Vahel on natuke raske peale päikeselisi puhkepäevi mossis ja sombusel esmaspäeval endale sisendada, et päike on endiselt pilvede taga olemas ja sinu südames ka, kui on vaid jaksu pilved eest lükata…
Aiamaad ma korda teha ei jõudnud, seenele minna aga küll. Täiesti suvaliselt teelt keerasime alla ja jõudsime mingisugusesse liivakarjääri, kus traktorid olid langetanud puid ja kaevandanud liiva. Ragistasime tükk aega võsas, lõpuks lõime käega, et see küll seenemetsa moodi välja ei näe ja hakkasime ära minema. Siis ämm märkas otse tee kõrval heina sees riisikaid, mida tema nimetas kaseseenteks aga mina kodus vaatasin, et pigem karvane või hallipiimane riisikas. Neid me siis sel imelikul maastikul korjasime ja nad ei saanud absoluutselt otsa kah. Lõpuks jõudsime “korralikku” männimetsa, kus oli poole vähem seeni aga männiriisikaid siiski leidus. Lõpuks said meil kõik korvid ja kotid ja rätikud seeni täis ja ämm ütles, et no kui nüüd senneahnus ei lõpe, siis järgmine samm on püksid jalast võtta ja neisse korjama hakata…
Õnneks sai ahnus otsa, seened mitte. Nüüd on nad kupatatud ja ootavad külmas vees väljaväänamist. Mul vanaemal oli es-petsiaalne linane kott, mille peale pandi seente vajutiseks kivi, tea, kas peaks omale ka sellise õmblema.
Mind üllatas Kati. Ta ei viitsi absoluutselt pesta nõusid või panna oma riideid kappi või teha selliseid lihtsaid asju. Kuid nädalavahetusel palus ise end appi seinu pesema, oli ainsana kohe hakkamas seenele minekul (Miku oli võistlustele ja Krissu kardab ämblikke) ning osales pärast suure innuga seente puhastamises. Ise ütleb, et talle just meeldib “päris töid ja suurte asju” teha : )
Muretsema paneb seekord puberteet. Nii kurjaks on lapsed läinud mul. Krissu kipub õe-vennaga aina suhtlema peale käratades või tänitades või lihtsalt vihaselt, vinguvalt. Paha kuulata. Nagu ma aru saan, on neil koolis-klassis pubekate suhtlemine ka selline jõuline-füüsiline, üks karjumine ja togimine käib kõik aeg. Rääkimata kaktuseokastega torkimisest, käte väänamisest jne. Jalahoobid on hetkel aktuaalsed. Kodus ta üritab vaid “mängult” jalaga vehkida aga ma olen selle resoluutselt ära keelanud. Mis siis, et “me koolis teeme kogu aeg nii”. Mida on!! Noored neiud!! Kassa hukan olet!!
Ja ta magab kohutavalt palju. Pool suve magas maha. See pidi olema murdeeaga kaasnev nähtus. Kooliarst oli mõõtnud, et aastaga 20 cm on kasvanud. Ei ole võimalik. Äkki oli 10 cm, ajas segamini midagi. Kuigi tegelikult ta vaid 8 cm minust veel lühem.
Esimesed kahed on Krissul platsis. Mate ja ajalugu. Ise ta väidab, et oskab, lihtsalt õpik jäi koju või õppis valet asja või õps küsis valet asja.
Nüüd ka 11-aastane on hakanud turtsuma-mossitama. Vahel peale käratama kah.
Kole palju õppida neil, koolikotid rasked kui kivid. Arusaadav, et koolis raske, palju rahvast, lärmi ja pinget. Kodus saab siis end välja elada. Kuid! Vanemad on ka inimesed!
Nüüd mõtlen, kui armsasti õde-venda 5-6stena koos mängisid ja ehitasid. Vahel kemplesid ka aga mitte nii kirglikult, kui praegu.
Seitsmes klass pidi koolis kõige raskem olema, kaheksandas vast hakkavad juba kasvuraskustest üle saama. Oh aeg. Kannatust tuleb varuda.
Ning mul puudub täiesti pubekaemade tugigrupp. Sõbrannade samas eas lapsed on kenad, viksid ja hoolsad.
seentest ja murdeeast
Monday, September 27, 2010
Posted by ritsik at 12:34 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
11 comments:
varsti on jälle "normaalsed"tagasi.
saavad taas kenasti läbi.
ma ka kodus ei lubanud/luba inetult käituda/vehelda. alati lisan, et ega mulle ei meeldiks, kui nad kodust väljas ka nii käituks, aga seal pole mind kõrval nägemas/kuulmas.seal peavad ise otsustama.
Pubekate ema tulevikus, olevikus ja minevikus.
kuule, mu omad küll viksid ja viisakad ei ole :) kui sa silmas pead. Eks ikka tehakse krutskeid ju ka, sest kole kah kui 40 aastased mutid kepslema pistavad. Noh aga vaja ehk rohkem etegevust ette anda pubekatele mis neid huvitaks?
