Tagumiku roll õnne valemis

Lugesin selle tüdruku päevikut, kus ta hakkab kirjutama oma õnnelikust elust saledana.
Sesamy arutles, miks me laseme end teise arvamusel nii palju mõjutada ja kommentaarides oli juttu, et kõik me laseme, igaühel on oma nõrk koht, mille pihta sihitud kriitika paneb mässama, tekitab soovi midagi tõestada, midagi eneses või maailmas või kriitikus muuta (näiteks näägutaja või solvaja ninakuju).
Ma ei viitsi siinkohal diskuteerida teiste arvamusest mõjutatud saamisest üleüldse, aga
lihtsalt tuli meelde, kui kirglikult ma oma keha vihkasin, täie põhjalikkusega - ma ei söönud, ma tegin trenni, kuid ei läinud oluliselt peenemaks vaid meenutasin hoolimata kõigist pingutustest kehakujult paati nimega "Plasku-Punnpepu" Durrelli raamatust Minu pere ja muud loomad...
Too eelpoolmainit blogitüdruk ilmutas sarnases situatsioonis tahtejõudu, sai kõhnaks ja siis õnnelikuks. Ma leidsin enne armastuse ja - siis, et mistarvis näljutada, kui paljudele meestele lausa meeldivad puusad. Noh, mulle endale hakkasid siis kah lõpuks meeldima :D

Ma ei tea, kas oleksin selle tõdemuseni jõudnud ka ilma armastuseta. Noorel tüdrukul läheb enesekindluse ja oma tegeliku väärtuse avastamiseni ikka päris kaua aega ja seni võib ta buliimitseda või 900 kaloriga päevas piirduda või muid hulle tükke teha. Välimus ja teistele kasvõi väliselt meeldimine on teatud eas ju ülioluline.
Mis siis, kui mõni tõsine iluviga juures? Võibolla siis peab oma sisemise minaga rahu ja sõpruse leidmiseks rohkem vaeva nägema aga samas, jääks ära see mõttetu -mul on kõverad jalad ja halb näonahk- põdemine?
Meil oli kursusel üks poiss, kel kael hästi kõver. Ülearu sõbralik maailma vastu ta just polnud aga see-eest oli ta ülitark. Kursuse 50 inimesest kõige targem, tõsine teadlane. Nüüd tagantjärele mõtlen, kas ta lihtsalt oligi geenius või ise õppimisega nii palju vaeva näinud, et oma välist viga kompenseerida.
Ma mitte kaua tagasi panin siia selle kätetu ja jalutu noormehe, Nicki video. Vat see on tase. Mittepõdemise, leppimise ja oma puuduste enda kasuks pööramise ülim tase.

Tänases trennis sambatades ja salsatades tundus küll, et mu umbes Rooma riigi laiune kehaosa võtab enda alla terve saali peeglipinna kuid, häh, tantsurõõmu see küll ei vähendanud. Ükski trenn pole minus varem nii teravat õnnetunnet tekitanud!
Mitte et poleks vaja 8 kilo alla võtta, ei, on ikka vaja aga see ei tee mind kurvaks. Kehakaal on õnne valemis kõigest üks muutuja.