loovusest

Lugesin Viive-Riina Ruusi lugu “Loova inimese poole”, mis tundub, et on ilmunud Hariduses 1-2/2009.
Pika artikli sisu on raske blogipostitusse suruda aga point on selles, et paljud õpetajad-õpilased tunnevad koolis tüdimust, kuna koolis on vähe loovust, nn flowd.
Praeguste koolilaste õpiedu kannustavad aina rohkem välised stiimulid: ühiskonna surve, vanemate ja õpetajate sund – mitte loov ja uuriv õppimise rõõm.
Praeguses koolis on loovus nagu luksus, mis võib ju olla, aga peaasi, et õppekavad läbitud ja ainehinded korras. Vaid see õppur on midagi väärt, kel head hinded. Ruus nimetab seda koguni hiilivaks dehumaniseerimiseks, sest inimest ei saa taandada hinnetereaks koolitunnistusel. Oma loovate jõudude tajumine annab aga õpilase ja ka õpetaja elule palju sügavama tähenduse, kui igapäevane hinnnetejaht.
Ruus tsiteerib psühholoog Csikszentmihaly`t. Loovuse avanemiseks on vaja eeltingimusi: kokkupuudet kultuurivaldkonnaga ( nt laps ei oska viiulimängust midagi arvata, kui ta seda pilli iial näinudki pole), mõttekaaslaseid-teejuhte (vähemalt üks sõber, kes ka sama ala armastab ja kellega saab mõtteid vahetada)(ja selleks on isegi hea Treffneri tüüpi kool, kuhu ideaalis võiksid matemaatikahullud koonduda) ning andekust, mida pole alati lihtne avastada, kuna näiteks matemaatilised anded ei saa ilmneda enne matemaatika aluste omandamist.
Tänapäeval räägitakse üksikute geeniuste kõrval aina rohkem loovatest kollektiividest, kus on oma koht nii võimekal ideegeneraatoril, kui tugevatel praktikutel ja kasvõi näiteks humoorikal pingete maandajal.
Millised anded meie kooli huvitavad? Matehullud? Loomulikult. Kuldsuud? Ikka. Kaugushüppajad? Jah! Nende pealt saab ju kool olümpiaadivõite ja medaleid.
Aga mida teatakse õpilaste tantsu- või luuleandest, filosofeerimise või organiseerimise andest, koostöövõimest, huumorimeelest, empaatiavõimest, altruismist? Neis annetes ju riigieksameid pole?
****************
Oh, ja hommikukohvi kõrvale loen sellist jutukest, kus verivärske tudeng pillab pärleid nagu "erinevus meie ja meie vanemate vahel ongi selles, et meil on rohkem tööriistu, et saada edukaks" või "Kolmapäevane eesti keele loeng ei ole tüütu kohustus, vaid moodus, kuidas paari aasta pärast rohkem raha teenida. Ülikool on viljakas lehm, kellega õige lüpsmise korral kogu Euroopa piimaturg üle võetakse. Muidugi on vaja teha õige valik, iga tõug ei kõlba."
No mul ei ole sõnu. Noormehest oleks 30 aastat tagasi tubli komnoor saanud: tema juba teab, mis on elus tähtis ja kuhupoole sammuda.
Aga mina oleksin küll ääretult õnnetu, kui minu lapsed mõtleksid koole lõpetades ja oma valikuid tehes vaid sellele, kuidas tulevikus rohkem raha teenida.
Loovuse arendamisest tahaksin teha eraldi postituse, pärastpoole.