Meil ka nagistavad aga kui inetuks ei ole läinud, siis las nagistase.
Ma ka ei tiia, no ma kah vennaga ikka puberteeti pidasin :) Küll lätt üle. Kõik on üle elanud.
kuule, mu omad küll viksid ja viisakad ei ole :) kui sa silmas pead. Eks ikka tehakse krutskeid ju ka, sest kole kah kui 40 aastased mutid kepslema pistavad. Noh aga vaja ehk rohkem etegevust ette anda pubekatele mis neid huvitaks?
Meil ka nagistavad aga kui inetuks ei ole läinud, siis las nagistase.
Ma ka ei tiia, no ma kah vennaga ikka puberteeti pidasin :) Küll lätt üle. Kõik on üle elanud.
ma väga loodan, et see läbisaamine neil millalgi jälle paraneb.
ja Iti, loomulikult sinu lapsed on viksid :D
ise olin suht rahumeelne pubekas aga 20aastaselt viskasin kaane pealt. parem hilja kui mitte kunagi..
No mul kogemusi nii enda pubekaeast kui siis nüüd hakka suurem pliks bubeka trikke tegema.
Minul on sellele üks ja ühene lahendus. Täielik nulltolerants pubeka trikkidele ja tujudele. Muidugi koos selgitusega miks need head pole. Muidugi tujud tulevad ja on meil kõigil aga seda annab ka kontrollida.
Ise oli täiesti taltsutamatu teismeline ja polnud ka kedagi kes mind oleks paika pannud. Enda pubekaeast saaks korraliku raamatu. Aga märksõnad on üksi kasvamine, kiuslik ja tujukas vanaema ning sugulased kes kõik üritasid kord kuus mind paika panna. Kõik selle asemel, et toetust pakkuda, selgitada ja nõu anda.
Maria
Rahu, ainult rahu nagu ütles Karlsson katuselt.Pubeka aeg on raske vanematele ja veel raskem lapsele endale.Nii palju kiireid muutusi ja kõigega tuleb hakkama saada.Lohutus on,et see läheb ühel hetkel üle st.kasvatakse välja.Muidugi on sel ajal võtmasõnadeks vanema jaoks- aeg ja tähelepanu,suhtesillad korras hoida ning piirid paika panna.Mõni reegel on võib olla ajale jalgu jäänud.Mis oli oluline 3-aastase jaoks on 11-aastase puhul teistmoodi.sel juhul tuleb pere nõukogu kokku kutsuda ja koos arutada,millised on kellegi kohustused ja õigused ning vastutus.Võin sulle vastutusekoogist rääkida kui külla tuled:)
Maria, kohutavast teismelisest armsaks ja vapraks sinuks kasvamine on ääretult julgustav :)
Teelolija, kas sa oled Ilona :) ?
Ps. ma vist teengi täna perekonnanõupidamise.
Mina olin ka kohutav teismeline ja see kestis väga kaua. Muu hulgas raskendas minu olukorda see, et mind pandi seitsmeks aastaks veesoonele magama. See teeb väga ärrituvaks, kui ei saa välja puhata (käisin päeval heade kohtade peal magamas ja õhtud luusisin väljas). Teisalt ka tundlikuks.
Täna leidsin ühe suhtluse kaudu, et need kõige kohutavamalt käituvad inimesed vajavad kohutavalt palju tingimusteta armastust. See käis minu kohta ka tollal. Aga kodus polnud, kes oleks mind piisavalt toetanud.
Armastust ja valgust!
Aitäh!
meil magavad kõik teisel korrusel, vast veesooni ei saa süüdistada.
No eks ma püüan olla mõistev ja toetav, aga ma olen ka üsna emotsionaalne inimene ja kui pidevalt kurja nägu tehakse, siis mõistvus ei pea väga kaua vastu...
Kui nad on kogu aeg samas kohas maganud, siis kindlasti pole asi halvas kohas. Aga teine korrus siin küll midagi ei päästa - minu ettekujutuses.
Jah, takkajärgi mul hakkab oma emast juba kahju kohe, ega lapsuke ju mõtle, milliseid kannatusi ta oma pahaolemisega teistele põhjustab. Äkki mingi budismi-raamat oleks Sulle toeks? (Pema Scödrön kirjutab hästi lihtsalt ja sisukalt minu meelest.)
L.E.
Mulle meenus miski, mis aitas kohutava teismelisena mind. Mulle võeti suur koer, kellega oli vaja jalutada. Ja üldse oli koer see, kes mu sellest eluperioodist läbi vedas - ma olen talle üldse paljude muude asjade eest ka tohutult tänu võlgu. Nagu ka vanematele, et nad selle valiku tegid. Midagi paremat ei kujuta ette.
Post a Comment