Söögijuttu

Blogide üks suurimaid võlusid on inspiratsiooni saamine ja jagamine. Siinkohal tänusõnad Triinule (ma ei tea, kas võin linkida aga te ju teate Triinu niigi, eks?) kes kirjutab oma kokkamisest sellise entusiasmi, rõõmu ja elevusega, et isegi minusugune oh-jälle-peab-midagi-süüa-tegema ignorant laseb end vahel teelt eksitada ja paneb paja tulele. Triinul on vahva see, et tal on kirjas kogu lugu: miks tekkis tahtmine just seda sööki teha, kust sai algosad, kas oli lihtne teha, mis tundega ta vaaritas ja lõpuks, mis nägu tegi publik ja kas limpsiti sõrmi.
Muidugi ei saa kauni kirjutamisstiili eest kiitmata jätta ka Manni, aga kuna mul pole mereande ega kummalisi juurvilju, siis tema asju ei anna alati järgi teha.

Ühesõnaga ma tegin seda kõrvitsamarmelaadi õunte, sidruni ja ingveriga, mis tuli tõesti natuke aprikoosimoosi (kae kui ilus sõna) moodi, kuldse värviga ja üsna magus. Mul polnud kaalu, panin kõiki aineid umbes, sestap on natuke vedel. Kujutan ette, pudru peal või kissellina käib hästi ja talvel, kui pliidil röstsaiu hakkame tegema, siis ka on asjaks.
Viisin tööle degusteerida ja päris palju kiideti ning purk söödi tühjaks. Vast siis kõige hullem välja ei kukkunud.
Küll lendasin orki kõrvitsasaiaga, mul jäi ju pool kõrvitsat üle. Sai kerkis mühisedes aga jäi seest nätske. Nagu mu viimased ebaõnnestunud leivadki pool aastat tagasi. Saia värv ja maitse tulid küll väga head aga jah, vedelavõitu.

Täna oli mul rõõm külastada seenenäitust Voltveti mõisas ning osaleda seeneroogade degusteerimisel.
Kõige huvitavam seen oli teise seene viljakehal kasvav Eestis esmakordselt leitud parasiitpuravik! Muidu oli neil 150 liiki määratud, aukartust äratav. Ega võib paljusid seeni süüa, isegi tikupea suurustest seentest saaks teelusikatäie midagit keeta…
Närvidele käib, et Pärnumaal ei ole sirmikuid, vähemalt pole ma kunagi näinud, ei metsas ei turuletil. Ega korralikke tõmmuriisikaid, mida Tartumaal kah kunagi vaat et vikatiga niitnud olen. Ma ema-isaga käisin tihti Kurista metsas seenel, nende mõnusate küngaste vahel sai ikka palju tunde mööda saadetud.

Kuid pidin seenetoitudest.
Vana hea seenesalat oli ikka kõige etem. Ühes variandis olid seentele salatis seltsiks õun ja paprika, ka väga huvitav, teises oli justkui vinigreti sees seeni. Keegi oli teinud kupatatud liimikuid, et neid populariseerida. Ei tea, välja nägid jubedad ja maitsesid kah eikuidagi.
Seenepirukad meeldisid. Risotol polnud viga. Huvitav oli kartulivorm hallitusjuustu ja seentega ja ten pointsa saab minult kukeseeneomlett. Kukeseen ei kaota erinevalt teistest oma head seenemaitset pannil ära.
Metsas pidid puravikud olema asendunud pilvikutega ja need omakorda riisikatega.
Meie pere on lõpetanud nohuga ja alustanud köhaga.