Loovusest edasi

Ma pean tunnistama, et olen üks kahepalgeline silmakirjatsejamoor.
Jajah, hinded ei tähenda midagi, las aga arenevad lapse teistsugused anded, peaasi, et oleks ta loov ja muidu rõõmus.
Hmh, miks ma siis vajusin nii mossi, kui pesamuna teatas täna oma etteütluses saadud kolmest?
Sest ma olen nii harjunud, et mu lapsed õpivad hästi. Sest ma küll enda meelest oivikukultusest ei hooli aga kui uhke ma olin, kui poisil olid kevadel tunnistusel kõik viied. Sest ma sisimas arvan, et kui laps ei oska arvutada ega õigesti kirjutada, siis... vist tema vanemad ei ole temaga piisavalt tegelenud.
Et need neetud hinded ikkagi on siis tähtsad, tahan ma seda endale tunnistada v ei.

Loovus on ka tähtis.
Täna käisin Urmas Sisaski juubelikontserdil. Ma midagi sellist küll polnud varem kuulnud. Sisask on oma olemise ja tegemistega ja kosmose ja vetevanade ja metshaldjate muusika kirjapanemisega tavainimese jaoks suht .. piiripealne isik. Oi kui naljakas ta oli kontserdi lõpus laval sebides.
Sama kummaline, kui ta ise, oli ka tema muusika. Näiteks satelliitkontsert Triangulatsioon või mis ta nimi oligi. Sümfoonia nagu olema peab, ilus ja voolav. Siis ilmub elektriviiul ja korraga tuleb mingi polkakepsutus. Edasi läheb jazziks ja jazzrokiks, siis pöörab Grünbergiks, siis sümfooniaks tagasi ja siis mustlasmuusikaks. Aga nii huvitav! Geniaalne!
Ei tea, mis hindeid Sisask koolis sai? Tavaline koolipoiss ta kindlasti ei olnud.

Jäin mõtlema ja suutsin leida vaid kaunite kunstidega seotud loovuse arendamise meetodeid.
Olin lastega 7 aastat kodus, hulluksminemise vältimiseks tegin nendega igasuguseid asju. Harjumusest teen üht-teist siiamaani.
On joonistatud ja voolitud, kive maalitud ja liivapilte tehtud, taimi korjatud, määratud ja kuivatatud, nukuteatrit tehtud, nukumaja dekoreeritud, küpsiseid tehtud, pabernukke lõigutud, akendele maalitud, mune kaunistatud, volditud.
Püüan neid vedada näitustele, mis vähegi noorele vaatajale midagi pakuvad. Käime lastele mõeldud kontsertidel ja etendustel, kui neid on. Siinkohal aupaklik viibe Miku eksklassijuhatajale, kes vedas neid mööda kultuurikantse visalt ja pidevalt, isegi balletti vaatama, mis neile väga meeldis.
Igasugused töötoad kollaažist klaasisulatamise ja kivilihvimiseni kuuluvad meie kindlate lemmikute hulka.
Raamatupuudust meie kodus ei ole, ette lugenud olen umbes miljon tundi.
Maailma asjade üle arutame ja uudiseid telekast vaatame.
Kuid mul tõesti ei ole aimugi, kuidas arendada näiteks matemaatilist loovust, loogilist mõtlemist, empaatiat, suhtlusoskust ja veel paljusid, paljusid asju.
Konfliktilahendamine on täiesti omandamata oskus, tundus mulle täna vaadates koolist väsinud lapsi, kes õhtusöögilauas ennastunustavalt kemplesid.

Ja lõppude lõpuks ei tea sa ikkagi, mis lapsele külge hakkab ja tema anded lahti päästab. Geenid ka veel.
Krissu õppis lugema esimese klassi alguses suure vaevaga, praegu loeb ta nagu hull, lisaks joonistab ja on väga varasest east saadik hästi arutlev ja terane. Samas selgus eile, et ta pidas kontrolltöös Prantsusmaad ja Itaaliat linnadeks ja arvas, et Inglismaa asub USA külje all :S
Mihkel on musikaalne, joonistab hästi ja tunneb huvi maailma asjade vastu. Kuid loeb vastu tahtmist, kuigi sai lugemise soravalt selgeks viieaastaselt.
Kati ei tunne mingit huvi teaduse ega maailma asjade vastu - kui need pole emotsionaalsed sündmused- aga ta tantsib, laulab, võtab ette keerukaid ja fantaasiarikkaid mänge ning on võimeline detailselt taasesitama pool aastat tagasi etteloetud muinasjutte.
Ma siiralt loodan, et Isal on nende kõigi jaoks mõeldud oma koht maailmas.