loovus vol 3

Tegelikult sai mu loovusepostitus alguse ju koolisüsteemi peale mõtlemisest, et kuivõrd on seal tuima tuupimist ja hinnetejahti ning kuivõrd kohta teistele annetele, empaatiast ja artistlikkusest näiteks filosofeerimiseandeni.
Muidugi on tore, kui kool tunnustab ja oskab leida väljundit laste annetele aga põhitöö selles tuleks vast ikka vanematel ära teha. Või - mis töö, lastega koos midagi lahedat teha, näiteks klaasi sulatada, on ju puhas rõõm :D
Või- oleneb, matemaatikaande arendamisel jääksin ma küll hätta, sest mate pole just mu parim sõber. Sama lugu filosofeerimisega.

Ideaalis võiksid kool ja kodu muidugi kena koostööd teha.
Näide: Krissu nuias endale sünnipäevaks fotokat ja ta saigi kingitud raha eest väikese digika. Nüüd klõpsutab hoolsalt. Eelmisel kevadel viis ta mõned oma pildid koolis korraldatud fotovõistlusele ja sai auhinna.
Sel suvel kalal käies avastasid mees ja lapsed Sauga jõe ääres ühes mahajäetud laohoones suure metsiku kassikoloonia. Seal on peopesasuuruseid tittesid, hoolsaid emasid, kes kalameeste tagant ahvenaid näppavad ja ülbeid kassihärrasid. Oma paarkümmend tükki, kõikvõimalikus värvigammas.
Krissu on neid pildistamas käinud mitu raksu ja mõni kaader on täitsa okei juba.
Ootame järgmist fotovõistlust :)








viimasel pildil autor koos meie kodukassiga.

PS. Mis ja kas selle kassiuputusega peale hakata, on omaette küsimus. Empaatia on lastel arenenud, sest Krissu tassib naabritüdrukutega kassidele süüa. Aga see pole lahendus.
Talv tuleb, kala saab otsa, haigused levivad. Pojad tuleb kinni püüda ja kodud otsida, suured peaks ka kinni püüdma, kastreerima-steriliseerima, ravima ja siis võiks nad seal isegi edasi olla, kui uusi kodusid ei leita. Aga selleks, et varjuka inimesed saaks neid kinni püüda, ei tohi neid toita... lõksud on ju toiduga.