Arenguvestlus ja wordpress

See postitus peaks olema parooli all, sest sisaldab lastejuttu aga blogspot seda teadagi teha ei lase. Mul on isegi wordpressis üks unustatud blogi olemas aga ma päris kardan kolimisi ja ümberseadmisi. Ja mulle põrmugi ei meeldi wordpressi dashboard. Ja ma ei oskagi enam kuskile mujale kirjutada, nagu lihtsalt tekstifailiks või lausa paberile. Nii et te peate emmejutte siin edasi taluma. Kuni võtan julguse kokku ja lähen wordpressi.

Kati klassijuhataja on lapsega rahul, nagu eilsest arenguvestlusest võis järeldada. Tüdruk olla keeleliselt hea, oskab tunnis oma vastuseid põhjendada, kui midagi ütleb, siis nii asjalikult ja emotsiooniga, et teised jäävad päris kuulama. Kunstitööd tulevad hästi välja.
Räägib õpetaja üllatuseks mõnikord inglise keeles, päris pikkade ja õigete lausetega. Keegi teda õpetanud ei ole, multikatest on keel külge jäänud.
Korraldajavaim tulevat talle vahel peale, rollimängudes vms tegevustes võib vabalt dirigeerida ja masse suunata. Eesti keeles kirjutas sõbra nime paberile ja kui sõber vastab, siis vehib selle “loosungiga” nagu hull fänn :D. Täna tegid juba teised lapsed ka loosungeid..
Täiskasvanute suhtes puudub vähimgi aukartus. Ei kohku ta direktori ega politseinikega vestlemast. Eile astunud ligi võõrale õpetajale, kes riputas koolikoridori seinale loodusfotosid ja teatanud, et tema õe pildid on kõige ilusamad. Neil oli arenenud sisukas vestlus, koos riputati viimased fotod seinale ja lahkudes teatas Kati, et tema õe fotod on ikka veel kõige ilusamad.
Mis longabb, on gäegiri ja arvuddamine. Õpetaja ei näinud siiski paanikaks põhjust.
Kuna Kati on oma emotsioonides ja eneseväljendustes nii siiras ja põhjalik, kipub ta kergesti solvuma. See parima sõbra teema on neil pinginaaber E-ga väga oluline. Unustab asju kergesti, näiteks arenguvestluse paber oli kadunud ja jäigi kadunuks.
Kohtasin koridori peal veel oma laste muusikaõpetajat, kes ütles, et Kati on õppinud pidama viisi ja kui esineb, siis kogu hingest. “Särav isik,” ütles õps.
Kodus nõudis särav isiksus pannkooki, segas kokku taigna, jõudis kuidagi koogid ära oodata ja jäi silmapilk diivanile magama. Olles enne veel poetanud pisara uudistes näidatud härjavõitluse üle, kus härg paar tüüpi surnuks puskis.
Kõik jäi õppimata, sest uni on minu meelest kõige tähtsam. Hommikul kakao kõrvale harjutasime etteütluseks pikka ja lühikest täishäälikut.
Koolis nägin Krissu klassi ka. Vaijummal! Kõik on nii pikaks veninud, käed ja jalad lausa lohisevad, vinnid ja rasvased rippuvad salgud, mõni jälle on selline tädi valmis, et vaata ja imesta. Nad kõik on minust pikemad, kõik, peale mu oma tütre :D

Kuulge.
Kas ma wordpressis saan oma parooli anda nii paljudele, nagu ma tahan või on mingi arvuline piirang? St kui vaid mõned postitused oleks parooli all? Ja huvitav, kui palju on neid, kes lõpetavad lugemise üldse, kui paroolid mängu tulevad, mis siis, kui vaid mõnel postitusel?
Ja miks pannakse tihtipeale kaks parooli, nt üks tööteemadele ja teine eraelule vms? Ja kas paroolidega on siis kuivem ja muretum tunne? Mulle meeldib, et wordpressis saab ainult iseendale nähtavaid postitusi ka teha. Ja parool.. noh.. ega need lastejutud pole ju midagi erilist ega keelatut. Lihtsalt teinekord tahaks mõnest asjast otse kirjutada, mitte läbi lillede. Suuremad lapsed ei taha enam oma pilte siia. On asju, millest päris igale vastutulijale ei taha rääkida, kuigi ma eeldan, et inimesed on ilusad ja head :D
Jagage palun kogemusi, sõnapressijad.