteris mõnda õnnetut näitab või muidu asjalood meediasse jõuavad, on nii raha kui muu värgi annetajaid küllalt. Häda on lihtsalt selles, et õnnetutest meediasse jõuab vaid pisike osa ja inimesed üldjuhul häbenevad oma rahanappust, häbenevad kelleltki abi küsida.
Seepärast kutsun kõiki üles hoidma silma peal toidupanga tegemistel ja neid aidata, kui vähegi võimalik. Ma pole küll veel aru saanud, kuidas nad kavatsevad leida abivajajad (seal, kus kohalikku organisatsiooni ei ole) ja mis finatside eest toidu nendeni toimetada.
Ehk oleks mõttekas kasutada sotsiaaltöötajate abi? Võibolla peaks looma mingi üle-eestilise andmebaasi, kasvõi netipõhise, kus abivajajad ise saaksid diskreetselt (aga kuidas tagada diskreetsust?) oma vajadustest teada anda? Et mina olen see ja see ja mulle oleks suureks abiks kord nädalas kilo hakkliha või paar kotti jahu?
Samas oleks vast mõtet igaühel oma lähikonnas ringi vaadata ja aidata. Näiteks palgapäeval toidukott naabrinaisele viia. Või ei tähenda see üks –kaks kingitud toidukotti kuus siiski laiemas plaanis siiski mitte midagi? Või kuidas anda see kott üle nii, et saaja ei tunneks piinlikkust ja andja ebamugavust?
Mis te arvate? Või võtame kätte ja käivitame blogo-globaalse aktsiooni :) ?
Et sina ja mina ja tema viime vähemalt kord kuus ühe ilusa paksu toidukoti kellelegi, kes seda tõesti vajab?
Tegelikult saab kõike seda ka ilma uhkete aktsioonide ja kampaaniateta teha. Olen kindel, et paljud teevadki.
mõeldes meie igapäevasest toidust
Tuesday, September 28, 2010
Posted by ritsik at 1:16 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
8 comments:
jah, see on sul väga hea ja õige mõte. Ülla eesmärgi nimel. Poes kõik hinnad järjest tõusevad ja endal ka varsti polegi poodi enam asja. Õudukas on see hinnapoliitika.
Maal on veidi lihtsam. Kartuli, piima ja munadega ikka ajab ära noh ja hoidised ka. Meil maal toidu poolest hädas ei olda. Kes ikka lehma ka peab, siis seda enam.
Sinu idee aidata abivajajaid on kuldaväärt.Ainult, et kuidas seda praktikas teoks teha?
Mina olen see, kellele on sedasi toitu toodud, siis kui rasked ajad olid. Sõbrad tulid külla toidukott kaasas. Ise olen samuti sõbrannale poetanud mõned sajased või kutsunud lõuna- või õhtusöögile. Ja muidugi suitsetajana andnud teisele suitsetajale paki suitsu.
Eriti oluline on toetada neid, kes ise küsida ei oska. Minu sõbranna on selline, kes küsida ei oska. Mitte kunagi. Enne nälgib. aga vahest polegi vaja midagi anda- vahest on vaja lihtsalt olemas olla.
mulle tundub samutinii parem, et ise viid ja annad.tead vähemalt, et see on kindlasti koht, kus abi vajatakse ja raha(toit) ei lenda kosmosesse.
Mina olen ka kunagi saanud suure koti kartuleid ja muud kraami ja küll olin tänulik! Samas mulle tundub, et paljud inimesed ei taha abi vastu võtta, mh kartuses, et need tasuta lõunad lähevad pärast kalliks maksma. Maksavad siis oma vabaduse eest näljaga.
Praegu mõtlen, et kuhu lähevad kõik sööklate ja peenemate toidukohtade jäägid, mida nad päeva jooksul ära ei müü? Visatakse lihtsalt ära?
Samas on Eestis kümneid tuhandeid lapsi, kes ei saa kodus peagu kunagi liha ega muud paremat süüa.
nad jah viskavad ära, sest kui realiseerimisaeg on üle, siis tervisekaitse ei luba müüa ega niisama jagada. ja siis läheb kraam prügikasti, ja kodutud sealt õngitsevad.
No ma saan aru, et kui tähtaeg on juba üle, siis ega tõesti ei või müüa ega jagada. Riknemahakkav liha on tervisele ohtlik.
Aga natuke enne seda on ta veel piisavalt söödav. Selle võiks ju kasvõi "oma taarasse" laiale jagada (no et lähevad inimesed oma kopsikutega kohale ja kodus söövad, siis jääb sööklal nõudepesemise ja koristamise kulu ära). Ja transpordikulu on kasutajal. Mina kujutan seda ette umbes nii, et viimasel pooltunnil jagab toidujagaja allesjäänud kraami soovijatele välja. Ja ma kujutan ette, et ta võiks olla selle juures õnnelik, et saab kellelegi head teha.
(Kui mina oleks see õnnelik toidusaaja, ma viiks neile muide teinekord õunu vm vastu, kui nad sooviks. Lihtsalt tänuks. Ja kui mul muud neile anda poleks, siis ma sooviks neile südamest kõike head. Selle nipiga ei tunne ma end kunagi võlgu olevat ja võin kõiki kingitusi vastu võtta, kui nad ikka paistavad kingitused olevat ja mitte mingi kaval äri.)
Saan aru, et päevast ülejäänud toiduga midagi ette võtta on palju tülikam kui lihtsalt minema visata. Mina kulutan mh üsna palju aega selleks, et väikseksjäänud lasteriideid uutele omanikele pakkuda ja sügiseti sadu kilosid puuvilju laiali jagada - ise korjan, pakin, viin kohale. Aga mulle tundub, et nii on vaja teha. Solidaarsusest ja ökoloogiast ja talupojamõistusest lähtudes.
Armastust ja valgust!
Väga tubli tegu Sinust!
Ma ka üritan laste ja enese riided laiali saata, kui keegi ei taha, siis kasvõi Humanasse või secondhänd poe ukse taha tasuta jagamise kasti. ja õunauputusega võitlemisega sama teema.
Seda võiks tegelikult täitsa propageerida, et pool tundi enne sulgemist toidujääke laiali jagada. Kardan, et siin on mingi konks, miks seda siiamaani pole suudetud teostada.
Ma kahtlustan, et ahnus ja laiskus on selle konksu nimi.
Ma olen viimasel ajal jälginud, kui palju on minus erinevat sorti ahnust - kuigi ma enda meelest püüan ökolt elada ja teadlikult vähe tarbida, ikka varun endale igasugu asju topelt. Ja ebavajalikku infot. Jms, mida äkki läheb vaja. Aga ei lähe.
Eks need sööklakaupmehed ka loodavad, et viimasel pooltunnil astub keegi sisse ja maksab toidu eest. Ja toidu purkidesse väljajagamine on ka suht tülikas töö, muul viisil toidust vabanemine on mugavam.
(Aga ma mäletan seda ka, kui rõõmus ja tänulik ma olin oma tütre esimesel paaril eluaastal mehe asutuse söökla supi üle, mida mees purgiga mulle õhtuti tõi - selles olukorras lihtsalt polnud võimalik mingit korralikku sööki keeta. Paljud pole sellises jamas olnud ja lihtsalt ei kujuta ette, et vahel on elus mõni asi kehvasti, ja siis ei saa nad hädalistest aru - tundub, et need ise on kehvad ja vaadaku ise, kuidas saavad. Edukad ja tublid ju jamasse ei satu.)
Post a Comment